Teodor Currentzis ehk muinasjutu võimalikkusest XXI sajandil ({{commentsTotal}})

Teodor Currentzis.
Teodor Currentzis. Autor/allikas: Alisa Calipso

Kes on Teodor Currentzis? Meedium, prohvet, šarlatan, geenius, mässaja, apostel, dändi, loodusjõud, šamaan, mees Marsilt? Nii on teda iseloomustatud, vastuoluliselt ja värvikalt, seda dirigenti kas armastatakse või vihatakse. "Andke mulle kümme aastat ja ma päästan klassikalise muusika," on ta kuulutanud. Ja ma usun teda ja usun veel palju rohkemat sellest inimesest. Kuidas ma seesuguse esmapilgul lausa sõgeda äratundmiseni jõudsin?

"Don Giovanni"

19. detsember 2016. Muusikaajakirjanik ja klaveriõpetaja K. on juba mitu nädalat kuulnud Klassikaraadiost reklaami selle päeva ooperiõhtu kohta: toimetaja M. tutvustab Mozarti "Don Giovanni" uut salvestust, mis tehtud Venemaal Permi ooperiteatris. Dirigendi nimi ei jää K.-le meelde, ta pole temast midagi kuulnud. Ja ausalt öeldes ei kõla kooslus vene muusikud pluss W. A. Mozart kõige kutsuvamalt. Eluaegse mozartomaanina on tal selle heliloojaga oma väga eriline suhe, juba imikuna kuulis ta Mozarti ooperiaariaid, kui ema talle neid unelauluks esitas. Ülimalt skeptilisena istub ta siiski raadio ette, asetades sobivasse lähedusse tolmulapi, sest jõulueelne suurpuhastus ootab. Ta on kindel, et üle paarikümne minuti ta esitust ei kuula.

Pärast avaakorde tardub K. oma tugitooli ja umbes avamängu teisel minutil vappub ta pisarates. Ja nutab ta selle kolme tunni jooksul väga palju. See on kohene äratundmine, mis viib ta tagasi aastakümnete tagusesse aega, kui ta avastas enda jaoks muusika ja otsustas oma elu sellega siduda. Ta tunneb, et on reetnud muusika ja iseenda, Mozarti müsteeriumlik draama asetab ta ette peegli ning sealt nähtuv on kurb ja valus. Pole vist vaja öelda, et tolmulapp ei vaheta oma kohta mitmeid päevi.

Mozart! Mozart!! Mozart!!!

Edasi toimub kõik väga kiiresti. Järgmisel hommikul räägib ta oma toimetajaga ja avaldab soovi kirjutada artikli müstilisest inimesest, kes ta elu pea peale pööras. Talle antakse roheline tuli. Tallinna plaadipoes on selle muusiku salvestustest müügil vaid Stravinski "Kevadpühitsus" ning seetõttu tähistab K. koos oma kõrge paneelmaja naabritega kogu jõulude aja kevade varast saabumist. Mõne nädala pärast jõuavad kohale tellitud CD-plaadid – Mozarti Da Ponte triloogia ehk siis "Figaro pulm", "Così fan tutte" ja "Don Giovanni". Nüüd läheb olukord eriti hulluks. K. upub täiesti muusikasse, mida ta niikuinii juba aastakümneid on jumaldanud, kuid nüüd kuuleb ta seda täpselt nii nagu oma kõige pöörasemates fantaasiates on kujutlenud. See on metsik, julge, originaalne, kõikvõimalikke piire lõhkuv, hingematvalt ilus ja täiuslikult meisterlik! Ja samas täielikult muusikast lähtuv.

Need salvestused on erakordsed, et mitte öelda sürreaalsed – tundub, nagu oleks kõik ooperipartiid sisse mänginud ja laulnud dirigent isiklikult, iga viimane kui noot on tema nägu. Muusikute endi individuaalsusele pole eriti ruumi jäetud. Seesugune lähenemine võib meeldida või mitte, kuid ilmselt midagi sarnast naljalt ei kohta. Kuidas ta seda saavutab? K. on nõutu. Kuidas loobuvad interpreedid vabatahtlikult tänapäeval nii tavalisest muusikategemisest? Permi ooperiteatris toimunud salvestusprotsessid on pehmelt öeldes radikaalsed: kaks nädalat ääretult pingelist tööd, mis asjaosaliste närvid viimse piirini kruvib; muusikud töötavad kõrvaklappidega ehk siis kuulevad muusikat esitades pidevalt seda, mis plaadile jõuab; solistid laulavad peaaegu olematu vibraatoga, mis ooperi puhul lausa kurioosne jne. Tulemuseks on esitus, mis on ääretult detailne, nüansi- ja värvirohke ning rabavalt värske. Ülikiired tempod, tugevad ja järsud kontrastid loovad muusika, mis on 200 protsenti elus ja 500 protsenti kütkestav. Kuidas saab üks CD-salvestus nii visuaalne olla? Tegu on ju ikkagi ooperiga! K. tunneb, et hakkab mõistust kaotama, ta on sattunud muinasjuttu.

Võimalik vaid Venemaal

"Elas kord Ateenas poiss T. Tema politseinikust isa armastas öösiti kodus kõrvaklappidega muusikat kuulata ja ükskord, kui T. oli 4-aastane, võttis ta poisi kaasa sellesse salapärasesse ruumi, mida pere nimetas laboratooriumiks. Ta pani T.-le kõrvaklapid pähe ja lasi tal uppuda muusika võlumaailma. Ja andis talle valida kahe plaadi vahel, küsides, kumb esitus talle rohkem meeldib. Ühe plaadi olid sisse mänginud kuulsad interpreedid, teise tundmatud muusikud. T.-le meeldis viimane variant. See oli tähendusrikas märk T. tuleviku kohta.

T. tundis, et tema vaimne kodumaa on Venemaa ning läks õppima Peterburi konservatooriumisse. Ja ehkki pärast selle lõpetamist oleks olnud igati sobiv karjääriredeli pulki mööda ülesronimist alustada ning “normaalse” dirigendi elu valida, otsustas T. teisiti. "Kui tahad elada maailmas, mis sulle meeldib, pead selle ise looma," oli ta veendunud. Ta läks oma sõprade ja mõttekaaslastega elama Novosibirskisse, tööle sealsesse ooperiteatrisse. Seal oli ta vaba ning sai pühenduda muusikale nii palju kui soovis – tema ümber olid fanaatikud, kes töötasid kella vaatamata ning elasid koos temaga XXI sajandi kontekstis lausa utoopilisena tunduvat boheemlaslikku muusikuelu. Süveneda muusikasse nii pikalt ja põhjalikult kui sul soovi on – see oli luksus, mida Siberis elamine võimaldas. Sellise kommuunielu juurde kuulus ka kõik see, mis suurlinnades elavatel muusikutel vist igavesti kättesaamatuks jääb – et üks sõpruskond suhtleb omavahel tihedalt ja intensiivselt, et ühistel koosviibimistel arutletakse kirjanduse üle, kuulatakse muusikat ja kasvatakse niimoodi vaimus kokku. Killustatus seda kõike ilusat ei võimalda.

T. loob oma orkestri, mille nimeks saab MusicAeterna. Kui ta 2011. aastal Permi ooperiteatrisse tööle kutsutakse, on tema üks tingimusi, et ta tuleb oma orkestri ehk siis oma sõpruskonnaga. Ta jääb Permis elades truuks unistusele, et väga väärtuslikku ja kõrgetasemelist võib luua ka metropolidest tuhandete kilomeetrite kaugusel. MusicAeterna orkester ja koor koguvad tuntust nii Venemaal kui ka Euroopas ning tuhanded muusikasõbrad kogu maailmast lendavad spetsiaalselt selleks Permi, et osa saada Uurali imest. Samal ajal kui lugematud muusikud kogu maailmas on end vangistanud kiire elutempo, kuulsusejanu ja rikkuseihalusega, elab T. justkui teisel planeedil, ilusas minevikus või ihaldusväärses tulevikus. Vähemalt nii tundub. Ta on unistaja, kes kütkestab nii oma eluviisi kui ka sõnadega."

Komm või pomm?

Suvi 2017. Muusikaajakirjanik K. on juba üle poole aasta elanud T. võlumaailmas. Ta on lugenud ohtralt artikleid selle rockdirigendi kohta, vaadanud intervjuusid ja filme ning muidugi kuulanud kõiki salvestusi. Ta silmaring on avardunud: K. teab, et T. riietub ekstravagantselt, et tal on kõrvarõngad ja silmatorkavad soengud, et ta esinemisriietuses on kindel koht liibuvatel teksastel ja saabastel, et tema korraldatud peod on kuulsad üle Venemaa ja veelgi pöörasemad kui Valeri Gergijevi omad, mida iganes see vihje ka ei tähendaks. Punkari või rockstaariliku välimusega muusikul olevat igal aastal uus romantiline partner, nagu kuulutab Sony Classical oma ametlikus reklaamtekstis, mis T. iga uue plaadiga kaasas käib. "Jah, ilmselt on ainult aja küsimus, kui artisti CV-sse kirjutatakse veelgi kollasemat teksti, eraelulised üksikasjad on ju muusiku kvaliteedi mõõdupuu," uriseb K. pahaselt. Ta kutsub end korrale, iroonia ja sarkasm ei sobi talle. Kas poleks hoopis õigem unistada enda jaoks kokku ideaalne maailm, nagu T. seda näib olevat teinud? Uskuda sellesse ja elada justkui teisel planeedil? Kuid siin põrkubki K. oma lõhestatuse otsa – kogu oma suure emotsionaalsuse juures on ta ka ülimalt ratsionaalne. Kui miski tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis võibolla see ongi vaid üks suur illusioon, mis on osavalt loodud? Mis on siis ikkagi tõde?

Ta on kuulanud lugematu arv kordi T. salvestusi, kuid tema kriitikukõrv pole suutnud sel ajal töötada. K. lihtsalt vajub mingisse seletamatusse lummusesse ning plaadi lõppedes ei suuda kuuldu kohta midagi konstruktiivset öelda. See häirib teda väga. Ta otsustab minna T. kontserdile ja vaadata artist oma silmaga üle.

Sel suvel on T.-l käsil suurprojekt Austrias – kui tavaliselt on Salzburgi pidunädalate avamine olnud Viini filharmoonikute pärusmaa, siis seekord on selle au osaliseks saanud T. koos MusicAeterna koori ja orkestriga. Koostöös Peter Sellarsiga tuuakse lavale Mozarti "Tituse halastus". Selle produktsiooni kogemist takistab K. kõhn rahakott, kuid ta avastab, et sügisel on T.-l Euroopa turnee, kus esitatakse üht koorikava, mille teises pooles kõlab Mozarti reekviem. K. otsustab minna seda kuulama; ka see kava kõlas suvel Salzburgis ning pälvis ohtralt tähelepanu ja kiitust. Ta valib kontserdi, mis toimub Berliini filharmoonia suures saalis ning lendab kohale, uskudes siiralt, et Saksamaa pealinna ta oma roosad prillid ka jätab.

Seanss Berliinis

See kontsert oli eriline mitmes mõttes. Esiteks polnud K. kunagi kogenud, et puupüsti täis saal ehk siis tuhanded inimesed võivad kuulata kontserti seesuguse tähelepanu ja kontsentratsiooniga, täielikus vaikuses. Ei mingeid helisevaid või vilkuvaid telefone, täielik austus ja pühendumus esitatavale. Ja teiseks oli see ta elu suurim kontserdielamus ja nii ta pärast dirigendile ka ütles.

Esimeses pooles esitati koorimuusikat Bingenist Pärdini, ehk siis tuhandeaastase amplituudiga looming erinevatelt autoritelt. Enamasti a capella muusika kõlas MusicAeterna koori esituses ülimalt meisterlikult, eriti vaimustav oli György Ligeti 16-häälne kooriteos "Lux Aeterna". K. askeetliku maitse jaoks oli liiga palju välist, ehkki küünlad, kloostrirüüsid meenutav esinemisriietus ning teatraalsed žestid tulevad tänapäeva kontekstis ilmselt ju ainult kasuks. K. andis endale aru, et kui kontsertide väline vorm vastaks tema puritaanlikule maitsele, oleks klassikaline muusika ilmselt ammu pankrotis.

Kui kontserdi esimeses pooles säilitas K. veel analüüsivõime, siis teises pooles kõlanud Mozarti reekviemi puhul seda öelda ei saa. Ta oli ju valmistunud selleks kontserdiks, kuulanud kõiki kavas olevaid teoseid ikka ja uuesti. Mozart reekviemi tundis ta juba varem hästi, nüüd oli ta veel korduvalt üle kuulanud T. salvestust ning vaadanud Medici TV-st Salzburgis toimunud esitust. Ja ometi! Istudes orkestri taga, nägi ta dirigendi iga näoilmet ja žesti, sai väga lähedalt osa kõigest sellest, kui kompromissitult ja pöörase energiaga muusikat loodi. Kui teos lõppes, ärkas K. justkui mingist uimast ega mäletanud esitusest midagi konkreetset. Tema missioon oli läbi kukkunud, ta oli häbiväärselt läbi põrunud. Ta oli ühtaegu väga õnnelik ja endas väga pettunud.

Elementaarne, Watson!

Ta oli ju kuulnud küll, et on muusikuid, kes n-ö tinistavad su ära. Aga K. ei tahtnud leppida, et see juhtub ka temaga, just siin ja praegu, ning ta pole võimeline midagi tegema, et seda vältida. "Pole olemas mingeid nõiduvaid muusikuid ega maag-dirigente, on vaid laisad ning halvasti valmistunud muusikakriitikud," otsustas K. ning asus tegutsema. Tõsisemalt ja põhjalikumalt kui kunagi varem.

Ta asus tööle kavaga, mida T. pidi esitama oktoobri lõpus Riias Läti ooperi- ja balletiteatris: Prokofjevi "Klassikaline sümfoonia", Šostakovitši 2. klaverikontsert ja 9. sümfoonia. Ta kuulas partituuridega ja ilma nendeta, kümneid ja kümneid kordi; ta kõrvutas eri esitusi ning luges teoste kohta nii palju kui kätte sai, otsis üles oma konservatooriumiaegsed konspektid ja tuletas meelde kõik õpitu. K. sukeldus löökpillide rikkalikku ja värvikasse maailma, tegi endale selgeks puhkpillide amplituudid ja selle, kuidas mingis tessituuris pillid kõlavad, ta mängis teoseid koos oma sõbraga klaveril nelja käe versioonis jne, jne, jne. Lühidalt, ta püüdis jõuda võimalikult lähedale sellele, kuidas näevad teoseid heliloojad ja dirigendid. Üks asi viis teiseni, teine kolmandani, ta hakkas jälle lugema Solomon Volkovi kirja pandud Šostakovitši mälestusi ja elas läbi stalinistliku aja õudusi. Ja siis see juhtus – K. armus. Tugevalt ja sügavalt, muusikasse ja laiemalt kogu elusse. Ühel hetkel ei keerelnud asi enam T. ümber, vaid see oli muutunud millekski palju suuremaks. K. kuulas ja luges ja uuris ja oli seejuures pööraselt õnnelik, söök-jook-uni kaotasid muidugi mõista kõvasti oma tähtsusest. Ta avastas oma üllatuseks, et ühtviisi tugevalt on võimalik armastada nii anderikkaid kui kahvatumaid interpretatsioone ning et viimased võivad sind juhtida sellistele mõtte- ja tunderännakutele, kuhu geniaalsed esitused eales viia ei suudaks. See poolteist kuud Berliini ja Riia kontserdi vahel oli kõige ilusam aeg tema senises elus.

Bulgakov Riias

K. oli nüüd palju paremini "relvastatud" kui Berliinis olles. Vähe sellest, et ta tundis esitatavaid teoseid läbi ja lõhki, ta oli ka valmis, et satub jällegi hüpnotisöör T. maagilisse teatrisse. Tal oli õnn osa saada T. kontserdieelsest proovist ning juba ooperiteatrisse sisenedes valdas teda kummaline tunne, nagu oleks ta sattunud "Meistri ja Margarita" fantaasiamaailma. "Kui Saatan ongi olemas, siis on ta Jumala ketikoer," julgustas ta ennast ning oli valmis kohtuma nii Meistri, Wolandi kui ka Peemotiga. Äkki oli kõik väga selge, pea aasta kestnud udu oli hajunud.

T. kreedo näis olevat, et peaks usaldama oma intuitsiooni ja tooma kuuldavale seda, mida helilooja võiks soovida kuulda praeguses ajas. Sellest lähtudes oli härra Šostakovitš tol õhtul Riias loobunud talle nii omasest irooniast ja sarkasmist ning soovis pigem sublimeerimist. K.-le kangastus pilt, milleni võib inimesi juhtida kannatustes ja ebaõigluses elamine – neil on võimalus muutuda paremaks, ilusamaks ja mõistvamaks. T. maalis paradiisi, mitte maapealset elu, see oli jumalik vaatepunkt, mis inimestele igapäevaraskustes enamasti kättesaamatuks jääb. K. suutis nüüd jälgida iga viimast kui fraasi ning pillirühma. Aga mida see talle andis?

Bulgakov ei jäänud Riiga, vaid tuli Tallinnasse kaasa, K.-l olid nüüd T. suhtes kindlad arvamused ja eelistused nagu ühelt korralikult kriitikult ka eeldatakse. Muusikaajakirjanik leidis, et vokaaliga on T.-l tugevam side kui instrumentaalmuusikaga, seda tõendasid nii Riia kontsert kui ka T. kõige viimane plaat, oktoobri lõpus ilmunud Tšaikovski 6. sümfoonia salvestus. Ta märkas, et barokilik käekiri kumas läbi nii T. klassika- kui ka romantismitõlgendustes. Da Ponte triloogia ei pannud teda enam nutma ja K. sai aru, et mõjuvamad olid tema jaoks salvestused, kus oli tegev olnud helirežissöör Nicolas Bartholomée, kellega koos T. oli maagiat loonud "Figaros" ja "Così’s". Millegipärast otsustas T. pärast "Don Giovanni" salvestamist, et talle ei meeldi see variant ning kogu teos lindistati hiljem uuesti, osaliselt teiste solistidega. Donna Annat ei laulnud nüüd enam Simone Kermes, kellega T.-l tundus olnud olevat suur hingesugulus ja võrratu koostöö nii kontserdilavadel kui salvestustel; T. esimene plaat, Purcelli "Dido ja Aeneas" Kermesega peaosas oli üks K. lemmikuid "Così" kõrval. Seda ja veel palju muudki teadis K. nüüd, kui ta oli kaotanud oma paradiisliku süütuse, mis talle ligi aastaks oli tagasi kingitud. Ta oli tagasi saanud selle, mis meid kõiki tabab, kui me (tavaliselt juba väikese lapsena) oleme söönud vilju heaks ja halvaks lahterdamise puust.

See kõik oli nii ja samas ei olnud ka. Mis tähtsust on sellel, kas mõni esitus on tema meelest vähem või rohkem kütkestav? K. oli võitnud töökuse, tolerantsuse, ta oli armunud muusikasse ja elusse tervikuna, kogu selle jubedas ja võrratus mitmekesisuses. Kas saab soovida sellest midagi enamat? Talle sattus ette väike paberileht, kuhu ta oli kirjutanud oma mõtted aasta alguses, kui oli T. enda jaoks alles avastanud. "Fraas, mis ei muutu tema puhul klišeemaiguliseks õõnsuseks: ütlen Currentzis, mõtlen muusika; ütlen muusika, mõtlen Currentzis. Puhtus, julgus, sirgjoonelisus tunnetes. Väga sügava mõttega muusik, tema esituses on nii iga tekst kui ka alltekst väga arusaadav ja lihtne." K. oli sellega ka praegu nõus. Muusika ei katke kontserdisaalis või plaadi lõppedes, kõige suuremad muusikud jäävad meie ellu tegutsema ka siis, kui nende looming reaalselt ei kõla. K. ohkas sügavalt, võttis oma krediitkaardi ning ostis pileti T. järgmisele kontserdile.

Epiloog ehk hoiatus

Kuna minu teekond Teodor Currentzisega meenutas mulle detektiivitööd a la Hercule Poirot, tegin valiku rääkida endast kolmandas isikus, nagu ka kuulsale belglasele meeldis. Samuti ei saa eitada Kafka romaanide mõju. Ma tundsin lõppenud aastal väga selgelt, et peab olema ettevaatlik sellega, mida soovid. Tõde ja teadmised on ületähtsustatud, kui sellega ei kaasne armastust.

Ja veel! Kui teil on kindel veendumus, et ei soovi muutuda õnnelikumaks, rõõmsamaks ja armastavamaks, siis palun ärge mingil juhul Currentzise salvestusi kuulake! Kui te ei soovi kogeda tõelist ja peadpööritavat klassikalise muusika maagiat, siis ärge mingil juhul minge tema kontsertidele! Hoidke temast kohe kauge kaarega eemale! See muusik on samavõrra imeline kui ohtlik.

Teodor Currentzis

* on sündinud 24. veebruaril 1972 Ateenas, aga tal on vene kodakondsus;

* on õppinud klaverit, viiulit, laulmist, kompositsiooni ja dirigeerimist;

* on alates 2011. aastast Permi ooperi- ja balletiteatri kunstiline juht;

* on salvestanud plaadifirmadele Alpha, Harmonia Mundi ja Sony Classical;

* peab suurimaks heliloojaks Mozartit;

* on tema dirigeerimisõpetaja Ilja Mussini arvates ainuke geenius professori arvukate ja andekate õpilaste hulgas;

* loodab, et tulevikus esinevad kõik orkestrid püsti seistes, MusicAeterna nii juba teeb;

* peab väga tähtsaks ingleid. “Kas inglid täna laulsid?” küsib ta oma muusikutelt pärast kontserti. Kui laulsid, siis kontsert õnnestus;

* esitab tuleval suvel Salzburgi pidunädalatel koos oma orkestriga kõik Beethoveni sümfooniad;

* on loonud parfüümi Théros;

* arvab, et muusik olla pole elukutse, vaid missioon;

* on tegutsenud ka näitleja ja heliloojana;

* on saanud arvukalt preemiaid, sh seitsmel korral Venemaa prestiižika teatriauhinna Kuldne mask;

* poleks parema meelega üldse dirigent ning loodab, et tulevikus sellist elukutset ei eksisteeri.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Muusika



tantsupeo esimene etendus

ERR.ee video: XXVII laulu- ja XX tantsupeo teema on "Minu arm"

XXVII laulu- ja XX tantsupeol tähistab Eesti kaht suurt juubelit – 2019. aastal möödub laulupeo sünnist 150 aastat ning 85-aastane tantsupidu toimub kahekümnendat korda. Pressihommikul Eesti teatri- ja muusikamuuseumis avalikustati ka peo nimi ja juhtmõte – "Minu arm".

Endla teater "Itk"

Arvustus. Küll see Alma ütleb hästi!

Uuslavastus
Krzysztof Bizio “Itk”
Lavastaja: Madis Kalmet
Osades: Karin Tammaru, Saara Nüganen, Lii Tedre
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Esietendus 20. jaanuaril Endla teatri Küünis

VALDO PANT 90
Ryuichi Sakamoto

Sellist filmi Ryuichi Sakamotost pole varem tehtud

Vähe on filme, mis annavad nõnda hästi edasi seda, kuidas helilooja kuuleb ja tajub ümbritsevat maailma. „Ryuichi Sakamoto: kooda”, mis jõuab ekraanile 24. jaanuaril Kumus, on üks sellistest – usalduslik sissevaade jaapanlase Ryuichi Sakamoto loomingusse. 

"Nihilist.FM FINAL CUT"

Märt Väljataga. Kulmineeruda raamatus

Raamat on tänini kirjanduse peamine kandja, aga nii see ei tarvitse kauaks enam jääda, kirjutab kirjandusteadlane Märt Väljataga värskes Sirbis raamatute "Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005–2017" ja "Nihilist.FM. Final Cut" võrdluses.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Tammsaare majamuuseum Kadriorus

Tammsaare 140. Kultuuriportaal teeb tähistamisest otseülekande ja videod

30. jaanuaril toimub Rahvusooper Estonias pidulik juubeliaktus, millega tähistatakse A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva. ERRi kultuuriportaal teeb kell 19 algavast aktusest otseülekande, sündmuse salvestust saab üle vaadata ETV2s reedel, 2. veebruaril kell 21.35. Kultuuriportaal alustab sel päeval ka läbi aasta kestva Tammsaare-teemaliste miniloengute sarjaga.

KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Piret Kärtner.

Piret Kärtner: inglise keel ei anna enam tööturul suurt konkurentsieelist, vaja on osata rohkem

Uues Eesti keelevaldkonna arengukavas ei ole tähelepanu enam mitte ainult eesti keelel kui emakeelel, vaid ka eesti keelel kui teisel keelel ja võõrkeeltel. Üldeesmärk on, et iga Eesti elanik tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades ja valdab võõrkeeli. Rohkemaid võõrkeeli kui ainult inglise, sest haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja Piret Kärtneri sõnul ei anna inglise keel enam inimestele tööturul suurt konkurentsieelist.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: