Aare Toikka draama põhiolemusest ja struktuurist ({{commentsTotal}})

Aare Toikka
Aare Toikka Autor/allikas: Siim Lõvi/ ERR

VAT-teatri eestvedaja, kunstiline juht ja lavastaja Aare Toikka kirjutab jaanuarikuu TMK-s, mis on draama tema jaoks.

Eesti keeles ilmunud dramaturgiaõpikutest on parim Olev Remsu "Filmidraamatehnika". Remsu ise viitab, et parim dramaturgiaõpik on Aristotelese "Poeetika". Dramaturgia puhul tuleb minu meelest peaasjana silmas pidada seda, et see kunst on vanem kui kogu kirjalik kultuur. Ka Aristoteles ei mõelnud ju midagi välja, ta tähendas üles. Dramaturgia on sama vana kui oma tegevusest teadlik inimene, sest draama alus on tegevus ja draama tajumiseks on tarvis teadlikku inimest, kes mõtestab draama abil oma tegevuslikku kogemust ajas. Sest inimese tõde on ajas teisenev emotsionaalne ja kogemuslik tõde.

Draama põhistruktuur on, lihtsustatult, alati kolmeosaline: sissejuhatus, teema arendus, lõpplahendus. Inimese elugi koosneb kolmest etapist: noorus, keskiga, vanadus. Draama aines on muutus ja ka inimese elu aines on muutus. Filosoofilisest ilmavaatest oleneb, kas nimetada muutust arenguks või taandarenguks, aga nii elu kui draama on teekond punktist A punkti B.

Draama eelsündmus ja puänt — kas pole nad kaksikutena sarnased inimelu A ja O-ga, sünnihetke ja matusega? Puänt on matus. Surm on peamine sündmus inimelu draamas. Sünd on eelsündmus, initsiatsiooniriitus nooruses oleks siis sisenemine teise vaatusesse jne. Iga inimese eluloo võib draamaks kujundada. Tuleb välja valida lihtsalt üks lugu inimese elust, sest kogu muinasjutt ühte draamasse ei mahu. Iga draama aluseks on ikka teema. Inimese elus on teemasid mitmeid, seega tuleb teha valik, sest olgugi draama materjaliks elu, on dramaturgias teistsugune tihedus. Dramaturgia aegruum on kokkusurutud aegruum, kus kell tiksub veel halastamatumalt kui päriselus.

Draama kolmevaatuselisel arengukaarel on jälgitavad eri tähendusega pöörded. Näiteks: esimesest aktist teise siirdumise pööre (probleem on teadvustatud ja asutakse seda lahendama), teemaarenduse kulminatsioon (probleemi lahendustee osutub vildakaks või sekkub uus jõud jms), teemaarenduse madalpunkt (olukord on muutunud väljapääsmatuks), lõpplahendusse siirdumise pööre (paistab ootamatu lahendustee) ja lõpuks ka draama peamine sündmus (mis minu arvates peab sisaldama peategelase teadlikku valikut, kuigi alati võib jutustada lugu ka topisest, aga milleks aega raisata?), mis eeldatavasti kattub lõpplahendusega, aga mitte ilmtingimata. Kolmevaatuseline struktuur on aksioom, kuid konkreetsed punktid igas vaatuses on liikuvad, režissööri määrata. Ja kolmevaatuseline struktuur laieneb fraktaalse skeemina igale pisemalegi draama osale. Isegi iga üksiku liigutuse saab jagada kolmeks jne.

Draama aines on lootused ja hirmud ning täpselt samamoodi nagu inimeluski eksisteerivad tegelaskujud draamaväljal ainult valikute alusel. Just seetõttu on iga režissööri olulisemaid isikuomadusi eesmärgipärane otsustusvõime. Tegelikult loobki praeguses teatris draama režissöör ja dramaturgia on režissööri töökeel. Režissööri kohus on näha, kuid veel rohkem on tema kohus valida. Mitte kõik nähtu ei päde. Noor režissöör näeb, kogenud režissöör valib, meistril ei ole valikuid. Ta taipab.

Aga veel draamast. Draamast pole pääsu ka postdramaatilises teatris. Selle teatri juured on popkultuuris. Käisin just Broadwayl vaatamas muusikali "Cats" — see ja ka Robert Wilsoni "Black Rider" on ju postdraama pioneerid suures teatris. Popkultuur tungib häbematult teatrisse ja eks provints laulab alati metropolide harmoonias. Postdraama ehitab lavapildikesed kontekstile. Kui kontekst muutub, siis pole neil pildikestel enam pidamist. See, et "Cats" läheb Broaway mängukavast maha, näitab ainult seda, et maailm on muutunud. Muusikalil "Cats" pole klassika hulgas kohta, sest ta on kõigest aja vaimu väljendus. Tühine virvendus. Ja tühine (kuigi värvikas) on ta just sellepärast, et tema struktuur ei sisalda suurt draamat. Iseenesest pole mul postdramaatika vastu midagi, asi pole selles, draama on inimkogemuse kaudu kohal igal juhul, ainult et postdramaatika on popkultuur ja sellest tuleb aru saada.

Tegelikult on asi selles, et inimese maailm on mudelipõhine ja meil on draamas ainult kaks võrrandit, mis mudelisse mahuvad ja lubavad tekitada seostatud jada: 1) kellaajaline järgnevus; 2) põhjuse-tagajärje seos. Ja draamat saab ehitada siiski ainult viimasele. Kellaajalises järgnevuses jääb emotsionaalne ruum õhukeseks sellepärast, et inimese lühimälule ei saa minu meelest ehitada suurt kujundit. Aga ainult kujundiga pääseme suurte ülevate emotsioonide ligi. Ainult narratiiv võimaldab suurt elamust.

Isegi kui laval oleksid ainult pöörlevad seebimullid, otsiks inimese mudelmõistus selles ikkagi narratiivi. Kui vaataja ise selle narratiivi oma peas loob, on see tahes-tahtmata klišeelik. Kunstniku asi on ju klišeedega määritud narratiivist arhetüüp välja puhastada. Arhetüüp on alati värske ja arhetüüp ületab piire, st ühendab. Me kõik elame lugu. Eelmisesse hetke tagasi minna ei saa. Aeg ei pöördu, see ongi draama. Just selle tõttu on Fausti lugu suur.

Kui märgisüsteemidest kõnelda, siis muidugi on veel värviloogika, noodijärjestus, rütmistruktuurid, mõõtkava, tähestik ja muud märgisüsteemid (liiklusmärgid, morse, pi-keel), aga see selleks. Kui väga nüri kirvega lajatada, võib ütelda ka nii, et inimese maailmas on ainult kolm võimalikku märgisüsteemi, mille abil maailma mõista ja mõtestada — need on dramaturgia, muusika ja matemaatika. Püha kolmainsus. Teater, mille keel on dramaturgia, ühendab neid kõiki ja just see annab võimaluse mõista maailma põhjuse-tagajärje seoses emotsionaalselt, sest inimene tahab mõista ja otsib seoseid niikuinii. See on inimese kui imetaja, kui kiskja ellujäämisloomus: mõista, et kõrva taha panna, et viga vältida, et ellu jääda. See on minu arvates draama olemus ja nagu sellest jadast tuleneb, on draama oma olemuselt õpetav süsteem.

Kunagi arutasime ühe loodusemehega, kas kunst ongi üldse inimese oma, sest ka karu mängib kännukannelt ja tundub muusikat nautivat. Selline metsalagendiku karupunk! Metsloomade teatrietendust pole küll juhtunud nägema, või mis ma valetan, muidugi olen. Igasugused lindude paaritumismängud pole ju muud kui teater. Ka mesilased tantsivad taru lävel, et anda kamraadidele teada otseteest rikkaliku õienektari juurde. Mulle tuleb see mesilaste tants alati meelde siis, kui keegi hakkab kõnelema poliitilisest teatrist, mis peaks olema kuidagi ühiskonnale kasulik.

Draama kasulikkus seisneb inimese määratlemises siin ja praegu. Igavene Sisyphose töö. Täiesti mõttetu. Nagu elugi, mille mõte on määratletav ainult siin ja praegu. See mõtestatus hävib kohe oma tekkemomendil. Tuleb uuesti teele asuda selle sünni-surma ühendhetke poole ja see teekond ongi draama. Dramaturgia on selle traagilise teekonna ülestähendus. Karu ei tähenda oma muusikat kännukandlel üles, vaid mängib iga kord nii, nagu torust tuleb. Puhas improvisatsioon, ütleks postmodernne kriitik. Mina vaidlen vastu. Mitte improvisatsioon, vaid kaos. Aga ega ma karu pähe minna suuda. Draama kaudu me saame minna teiste inimeste pähe. Mõista teist. See olekski draama kasu.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: