Madis Kolk: paratamatust ei saa seletada
ERR raadio kultuurikommentaaris rääkis ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk tajudest ja tõlgendamisest. Kultuuriportaal avaldab kommentaari pikema versiooni.
20. novembri "Plekktrummi" saates žongleeris Joonas Hellerma külaliseks olnud lavastaja Uku Uusberg mõistetega: bioloogiline vertikaal, metafüüsiline vesi, ambivalentne õhk, loodusseaduslik absoluut jne. Noor lavastaja rääkis teatrist ja oma töömeetodist.
Ajal, mil inimesed pöörduvad abi saamiseks aina enam esoteerika ja müstika poole, on üha rohkem vaja leida hetki, kus rahulikult maha istuda ja mõelda, mis mida tähendab. Kui meie armastatud kultuuriinimesed, suurepärased lavastajad, koreograafid või muusikakriitikud, jutlustavad meile tõest, mida nemad juba teavad ja meie lihtinimesed saame sellest osa vaid nende vahendusel, siis lihtsalt peab ka ise hakkama kaasa mõtlema.
Seadus ise on mingi reegel ja kui see on Looja või looduse poolt nii sätitud, siis on tegemist universaaliga, maailma olemise paratamatusega. Paratamatust aga ei saa seletada. Seepärast on arusaadav, et ka Uusberg jäi oma mõistete lahtisõnastamisel ambivalentseks.
Küll aga tajub ta neid seadusi. Iga inimene tajub maailma mingisugusena, näiteks ruumilisena, ennast tajub ta ajalisena jne. Paraku me vist tegelikult ei tea suurt midagi. Me tajume ja taju on inimese sisemine mehhanism, inimene on nii ehitatud ja inimese taju maailma kohta sõltub tema eripäradest.
Lõppude lõpuks polegi ju oluline, kas bioloogiline vertikaal on päriselt olemas või ei ole. Kui me hakkame rääkima, siis keele kaudu lisandub ka emotsioon ja funktsioon. Objektid ise ei saa petta ega valetada, keel ja inimene aga küll. Uku Uusberg tutvustas meile ennast ja oma isiklikku taju, mitte tõde maailma kohta. Enesekriitiliselt tuleb nentida, et me samas nii väga igatseme ja kuulame suuri sõnu suu ammuli. Oma viga.
Loodusseadused on paratamatult vaid inimese loodud teooriad, seaduspärasusi endid ei saa ümber lükata, nende kohta käivaid teooriaid aga küll, ja seda on alati ka tehtud, sest need on inimese loodud ja keeles kirja pandud. Isegi kui on olemas mingi bioloogiline vertikaal või loogiline horisontaal, muutub see teooriaks kohe, kui sellest rääkima hakkad. Kunagi kuulutati loodusseaduseks teooria, et maa on lapik, hiljem see, et ümmargune, Looja ja loodu seaduspärasused sellest ei muutu, nende ligi me ei pääsegi. Teadlased aktsepteerivad parima teadmise, mis hetkel olemas on, aga samas nad teavad, et see on ümberlükatav. Siis tulevad aga esoteerikud ja kuulutavad tõde, olgu selleks tõeks siis lapik maa, ühiskonnas õhus olevad tranformatsiooniprotsessid või bioloogiline vertikaal.
Hellerma ja Uusberg tõid jutuks ka valu ja kurjuse ning teatri ja kiriku suhted, tõdedes, et eestlase kirikukaugust kompenseerib tema teatrilähedus. Selles pole midagi halba. Sel puhul on aga oluline, et vaimseid sihte taotlev teater näeks teooriaks sõnastatud vertikaalsete ideaalide kõrval oma reaalses lavaelus ka seda üksikindiviidi, kelle silmad ei hõõgu fanaatiliselt mitte esoteerilisest eufooriast, vaid valust ja palavikust.
Ja igal teatrisõbralgi tasub alati meeles pidada, et teater on inimtekkeline kultuuri osa, mida, vaatamata tema paljudele lisavõimalustele, tuleks eeskätt mõista kultuuri kontekstis, metafüüsiliste kaunistusteta.
Toimetaja: Helen Eelrand