Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel ({{commentsTotal}})

Kersti Rattus
Kersti Rattus "Aiapäkapikk" Autor/allikas: Kersti Rattus

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Omandasid 1980. aastal ERKI-s (tänane EKA) lavakujunduse ja maali eriala, kuid rohkem tuntakse sind maalijana. Oled uussürrealistliku rühmituse "Para 89" asutajaliige. Samal aastal said noortekoondise aastapreemia, 1990. aastal määrati sulle Konrad Mäe maalipreemia. Sul on olnud maalijana väga hoogne algus.

Sattusin "Para 89" liikmeks pooljuhuslikult, jäin 1988. aasta näituselt rühmituse algatajatele silma, selle sama näituse tööde eest määrati mulle ka Konrad Mäe medal. See oli see taasiseseisvumise alguse aeg, minu töödes olid tollal sellised libahundid ja kratid ja muud kummalised tegelased. Tegime rühmitusega Tallinnas ka üheskoos suure näituse. Kuid seal olid rohkem sürrealistid, kes on tänaseni sürrealistid. Ma väga täpselt ei teagi, miks mind sinna kutsuti, ma jäin ise selle rühmituse tegevusest kõrvale kuna minu isiklikus elus oli segane aeg ja lapsed olid väikesed, siis minust sellist teises linnas seltsielus osalejat ei saanud. See ei olnud minu jaoks ka programmiline tegevus.

See oli aeg kui kõik alustasid midagi ja tegid manifeste, ka Viljandi kunstielu sai neil aegadel uue hoo...

Jah, see oli see taasiseseisvumise tuul, mis tagantjärele mõeldes hakkas puhuma juba 80ndate algul. Mina tulin Viljandisse kohe peal kunstiinstituudi lõpetamist 1980.aastal. Aasta hiljem valmis ju uus Ugala teatrihoone. 1983. aastal kujundasin Ugalas Mikk Sarve etendust "Kalevala". Tänu Mikule puutusin esmakordselt kokku pärimuse teemadega.
Miku maailmapilt oli nii lummav, see kannab mind tänaseni, see on imeline, ta on ju keeleinimene, kes tõlgitseb sõnu ja leiab sealt tagant seda nö eestlase ürgset maailmapilti. Viimati just kuulasin ööülikoolis "Ristirahva tuulekaared", kus Mikk ütleb, et eestlane ei ole mitte kristuse rahvas vaid ristirahvas, rist kui märk, kuidas see keeles mängib ja ilmneb, mida Mikk selgitab, see on ju jumala müstika! Miku maailmapilt on järjest arenenud ja täienenud. Ma olen küll käinud tema šamaani rännakutel, aga ma ei puutu tema filosoofiaga nii palju kokku enam, kui tookord seda Kalevala tehes. See vaimustas mind tookord pööraselt, kuidas ta kogu Kalevala loo seostas taevapildis toimuvate liikumistega. Linnutee oligi nagu Sampo, mis siis kildudeks kukkus ja mis jällegi uuesti üles ehitatakse nii nagu Linnutee tõuseb ja loojub ning käib ringi ümber Põhjanaela. Selle Kalevala lavastusega Mikk nagu šamaan tinistas mu ära eluks ajaks. Mikita on öelnud, et šamaan on inimene, kes loob sellise maailma kuhu teised inimesed tahavad elama kolida. Mikk oli just täpselt selline šamaan, kes lõi maailma, kuhu ma tahtsin elama kolida, see oli väga tähtis minu jaoks ja on siiamaani.

Enne "Kalevala" etendust oli ju Toominga "Rahvasõda" (1981), see oli ju veel sügav nõukogude aeg, kuid tuldi juba väga jõuliste tükkidega. Muidugi seljataga oli 70ndate teatriuuendus ...

Oma riigist oskasid sel ajal väga vähesed mõelda. Aga ma ei tea, kas see oli juhus või need protsessid hakkasid ikkagi varem peale - 1960. lõpul, kuigi 70ndate algul see väline surve tugevnes, aga ikkagi see 60ndate laine ja see hipindus, mis suruti alla, see minu meelest elas ikka tugevalt oma elu edasi. See oli nagu ikka kõikide mõtlevate inimeste tegelikkus. See kuuekümnendate vaim jõudis läbi kosmose ikka meieni (naerab). Näiteks muusikas biitlid, lehes ju midagi sellest ei kirjutatud, sellist muusikat sai kuulata plaatidelt, mida inimestele saadeti. Mind ennast see siiski väga ei mõjutanud, palju maisemad ja lapsikumad probleemid olid minu igapäeva elus. Ma väga palju ei teadnud ja ei teadvustanud seda.

Samas ka 1970ndate Toominga lavastused olid kõik väga tähenduslikud, allegooriliste sõnumite ja sümbolitega?

Tegelikult oli see reaalne paralleelmaailm, õigemini sotsialistlik maailm kujunes pigem juba paralleelmaailmaks sel ajal. Tegelikult me mõtlesime ja teostasime ennast selles maailmas, mida ametlikult ei olnud olemas. Viidingu pealt tuli eriti teravalt see konflikt välja. Mina nagu ei dramatiseerinud enda jaoks kumbagi maailma üle. 1980. aastal tegin Viidinguga koos lavastust "Olevused". See oli mu lõputöö, olin selle etenduse kujundaja. Selles etenduses on samuti sees tollane alternatiivne mõtlemine, kuid mina olin sel ajal veel liiga vähe informeeritud, ma olin huvitatud sellest nn vabast mõttest ja kõigest aga minu jaoks see tegelikkuse ja vabaduse vaheline vastuolu ei olnud nii dramaatiline nagu Viidingul.

Mul oli plaanis sinuga vestelda kui maalikunstnikuga, kuid selgub, et teatrikunst on sind tugevasti mõjutanud?

Teatrikunst on mind küll mõjutanud, kuid järjest rohkem olen ma iseendale selgema pilguga otsa vaadanud ja aru saanud, et ma olen ikkagi selline paras autistlik introvert, ma ei ole väga hea meeskonnamängija. Lavastuskunstnik peab hästi teiste ideedega kaasa minema, sest see on ikka kollektiivne kunst. Ma tegin ikka väga vähe tükke ja kui ma 1994. aastal läksin EKA-sse õpetama Aime Undi juurde, siis tema kaudu sain ma mitu lavastust kujundada, aga minu meelest ma tegin kehvasti, lavastajad ei olnud sugugi rahul.

Siiski, mida sa pead oma kõige õnnestunumaks lavakujunduseks, millega sa ise jäid rahule ja teised ka?

Võib-olla seesama Viidingu ja Rätsepa lavastus "Olevused". See kuidagi tuli mingil võluväel, aga ma ütleks siiski, et ma ei olnud adekvaatne. Ma ise täpselt päris kõigest aru ei saanud, aga seal oli ka see Viidingu tinistus. Mul on hästi välja tulnud inimestega, kes on viitsinud mind ära tinistada.

Kui me tuleme pärimusmuusika festivali ja hansapäevade kujunduste juurde, kuidas sa oled seal ennast tundnud ja hakkama saanud?

See oli midagi muud, sest seal ei olnud kedagi, kelle mõtteid ma oleksin pidanud ellu viima, ma sain ise teha, mida ma tahtsin. Olen pikalt tegelenud selles sfääris, kus ma saan ise teha ja ei ole pidanud väga palju teistega arvestama.

Festivalide kujundusi oled sa teinud juba õppejõuna. Töötad kultuuriakadeemias 1995 aastast, üle 20 aasta. Sa oled kunagi öelnud, et oled tänu pedagoogitööle jõudnud lähemale rahvakunstile, oled hakanud paremini mõistma, et rahvakunsti ornamendid ja mustrid on tegelikult igavikuliselt täiuslikud.

Mikk Sarve mõjul tekkis mul selline üldine pilt, aga kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas töötades on see süvenenud ja paneb rohkem teada saama, uurima edasi.

Festivalid on seotud ajaloo ja pärimusega, kuid neis on olemas ka oma kommertslik tegur. Kuidas oled suutnud ühendada rahvakunsti ja kultuuritarbimise loogikat?

Kommertsiga on niimoodi, et pärimusmuusika festivali põhisisu ja idee on ju siiani veel olemas, minu jaoks see kommertsi aspekt on ikka selles, et see festival saaks elus olla. Kuid festival on minu jaoks ikka usu ja filosoofia küsimus. Muusika, ornament ja pärimus on minu jaoks ikka üks tervik, üks maailm, regilaul ja ornamendid on ühe maailma eri aspektid.

Sa oled seal toimetanud puhtalt kunstnikuna, sa ei ole siin pidanud arvestama publiku maitsega?

Ei, esimesed folgid kui nad tulid sain kohe aru, et just siia läheks see ornamentide geomeetria ja selle igavikulised mõõtmed ja seda peaks olema võimalik teha kuidagi nähtavaks. See idee, mida Anu Raud kandis ja mida ta tol korral kultuuriakadeemias algatas, see sobis kõik ka rahvamuusikaga. See algas ju nii, et sina mind Andole soovitasid, kes selle peale ütles, et tead raha meil ei ole, aga sa võid teha, kui sa tahad ja seal ei olnud ju mingit kommertsi, see oli püha üritus. Minu jaoks on folk siiamaani püha üritus ennekõike. Tore, et seal nüüd liigub ka raha, meil on materjali ostmiseks nüüd paremad võimalused ja me oleme saanud kaasata palju inimesi. Esimesel korral ei julgenud ma teistelt abi paluda, ma ei saanud minna inimeste juurde, et hakkame tegema, kuid ma ei saa teile selle eest tasuda, et meil ei ole tegelikult millestki teha, aga hakkame nüüd tegema. See ei olnud võimalik. Taevaisa saatis mulle selle jalaluu murru tol esimesel korral, selle tõttu tulid inimesed appi, keegi ei küsinud raha, kõik pühendusid, me müttasime kõik koos. Saime selle eest küll särgid ja priilt festivalile.

Kas folk on tänaseni sinu jaoks üks suur püha üritus, kui kunst?

Absoluutselt!

Sa oled ka Tartu hansapäevi kujundanud, siin on vist vahe sees?

Jah nii see on. Mind kutsuti tõenäoliselt selle folgi tõttu. Keegi ütles ära, kiiresti oli vaja, ju siis keegi soovitas. Seal oli hoopis keerulisem, ma ei osanud arvestada töömahtu ja muid korralduslikke asju. Seal tekkis palju rahalisi probleeme. Kui mul ei oleks olnud partnerina Edith Hermanni, oleks ma sellest loobunud, tema võttis selle materiaalse löögi enda peale. Kuigi ka sellel festivalil on tore idee – Euroopa erinevad linnad, ajaloolised sidemed ja traditsioonid, aga selle juurikas on ikkagi laat ja kommerts. Ta on ikka kaubalinnade üritus. Seal see püha üritus ei kanna ilma rahata. See on see erinevus folgiga.

Need erinevad festivalid on samas suured avaliku ruumi üritused. Oled osalenud ka XIX Tantsupeo “Puudutus” (2014) kujundamisel

Laulu- ja tantsupeo kujunduse idee autor tekstiilikunstnik Anu Raud pakkus mulgi kaaruspaela, super idee. Punane kaaruspael pidi kaitsma kurjade vaimude eest, nendesse sõlmedesse ja keerdudesse pidi ju vanakurat ära eksima … mõte väga hea, täiesti imeline, nöör kui ühendaja samas. Mind paluti seda suurepärast ideed teostama. Mina pakkusin materjali ja tehnilise teostuse. Visuaalselt oli seda raske teostada.

On sul peale pärimusmuusika festivali veel mõni avaliku ruumi kujundamise idee või unistus?

Ma tahtsin teha Kondase Keskusesse irreaalsete taimede ja loomade objektide aeda. Mul on hea sõbra Silvi Kardi juures aiamaalapp, mis on kujunenud tasapisi mulle natuke müstiliseks kohaks. Aed, kui selline on läbi ajaloo olnud kummaline asi. Ta on ka nagu kunstiteos, ta on ju inimese poolt kujundatud koostöö loodusega. Seal on ka ju salapära, seda ei ole mina esimesena avastanud ja märganud. Seal on nii müstikat ja samas praktilist hoolt, mida jälgid iga päev, see seostub sinu enda eluringi ja elu mõtestatusega, sealt tuleb nii palju aspekte, kui sa sellega kogu aeg tegeled. Mul oli selline mõte, et see võiks olla muinasjutuline aed ja seal võiksid elada päkapikud, kuid ümberpööratult. Selle aia objektid oleksid hästi suured ja inimesed oleksid seal nagu päkapikud muinasjutu aias. Need objektid oleks ka valgustatud ja varustatud igasuguste sensoritega, et siis nad nagu häälitseksid. Selline nägemus oli mul selles aiast.

Sa ju oled midagi sellest ideest ka juba teostanud tähistades sel viisil Kondase keskuse aias oma 65 sünnipäeva objektiga "Aiapäkapikk".

Jah, kuid leiti et see ei ole ikka päkapiku moodi, ametlikuks nimetuseks sai "Dekoratiivne aiavalgusti". See on sellest muinasjutu aiast teostatud üks objekt. Üks mõte on mul teha lindude söögimaja, kuhu saaks rasvapallikesi riputada. Ühesõnaga väga kreisi idee suurtest valgustatud objektidest, kes sahistavad, teevad helisid, kus saavad linnud sööma tulla, kus kellukesed helisevad, selline nõiduslik metsaaed. Kuid juba üks objekt läks väga kalliks. Aega ja jõudu jäi ka väheseks. Eks ta üheks teostamata unistuseks jääb. Ma katsun seda ideed sublimeerida vähem kulukatesse ja vähem ühist ruumi nõudvatesse väljunditesse (naerab).

Sa oled objektikunsti suunas liikunud kõrvuti oma maaliloominguga. 2012. aasta näitusel "Minu sügis Viljandis" Kondase keskuses esinesid sa veel nn puhta maaliloominguga, kuid 2015 aasta näitusel "Värvilised metafoorid" olid akrüülmaalide kõrval ka juba butafoorsed suured värvilised struktuursed objektid. Seekordne objekt Aiapäkapikk oleks nagu eelmise näituse järg?

Jah ma olen kogu aeg pendeldanud mingite vormide ja maalide vahel. Kunstnike Liitu astusin (1990) ma ju ka tegelikult keraamikaga, pisiplastikaga. See oli see 90. ostu-müügi aeg, kogu näituse eksponaadid osteti ära, vaid üks ese osteti kunstifondile, mul ei jäänud selles ajast ühtegi fotojäädvustust. Mul kipuvad asjad jääma episoodiliseks, samas jääb nagu midagi õhku. See sama aiapäkapikk ei meenuta siiski eelnevast loomingust midagi, ta ei klassifitseeru kusagile. Kui neid aiapäkapikke oleks veel, hakkaks ta juba kõnelema millestki, üksinda on ta lihtsalt üks imelik valgusobjekt.

Taasiseseisvumise esimesel kümnendil osalesid aktiivselt rahvusvahelistel näitustel. Sinu viimased näitused on toimunud peamiselt Viljandis, oled sa kursis, mis toimub praegu kunstimaailmas laiemalt?

Õppejõuna olen palju otsinud oma eriala tõttu materjali internetist, kuna analüüsime nii abstraktset kui ka realistliku kunsti, nii valguse kui varju küsimusi. See mis toimub, toob Google koju kätte, viimse kui kunstnikuni, kes kusagil maailmas millegagi tegeleb, see pildimaterjal, mis on kättesaadav tänapäeva maailmas, see on meeletu. Kuna seda kõike on metsikult palju, ma ei oskakski tuua välja mingisugust valitsevat stiili või suunda. Tegemist on võrgustikulise kultuuriga, see kunstipilt on ka nagu üks suur pilt, kus mitte midagi pole enam olulisem, kõik on lõputu ja võrdne, suuri erisusi ei ole enam. Natuke väljapaistvamaid tipukesi tuleb läbi kuraatorite, kes oma kontseptsioone või pilti teostavad ja sellest teevad näitusi, aga see on ikka osa võrgust.


Kas kapital ei mõjuta seda pilti? Me elame ikka sellises 200 protsenti kapitali maailmas, rohkem kui kunagi varem, finantsmajandus on ju praegu kõige alus.

Minu meelest raha ei jaotu ju praegu selgelt ideoloogiate järgi ja seetõttu ei ole ka mingisugused kunstiliigid domineerivad või prioriteetsed. Kui sa vaatad kogu seda kunsti, mis internetis kättesaadav on, siis eksisteerivad kõrvuti tohutult erinevad nägemused ja viisid ning kõik ju elab ja toimib. Võib olla kusagil on kübeke rohkem raha, kõige suurem raha liigub ju endiselt vanas kunstis.

See mida sa näed Google`is, kas seda saab samastada ka eesti kunstis toimuvaga?

Mingeid asju on, kuid mingeid asju on eriti vähe, peaaegu olematud. Me oleme ikka nii pisikene killukene, paljusid nähtusi ei ole meil üldse, need mis ei ole meie kultuurile omane, näiteks rikkalikku naivismi on meil vähe. Katoliiklikes maades on väga oluline visuaalne, seal on tohutu hulk kunstnikke, kus naivismi tehakse samuti metsikult palju, sellist pidulikku ja ilusat naivismi. Meie kui luterlased siin sellele visuaalile niisugust rõhku ei pane, seetõttu seda ei ole siin nii palju, vaid üksikud kunstnikud on vaid. Kuigi maailm on avatud, kõike võiks olla, kuid ta on ikka kultuuris kinni.

Sa olid 1993. aastal üks Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt algatajaid, meil läks see päris hästi käima, me tegime seda kõike õhinapõhiselt, ka sponsorid tulid meelsasti appi. Tänaseks on aktiivne Viljandi kunstnike seltsi- ja kunstielu vaibunud. Jäänud on küll aktiivne näituste elu, kuid viljandlastest kunstnike roll on siin tagasihoidlik. Miks?

Ma ei ole sinuga nõus. Sulle tundub see nii, kuna sa ei ole Facebookis, sealt näeb tegelikku Viljandi kunstielu. Meil on tulnud terve rida uusi kunstnikke, me oleme üksteise töödega kursis FB vahendusel. Näiteks Kadri Kangilaski, noor graafik ja raamatukujundaja on tulnud Viljandisse. Laste Kunstikooli on tulnud ka nooremaid tegijaid, skulptor Erik Alalooga teeb üritusi, muusikat ja skulptuuri. Mina olen nii vana juba, ma ei viitsi enam õhtul kodunt välja tulla, ma ei tea kui palju nad suhtlevad omavahel füüsiliselt, aga väga tihedalt suhtleme me kõik FB-s.

Sa siiski ei tea palju kunstiüritusi on, kas see on vaid FB elu või on see ka reaalne elu?
Ikka reaalseid üritusi on ka, näiteks vinoteegis Mulks korraldatakse palju üritusi, mis toob kokku erineva taustaga kunstirahvast nii haridusest, teatrist kui ka mujalt.

Viljandi kunstielu on suubunud teise vormi, ei ole vaid pidulikud näituse avamised?

Vinoteegi Mulks omanik Villem Varik korraldab oma tillukesel pinnal näitusi, teeb seal viktoriine, seal käivad ka meie õppejõud, kunstnikud, kunstielu on täiesti teistmoodi. See on väga aktiivne, minu meelest järjest aktiivsemaks läheb. Alles üks noor disainer Kärt kolis oma perega siia, tema kirjas selle LAYK stuudiokohviku maja, mille ümber askeldab omaette seltskond, seal oli alles hiljuti meie endise üliõpilase Andre Saviaugu näitus. Meil on ju kasvanud ka kultuuriakadeemia käsitöö tudengite hulk, metallitöö eriala tõttu on tulnud ka metalli- ja ehtekunstnikke. Viljandi kunstielu on tohutult mitmekesistunud, see ei ole enam vanaaegsetes vormides.

Kas võib nii öelda, et suuresti on seda kunstielu elavdanud kultuuriakadeemia?

Jah, kus on sinna tuleb ju juurde. Kuna kunstnik loob aktiivselt ka omale vajalikku keskkonda, siis ta vajab ka kriitilist massi – inimeste hulka, et sinna hakkaks veelgi juurde tulema. Minu meelest Viljandis on juba saavutatud see, et rahvast tuleb aina juurde.
Jõudsimegi tagasi kultuuriakadeemia juurde, kus suuresti sinu organiseerimisel ja Kalju Komissarovi (1946 -2017) initsieerimisel loodi teatrikunsti visuaaltehnoloogia eriala. Hetkel töötad maalimise õppejõuna. Kaks täiesti erinevat töövaldkonda, kuidas need on mõjutanud sind kui õppejõudu?

See on olnud kahe tooli vahel pendeldamine, ma nüüd olen väga rõõmus, et ma saan keskenduda ühele valdkonnale, et mul ei ole administratiivseid ülesandeid. Ma olen tõeliselt õnnelik selle üle. Visualtehnoloogiasse on läbi multimeedia tulnud juurde uusi inimesi, kogu see valdkond on arenenud, me oleme sellega tugevasti kaasas käinud, uus osakonna juhataja Taavet Jansen ühendab oma multimeedia hariduse ja tantsu. Minu nägemuses oli see ka, kuid mul puudusid tollal selleks vajalik taust ja vahendid. Meil on ka tugev programmijuht Eve Komissarovi näol, kes suudab olla ka teatritehnilise liidu esinaine. Meil on ka koostöö Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooliga.

Mikitat parafraseerides võiks küsida, et kas me oleme loonud kultuuriakadeemiasse sellise paralleelmaailma, kuhu ka teised inimesed tahavad elama kolida?

Ei, see on osa reaalmaailmast, mille abil luua paralleelmaailma. See on tehniline varustus ja superinimesed. Minu visuaaltehnoloogia õppekava algus oli ikka põlve otsas tegemine. Me tegutsesime tollal vanas Ugalas, meil ei olnud isegi laudu ja toole, me istusime lausa põrandal. Praegu on täiesti ideaalne olukord.

Oled pikaaegse kogemusega kultuuriakadeemia õppejõud, õpetad hetkel maalimist nii tasemeõppe üliõpilastele kui ka erineva elualadega inimestele täiendusõppes, mida oled pidanud oluliseks õpetamisel? Mis on see kõige tähtsam?
Kõige rohkem selle 22 aasta jooksul olen ma ise õppinud. Kunsti, maalimist, elu ja inimesi, kõike. Ma õpin pidevalt juurde. Kui ma enam midagi juurde ei õpi, siis on mul aeg minna koju pensionile. Õpin läbi õpetamise situatsioonide. Ma pean näiteks praegu toime tulema ühe mitme Facebooki toel toimuva maalikursusega, FB on meil ju võlumaailm! Mul on siin mitu e-toega maalikursust. Õpetan FB-s maalimist.

Kas see on su end välja töötatud metoodika või oled sa kusagilt šnitti saanud?

Ma ei ole seda kusagilt saanud, ikka ise, elu sunnib. See meetod ei ole mul veel päris valmis, ma leiutan järjest edasi. Mul on siin etapiviisilised ülesanded, teen ise näidised, riputan üles. Ma teen nendesamade tööde näidised, mis neilgi teha tulevad. Ma mudeldan oma aine tükkidena valmis visuaalsete näidetena, mudeldan ka vead, mida teha võidakse. Kuna aeg on nii lühike, me ei saa kõiki eksimusi tunnis läbi käia, ma mängin eksimused ise läbi, näitan ja seletan.
Mul on ju avatud ülikooliga vaid neli kohtumist, seega aega on väga vähe. Ma mõõdan (hoian aega kokku) aega nii, et ma lasen neil alusmaali foto järgi hele-tumedusega kodus ära teha. Siin paneme kohe toonid peale ja hakkame laikudega möllama. Nad näevad internetis valmis tööd, tegemise etappe nad otseselt ei näe, kuid ma saadan oma tehtud etappide näidised, ka negatiivsed näited, mille järgi siis igaüks omamoodi ülesande ära lahendab. Küsimused esitavad üliõpilased online režiimis kui vaja. Kahjuks meil ei ole aega lasta kogeda väga palju vigu, sellepärast ma pean kõige tavalisematele vigadele ise osutama. Neil on küll aega iseseisvaks tööks, kuid ka see peab olema juhendatud läbi interneti, et neil ei kuluks palju tühja aega eksiradade peale.

Kuna see õppetamise viis on ajanappuse tõttu sunnitud käik, paneb see küsima, et kuidas on see õpetamise tehnoloogia ennast õigustanud, on sellest ikka kasu?

Mulle tundub praegu, et sellest on kasu. Kui meie omal ajal õppisime, siis vähemalt 80 protsenti oli see õppija vastutus, mida ta tahtis õppida või oli võimeline õppima, õppejõu vastutus ei olnud nii oluline, sa olid ise tulnud õppima. Õppejõud olid muidugi toredad ja vastutusvõimelised, aga seal oli sinu enda motivatsioon ja tegemise prioriteet väga tugev. Ei olnud kombeks, et õpetaja sulle nii palju midagi seletab. Tohutu suur oli ju tundide maht, sul oli aega harjutada, avastada ja ka grupi mõju oli hästi suur. Iga päev oli joonistamine ja maalimine, kuude ja aastate kaupa. Täna on vastupidi, aega on vähe. Tegelikult eks ta ole ikka kahepoolne see vastutus, aga õpetaja vastutus on tunduvalt suurenenud. Sa pead tagama mingi tulemuse ja siis sa peadki leiutama midagi või vähemasti üritama leiutada. Õpetaja on rohkem mentor kui kunagi varem. Selle asja juures on tohutult huvitav see, et ma ka ise õpin kogu aeg, kuidas oma oskusi ja teadmisi uut moodi edasi õpetada. See on parim asi, see õpetamine ja ma olen tänu sellele kohtunud imeliste inimestega, see on kõige suurem õnn, mis mind elus on tabanud, et ma sattusin siia kooli õpetajaks.

Toimetaja: Helen Eelrand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: