Peeter Helme raamatusoovitus. Mänglev keelemõnu
Kaupo Meiel "Lühistu koosolek"
Kirjastus Post Factum" 157 lk
Kaupo Meiel on Eesti luulemaastikul tegutsenud juba üle 10 aasta. Kui ma nüüd ütleksin, et ta on kõik need aastad tegutsenud muutumatus headuses, siis kõlaks see solvanguna. Seega ma nii ei ütle, kuid tõsi ta on. Meiel ilmus oma "Polügrafisti käsiraamatuga" 2006. aastal lugejate ette, tehes seda, mida nüüdki.
Kuid samavõrra on ka tõsi see, et ta tegi juba siis seda, mida praegu, pole ta püsinud muutumatuna. Kõlab paradoksaalselt. Selle paradoksi mõistmiseks tulebki vaadata seda, mida Kaupo Meiel teeb. Ta mängib keelega. Kalambuuritseb. Mängib sõnade kirjapildid sarnasuste ja samasustega. Semantiliste samakõlalisustega, mis tekitavad nihkeid lugeja peas. Täpsemalt öeldes: Meieli pärusmaa on keele- ja tähendusmängud.
Ühest küljest on see vana nähtus, ilmselt sama vana kui meie tähestik, mis seda laadi mänge võimaldabki. Teisest küljest mõjub see mäng nauditavalt just siis, kui on tihedalt seotud kirjutamise aja ja keskkonnaga.
Selles mõttes on Kaupo Meieli looming pidevas muutumises.
Jõudes välja Meieli viimase raamatuni "Lühistu koosolek", mille andis välja kirjastus Post Factum, siis on see osalt autori valikkogu. Nimelt sisaldab see luuletsüklit „Eesti Elulood“, samuti on siin Twitteris ja Facebookis avaldatud tekstikesi.
Üldse koosneb see 157 leheküljeline väikeses formaadis teos neljast osast. Need on "Eesti." "Elu". "Lood". Ja "Eesti elulood". Kusjuures osa "lood" kujutab endast üldse üle kahe lehekülje ulatuvat loodi pilti.
Millest siis Meiel kirjutab? Eks kirjutabki Eestist, eestlastest ja eestlaste eludest. Kuigi osa materjali on tõepoolest enne võrgus ilmunud, on üks tunne lugeda üht või teist säutsatust arvutiekraanilt, aga hoopis teine lugeda neid kõiki järjest. Siis tekib omaette veider maailm. Õigemini, mitte maailm ei ole veider, vaid Meielil on oma vaimukas vaade meie eneste veidrale maailmale.
Paar näidet. "Ühest liidust teise. Alles meil oli Nõukogude Liit, siis Euroopa Liit, nüüd tselluliit." "Tark inimene tellib küsitluse, arukas inimene tellib küsitluse tulemuse."
Põhjendatud on küsimus, kas see on luule. Ega autor väidagi, et oleks. See on keele ja taju piiride kompamine, need on tekstid, mille eesmärk on meis tekitada keele mõnu ja panna meid ühtlasi ka mõtlema selle üle, mis on keel, mida ta meiega teeb ja kuidas sellega mängida.
Nende ülesannetega saab "Lühistu koosolek" suurepäraselt hakkama ning kui raamat läbi, jääb tunne, et tahaks veel. Aga eks saabki veel. Kui mitte mujalt, siis Kaupo Meieli postitusi Facebookis ja Twitteris jälgides.
Toimetaja: Helen Eelrand
Allikas: Vikerraadio