Arvustus. Kookonist on saanud Liblikas
Liblikas
“Unholy Moly”
7/10
Liblikas on veidi ebaausas seisus. Nimelt tuli mul äsja ERRi jaoks kokku panna aasta parimate albumite list ning kuna viibisin puhkusel, oli mul aega sisuliselt kõik lemmikplaadid üle kuulata. Pärast maailma mõistes absoluutsete meistriteoste kuulamist võtsin järgmisena ette Liblika teise täispika albumi "Unholy Moly".
Võrreldes 2013. aastal ilmunud "Wooden Spaceshipiga", mille nüüd samuti läbi kuulasin, on tehtud massiivne edasiminek kõiges. Uus sound on nii mitu taset parem, et vana ja uus album pole isegi võrreldavad ning selle saab ilmselt "süüdistada" Tartus asuvat Ö Stuudiot, mis viimastel aastatel järjest Eesti mõistes kulda väljutab. Kui veel veidi võrrelda, on variatsioone ja dünaamilisust oluliselt rohkem, Oliver Aunveri vokaal märksa kvaliteetsem ja pillihelide sümbioos usutavam. Neli aastat on Liblika teinud oluliselt küpsemaks. Ütleks isegi, et "Wooden Spaceship" on Liblika eellane - kookon.
Üldiselt mulle "Unholy Moly" elujõud meeldis: stoner-rifid on omal kohal, ent kuskilt pressib sisse ka doomi ja ehk isegi etnot. Esile tooks mõnusa gruuviga avalugu "Holy Undergroundi", sellele järgnevat eepilisust püüdvat "Highest Houndi" ning salapärase jaapani keelt meenutava lalinaga algavat "Dear Diary, Yeah!", kus Aunver demonstreerib oma vokaali väga mitmekesiselt. Pane silmad kinni ja aeg-ajalt võib lausa Bowie’t ära tunda, eriti pala alguses.
Eestlastel on liblikatega seoses mingid uskumused. Kes näeb suve eel esimesena kollast liblikat, sellel tuleb ilus aasta. Kellele jääb esimesena ette kirju, sellel tuleb elamusterohke aasta ning, kes silmab musta, sellel kurb aasta. Mul pole õrna aimugi, milline liblikas mule sel aastal esimesena ette jäi, aga viimane oli küll täitsa hea. Puusalt tulistades võiks see uskumuse järgi siis äkki tähendada, et Eesti metal-muusika jaoks tuleb hea aasta? Tundub loogilisem järeldus, kui muu umbluu? Loodame!
Toimetaja: Helen Eelrand