Draakoni galeriis räägitakse hiitest
Täna kell 18.00 toimub Draakoni galeriis Ahto Kaasiku loeng Eesti põliste pühapaikade fenomenist, pärimuse säilitamisest ja jagamisest. Lisaks jagab ta praktilisi nõuandeid, kuidas iseseisvalt hiisi (taas)leida. Loengule järgneb küsimuste-vastuste voor vabas vormis.
Ahto Kaasik on looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija ning tutvustajaga. Ta on Maavalla Koja asutaja ja vanem (2005-2014), samuti loenguandja Tartu Ülikoolis ja TÜ Looduslike pühapaikade keskuse juhataja. Hiljuti on tema sulest ilmunud kaks mahukat raamatut, "Põlised pühapaigad" (2016) ja "Pühapaikade teejuht" (2017).
Samal ajal on galeriis avatud Hannah Harkesi ja Mari Prekupi näitu "Maapind puu all kihas nagu kogudus".
Hannah Harkes (Šotimaa) ja Mari Prekup (Eesti) on toimetanud ühiselt Tallinnas Grafodroomi graafikastuudios alates 2013. aastast ning teinud tihedat koostööd, sealhulgas performatiivses koosluses Graforotika ning nüüd ka pärimuskultuurile, eriti hiiepuudega seonduvale suunatud platvormi Grafolkloor all. 2016. kevadest on kunstnikud käinud külas erinevatel väärikatel puudel, kogunud põnevaid lugusid ning legende ning interpreteerinud seda läbi graafikameele ja ruumi. Näitus "Maapind puu all kihas nagu kogudus" ongi kunstnike loomingulise uurimustöö esimene avalik vili. Draakoni galeriis saadavad ülespanekut erinevad sündmused, loengud ja töötoad.
Eesti hiiepuud on pika, põneva looga olendid, kes annavad ühtviisi head saadust kõigile huvilistele – akadeemikutest muinasjutuvestjateni, tervisesportlastest kunstnikeni, maausulistest metsaärikateni. Hiied on kummalised ja põnevad kohad ning mida rohkem nende kohta uurida, seda huvitavamaid aspekte välja koorub.
Temaatiliselt keskendub see universaalsetele teemadele nagu pärimus, surm ning teadmatus. Loomeprotsess toetub psühhogeograafilisele metodoloogiale, nii nagu seda on määratlenud Guy Debord.
Palju tähtsaid riitusi ning religioosseid praktikaid on Eestis vanematel aegadel koondunud looduslikesse pühapaikadesse ehk hiitesse - olgu selleks siis püha puudesalu, kivi, allikas või kõik kolm koos. Esivanemate austamine oli olulisel kohal - nendegi viimne puhkepaik oli püha. Kuigi vanad matmistavad on suuresti ajas kaduma läinud, leiame teateid säärastest kommetest ka 17. ja 18. sajandist. Peale matmispaiga leiame hiitest teisigi vaimuolendeid nagu haldjad, hiieneitsid, hiiekoerad, puude hinged ja mõistagi isikulised paigapäritolud. Täna on märgata pärimusfolkloori uut kogumisperioodi ning katseid maausu hääbunud praktikaid jätkata või ellu äratada. See uus ärkamine ei ole mitte ainult Eestile omane, vaid on toimumas viimastel kümnenditel ülemaailmselt. Mida sügavamalt me pühapuude ajalukku kaevume, seda enam leiame kultuurideüleseid jagatud juuri ühistes narratiivides. Grafolkloori töö edasi arenedes avastame me pärimuskultuuri erinevates riikides, alustades Lätist, Skandinaaviast ja Šoti Shetlandi saartest, võrreldes hiiepuude mütoloogiaid ning kogemusi.
Näituse installatiivne vorm on valminud koostöös arhitekt Kaarel Künnapiga, tänu kellele näeme seost arhitektuuriga looduses, kus iga organism saab tuge ja toitu teistelt ümbritsevatelt organismidelt, moodustades niiviisi kokku peene infrastruktuuri erinevatest ühenduslülidest. Läbi folkloori arhitektuurse kaardistamise leiame, et ka paigad ning narratiivid omavad toetavat ja sõltuvat omavahelist suhet; installatsioon tähistab individuaalseid mütoloogilisi fragmente vormis, milles peegeldub nende kultuuriline kontekst ja olemus - üks killuke suurest mosaiigist.
Laseme ennast mõjutada geograafilistest uskumustest ning pärimustest. Kogutud andmed: visuaalsed materjalid, narratiivid, mütoloogilised, ajaloolised ja emotsionaalsed kanduvad pildiliselt üheks tervikuks. Samamoodi nagu müüdid jõuavad meieni läbi jagatud hääle, on lõigatud mitme peale ka installatsiooni linoollõiked, võimaldades sellega seguneda meie erinevatel väljendusviisidel.
Toimetaja: Helen Eelrand