Arvustus. Shame'i moodne anarhia on Theresa May rinnad
Uus plaat
Shame
"Songs of Praise" (Dead Oceans)
8/10
Aasta alguses on tihti väike paus, enne kui hakkavad riburada ilmuma olulised plaadid, mida kas ei tahetud või ei jõutud avaldada jõulueelses tihedas rägastikus. Ilmaasjata ei ole kirjutatud, et kui Jessenin jõudis 1915. aastal Peterburi, siis võeti ta vastu nagu "maasikas veebruaris". Selle aasta esimene selline maasikas on ansambli Shame plaat "Songs of Praise".
Shame on Lõuna-Londoni bänd, mille viis varastes kahekümnendates noormeest on värskelt maha saanud esimese plaadiga. Briti ajakirjanduses tekkinud elevust võib võrrelda 12 aastat tagasi jaanuaris ilmunud ansambli Arctic Monkeys debüütalbumiga "Whatever People Say I Am, That´s What I´m Not". Enamasti on sellised võrdlused väheväärtuslikud ja mõnevõrra kantud brittide igatsusest saada juurde mõni üle maailmakuulus bänd, nagu suuremas mõõtkavas pole juhtunud juba tükk aega - kohati tundub see sama naiivne kui loota olümpial Soome keskmaajooksu taassündi.
Tervest skeptilisusest hoolimata on Shame'i plaat tähelepanuväärne. Neid tembeldatakse indie'ks ja post-punk'iks ning viimane tundub üsna tabav, olgu kohustuslikuks võrdluseks näiteks The Clash segatuna War on Drugsiga, mainitud on ka näiteks Pixies´t.
Tegu on traadimuusikaga tugevate pungielementidega, aga natuke moodsamas võttes – peale pungilike käikude kõlab siit läbi indie-rock'i saundi ja kergelt psühhedeelsemaid toone, aga kindlasti kõige tähtsam märksõna on energia.
Terve album on väga hea lennukas nooruslik tervik, mis tekitab Shame'i suhtes kindlasti huvi festivalidel üle maailma. Shame'I laulja Charlie Steen ei ole küll päris John Lydon või Sid Vicious, tema hääl ei kõla nii piinatult, justkui sunnitaks teda vaatama Béla Tarri "Satantangot" kaheksatunnist monteerimata versiooni, kuid teatud viha on seal siiski sees. Kuna bänd on laiema avalikkuse jaoks alles nii uus nähtus, siis kõik piinlikud seigad bändiliikmete (ühisest) lapsepõlvest on alles ilmumas.
Jah, Shame on ka poliitilise sõnumiga ansambel, kuid selle põlvkonna kriitikagranaadid ei lenda enam kaevanduste sulgemise või monarhia suunas. Albumile ei ole jõudnud ka Shame'i mullu veebis levinud "maailma halvim armastuslaul" pealkirjaga "Visa Vulture", mis on pühendatud Theresa Mayle, kes bändi ninamehe Charlie Steeni sõnul röövib Brexitiga uuelt briti põlvkonnalt tuleviku. Laulusõnad on üsna reljeefsed, siin mainitakse mh tollal alles tulevase peaministri rindade ebasihtotstarbelist kasutamist. Kuid ärgem laskem sellisest verbaalsest voolavusest end segada, Shame'i tähelepanuväärseks küljeks pole mingi sõnumi levitamine, vaid see on eelkõige hea energiline rokk, mille parimad näited plaadil on "Concrete", "One Rizla", "Gold Hole".
Charlie Steenilt ja teistelt Shame'i liikmetelt on mitmetes intervjuudes küsitud, kas nad tahavad saada Bonoks või kujutavad end vanamehena, kes aastate pärast kuskil kontoripeol tüütab teisi lugudega, kuidas ta kunagi bändi tegi. "Nagu Bono, aga mitte nii suur sitapea," kommenteeris trummar Charlie Forbes Guardianile.
Elame-näeme, igatahes esimene album on omas žanris maasikas, mida on parem kuulata valjult.
Toimetaja: Kaspar Viilup