Jaanuari Akadeemias: Jan Kausi essee tõemudelitest, Vähiregister 40 jm ({{commentsTotal}})

Jan Kaus
Jan Kaus Autor/allikas: ERR

Akadeemia 1/2018 tutvustus.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid Eesti ajalehtede veergudel 1919. aasta veebruaris. 1918. aasta 19. novembril andis Baltimaade riigikomissar August Winnig Riias riigivõimu Eesti Ajutisele Valitsusele lepinguga üle ja seda võib tõlgendada kui fakti, et Saksamaa tunnustas Eesti valitsust. Kuid seejärel asus rünnakule Nõukogude Venemaa Punaarmee ja algas Vabadussõda. Eesti vägi asus vastupealetungile ja vabastas 1919. a veebruari alguseks kogu Eesti. Lüüasaamisega mitte leppides koondas Punaarmee väejuhatus Eesti vastu tugeva jõu — kuni 80 000 meest — ja alustas veebruari lõpul pealetungi Lõuna-Eestile. On selge, et niisuguses keerulises olukorras ei saanud pidupäevaartiklid olla kuigi juubeldavad. Meenutati Eesti ajalugu, elu võõraste režiimide võimu all, mälestati äsjastes lahingutes langenuid, avaldati tunnustust ennastsalgavatele Eesti sõjameestele, Soomest appi tulnud vabatahtlikele ja abi osutanud lääne liitlastele. Tõsise teemana käsitleti veel majanduslike ressursside puudust, noore riigi sisepoliitilisi probleeme, põllumeeste maaküsimust ja samuti kevadel valitavat Asutavat Kogu, mis töötas 1920. aasta lõpuni erivolitustega parlamendi funktsioonis ja pani Eesti riiklusele vormilise aluse. Artiklitest ei puudunud ka päevakajalisemad noodid, nagu näiteks teeninduskeel avalikes kohtades. Artiklite seas on eraldi veel esindatud naiste lootused ja tööliste seisukohad.

Jan Kausi essee on katse arutleda eri tõemudelite vahelise suhte üle. Autor lähtub mõttest, et igasugune tõde on tegelikkuse mudel; ükski tõde ei vahenda tegelikkust, vaid kõik tõlgendavad seda. Mis aga juhtuks, kui vaadatagi tõde ennekõike tõlgendusena, kui mõista seda võrdsena kõikide teiste tõlgendustega, mis püüavad ära seletada kogu tegelikkust? Kas tõetaotluse vabastamine tõsikindlusest, veendumusest, et tõde peab ühtaegu olema kõigile sobiv ja kõigega sobituv, võimaldaks meil üksteisega teistmoodi suhelda? On huvitav mõelda, kas see võimaldaks taanduda intellektuaalsel egoismil, suutmatusel mõista, et isiksuse kordumatus on universaalselt korduv ning et selle tunnistamine aitaks meil võib-olla kergemini leppida maailmavaateliste erinevustega, olgu need siis metafüüsilised või poliitilised, aktsepteerida erinevuse püsivust. Ühtlasi püütakse kaaluda, kas tõde oleks võimalik avada nii, et see oleks küll interaktsioonis teiste maailma seletamise mudelitega, ent ei kaotaks selle käigus oma olemust, mis on tegelikult suuremas muutumises, kui me sageli oma ajalises piiratuses tajume. Kas ja kuidas on võimalik säilitada oma tõde, lastes samas ligi sootuks teistsuguseid, vahest isegi võõraid tõetaotlusi? Üks võimalik vastus oleks valmisolekus otsida tõdede ühisosa — ilma vältimatu vajaduseta seda leida. Otsida mõttega, et võib-olla ongi ühisosa püsiv otsing ise ühisosa.

Seejärel ilmub kolmas osa Taivo Liiva sarjast „Tillukesest aatomist tuumapommini“. 1930. aastate keskel olid mitmed ärksamad tuumafüüsikud (Frédéric ja Irène Joliot-Curie, Leo Szilard jt) hakanud taipama, et väikesest süütust aatomist võib kujuneda purustusjõult kõigi aegade kohutavaim relv. Nõukogude Liidus avastasid Georgi Fljorov ja Konstantin Petržak 1940. aastal raskete tuumade spontaanse ehk iseenesliku lõhustumise. Samal aastal jõudis Fritz Houtermans Saksamaal veendumusele, et uraanikatlas on võimalik saada elementi 93 või 94, ja juulis 1941 sai talle täiesti selgeks, et on võimalik valmistada aatomipommi. USAs allkirjastati 13. augustil 1942. a aatomipommi loomiseks Manhattani projekt, tõsi küll, alles pärast president Roosevelti pikaajalist veenmist. Mis puutub Hitleri ambitsioonidesse, siis olid üksikute Saksa professoritest ülejooksikute teated olid siiski rahustavad — sakslased pole veel asunud aatomipommi valmistama ja sealsed teadlased püüavad Saksa võimude tähelepanu sellelt kõrvale juhtida nii palju kui võimalik. Aga Los Alamose kõrgendikule New Mexico osariigis kerkis kiirkorras aatomiuuringute keskus, kus juba 1943. aastal tehti esimesed tuumafüüsikaalased avastused. USA aatomiprojekti juhiks määrati karismaatiline Robert Oppenheimer, kuid tema kogenematus poliitilistes mängudes ja lapsemeelsus argieluküsimustes viisid ta USA vastuluure hammasrataste vahele.

Arheoloogia on teadus, mis uurib materiaalse kultuuri jäänuseid ning üritab nende põhjal tõlgendada võimalikke minevikusündmusi. Nii Peter Kosso kui ka Lewis R. Binfordi järgi on arheoloogide põhiliseks uurimisobjektiks arheoloogiline jäädvustus (archaeological record). Arheoloogilised jäädvustused on nende sõnul maapinnas asuvad materiaalsed jäänused (material remains), s.t olevikus olevad staatilised jäädvustused mineviku sündmustest, mis ise ei anna informatsiooni mineviku kohta. Binfordi järgi on keskastme teooriad kausaalseks seoseks ja loogiliseks lüliks, mis aitavad teha arheoloogilise jäädvustuse põhjal usaldusväärseid väiteid mineviku kohta. Kristin Kokkov selgitab, et see kontseptsioon on liiga üldine ega anna täpset ettekujutust, milliste väidete vahele keskaste tegelikult jääb. Keskastme teooriate meetod pole selgesti mõistetav kolmeastmeline lineaarne mudel „arheoloogiline jäädvustus — keskastme teooriad — väited mineviku kohta“, vaid erinevate vaatlus- ja loodusteaduslike teooriate, keskastme teooriate ja minevikuväidete tihe võrgustik, kus keskastmed võivad jääda mitme astme vahele. Autor väidab, et arheoloogilise teooria loomise käigus saab eristada vähemalt kolme keskastme etappi: 1) materiaalsete jäänuste ja arheoloogiliste jäädvustuste vahele jääv etapp; 2) arheoloogilise jäädvustuse põhjal tehtud kirjelduse ja mineviku kohta esitatud väidete vahele jääv etapp; 3) mineviku kohta tehtud väidete ja üldisemate kultuuriliste ilmingute seletuse vahele jääv etapp.

Jaanuaris 2018 saab Eesti Vähiregister (EVR) 40-aastaseks. Sel puhul on Mati Rahu kirja pannud meenutusi vähiregistri kui meie meditsiiniregistrite lipulaeva sünnist ja esimesest 20 tegevusaastast. Vähiregistri loomine sai teoks seetõttu, et 1970. aastate keskpaiku leidis aset tavatu huvide kokkulangemine erakordselt soodsas keskkonnas. Kolm osalist — onkoloogiadispanser, Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut ja tervishoiuministeerium — olid tõsiselt huvitatud ühte jalga käimisest, millele aitas kaasa tõhusa andmetöötlussüsteemi olemasolu Eestis, WHO püüd ühtlustada vähiregistrite andmekogumise metoodikat ja asjaomaste Moskva asutuste ning sealsete kolleegide soosiv suhtumine vähi registreerimist parandavatesse algatustesse. Eesti Vähiregistri kahe esimese dekaadi töö oli vaevarikas: puudus vajalik ja tõrgeteta töötav riist- ja tarkvara, ei leidunud kogenenud andmetöötlejad/programmeerijad, soovida jättis andmete kvaliteet, töökorraldus ning rahastamine. Ometi oli Eesti Vähiregister teerajaja rahvusvaheliste klassifikatsioonide tutvustamisel Eestis. Organisatsiooni ülesehitamisel võeti paljuski malli Leedu, Soome ja Ida-Saksa vähiregistritest. Kellegi võimuka käe püüd muuta asjatundmatult õigusakte, suurendada märgatavalt registreeritavate tunnuste arvu, sundida registrit kasutama mittevajalikke/lünklikke IT-lahendusi või ühendada register üha hoogustuvas tsentraliseerimise tuhinas loodud institutsiooniga — see kõik võib vähiregistrit kui Eesti vanimat haiguseregistrit kahjustada ja selle imelihtsalt hukutada. Sama võib juhtuda, kui register ei näita ühiskonnale oma töötulemusi ega meenuta arstkonnale alatasa oma olelust ja vähijuhtudest teatamise vajadust.

David Kaplan (tlk Anto Unt) sõnastab järjejutuna ilmuvas, klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldatud 1989) indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn’i) vahenduseta. Siinses tekstis toob Kaplan sisse mõned oma viljakad eristused: puhaste indeksikaalide (nt „mina“, „praegu“) ja tõeliste demonstratiivide (nt „see“) vahel — viimased vajavad harilikult kaasnevat demonstratsiooni (nt žesti), esimesed aga mitte; eelteoreetilise tähendusemõiste kahe koostisosa vahel: karakter (keelereegel, nt et „mina“ osutab alati kõnelejale) ja sisu (see, mida öeldakse, midagi propositsiooni- (või selle osa) taolist); ning lausungikonteksti (karakter määrab igas lausungikontekstis sisu) ja väärtustusolukorra (sisu määrab igas väärtustusolukorras ekstensiooni) vahel. Ühtlasi esitab Kaplan formaalse süsteemi indeksikaalide käsitlemiseks.

Arvustuste osas tulevad vaatluse alla järgmised raamatud: Kurmo Konsa 000 ja 111 taga on maailm: Kultuuritehnoloogia käsiraamat (Leo Luks); Andrey Makarychevi ja Alexandra Yatsyki Lotman's Cultural Semiotics and the Political (Andreas Ventsel); Märt Väljataga tõlgitud Thomas Nageli Vaade eikusagilt ja Viimane sõna (Eve Kitsik).

Ilukirjandusest pakume Claus Ankerseni (tlk Kersti Unt) ja Toomas Kiho luulet.

Erinevate graafikatehnikatega esinevad Tartu Kõrgema Kunstikooli kasvandikud Emma Eensalu ja Mihkel-Kristajn Pant. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: