Jürgen Rooste. Bukowski bluus (siga kõneleb Bukist)
Raamatupoodidesse jõudis Charles Bukowski valikkogu "Ikkagi on tore olla Bukowski", mille puhul kirjutas Jürgen Rooste ühe Bukowski teemalise luuletuse.
Tere õhtust, daamed ja härrased!
Nagu näha, ma olen siga ja mul
paluti pidada väike kõne, n-ö loeng
Bukowski elust.
Kesse palus? Ise palusin seakeelil end!
Niisiis: sündind
Heinrich Karl Bukowski – USA poolsakslasest okupandi
ja saksa plika järeltulija,
täiesti arusaadav miks ta alter ego on Henri Chinaski
ja veel arusaadavam, miks ta ise on Charles Bukowski!
kujutage ette, kui me räägiks siin täna
Heinrich Karl Bukowskist!
Oleks teistmoodi, eks.
Ta sündist 16. augustil 1920 –
ja suri 9. märtsil 1994,
esimene näitab, et ta oli tähemärgilt lõvi
nagu siinkirjutajaga – see oleks kindlasti
korda läind mõnele ta müstikasegost pruudile,
surmadaatum ei näita aga midagi
palju pääle selle,
et ta elas ühe vägeva joodiku kohta ikka kaua!
Ta oli kadunud sugupõlve laps:
ta oleks võinud olla Hemingway poeg,
seda ta vaimselt oligi, tal on isegi üks lugu
„Mina ja mu õlu ja kui kõva mees ma olen”,
kus ta Hemingway’ga imaginaarselt poksib.
Tal oli raske lapsepõlv: isa peksis rängalt ja
rajult,
teised lapsed kiusasid ta aktsendi ja
vaikse-häbeliku-hädalise olemise pärast
(uskuge või mitte – ka mina põrsana
olin vaikne ja kartlik – isa küll ei peksnud,
lihtsalt jõi, ja ema oli kolekuri ja pragas muga
alati – nii et ma ei teinud enne 18-aastaseks saamist
pea ühtki pahandust, sest ma olin juba ette ära pragatud!),
enda sõnutsi oli Bukowskil üldse sitt elu,
et ta sai kõige sitemad töökohad, mis võimalik,
sest tal oli loll ja aus nägu:
see küll ei varasta!
Ta väidab, et nii ta kirjanikuks saigi,
isegi sõjaväkke ei kõlvand ta Teise suure sõja lõpul,
psühhide komisjon leidis ta olevat liiga hullu,
26-aastaselt kukkus ta kümneaastasesse joobesse –
sel ajal ta ei kirjutand, sest oli nii pettund
selles kui raske oli avaldada.
Ta isegi nöökab natuke neid, kes
20-aastaselt kõik ära avaldavad ja auhindu
saavad ja kirjanike liitu võetakse
nagu mõni siga siin: neil jääb sitt elu elamata:
Bukk, ma kinnitan sulle, seda saab ka takkajärgi elada!
Edasi võiks ta elu kirjeldada nii et
elas jõi kirjutas esines magatas naisi ja lõpuks suri ära
LA oli päämiselt ta kodupaik –
inglite linnas ongi kuradil mänguruumi!
Ta hauakivil seisab:
"Don't Try", "ära püüa!"
Sellest on sea endine kallim
modifitseerinud suurepärase
hüüdlause eluks: leba või loobu!
Pea-asi, et siga saab päikse või
vähemasti kuuma prožektori valgusvihus
või mõne veel kuumema emise kaisus lebada!
See oli loeng Bukowski elust!
Toimetaja: Kaspar Viilup