Arvustus. Keda kõike ei ole lugenud
Uus raamat
Alberto Manguel
"Õhtud Borgesega"
Inglise keelest Kätlin Kaldmaa
Lumemana
Oi, häbi, häbi, kus selle häbi ots.
Ma nimelt ei ole Jorge Luis Borgese ühtegi raamatut lugenud.
Kuigi arvasin, et ju olen. Kes siis Borgest ei tea.
Oli kunagi nimelt elus, teismelisest peast, kui korralikud poisid hakkavad seelikuid märkama ja seelikud end kohmakalt võõpama, selline aeg, kui otsustati, et tuleb veel rohkem raamatuid lugeda. Süstemaatiliselt ja järjekindlalt. Mispärast võeti entsüklopeedia ette, otsiti mingi maa, leiti sealt artiklist, üsna lõpust lõik „kirjandus”. Kirjutati nimed välja. Ajapikku õppides, et tärniga märgitute kohta on ENEs eraldi artikkel olemas, kus ka ära toodud, millised raamatud eesti keelde tõlgitud.
Mindi nimekirjaga raamatukokku ja. Mille üle keegi 15aastaseks saades rõõmustas, minu üks suurimaid rõõme oli, et sai ennast Gogoli-nimelisse raamatukokku täiskasvanute osakonda lugejaks registreerida. Lastekas ju polnud kõike, nt „Kakskümmend aastat hiljem”.
Ja kindlasti, kohe kindlasti, käidi seal ka nimekirjaga argentiina literatuurist. Oi, voi, no kuis see nii juhtuda sai, et Borges välja jäi. Häbi, kaks, märkus, vanem kooli, edasine tee erikutsekooli, harimatu ja lootusetu.
Ausalt, luban ennast parandada ja puudujäägid teadmistes tasa teha. Niigi painab. Kuidas ometi...
Vähemalt saab sinast raamatut tänada, et tähelepanu juhtis.
Kahju, et see on nii õhuke. Poole tunni või vähemagagi alla neelatav. Ju siis lugupeetud autor leidis, et just nii on õige. Kirjeldada, kuis ta 16aastaselt käis pimedaks jäänud Borgesile raamatuid ette lugemas.
Pidi ikka nohik olema. Õiged poisid jooksid Buenos Airese uulitsatel värskete seelikute järgi, see aga istus mingi vanamehega. Kuulas ja vaatas ja jättis meelde, mis taati huvitas. Raamatud – välja arvatud enda omad, mida majas ei peetudki. Tähelepanuväärne, et see kõik meeles püsinud, tegevus käib nii 1958, raamat ise tehtud 2004. Natuke kuivi raamatulõhnalisi anekdoote, näiteks kuis itaallased saadavad härra kirjanikule tema ühe novelli ülipeene väljaande, Borges palub kirjeldada ja turtsatab: see pole enam raamat vaid kommikarp. Või kuidas last kasvatada: kui hästi käitud, luban karu peale mõelda.
Õnnelikul kombel kosutas nimekiri raamatutest, mida ette loeti. Sealt vähemalt oli midagigi nina ette jäänud, kuigi jälle tuli tunnistada tugevaid puudujääke. Lust, et kui muud pähe ei tulnud, siis loeti ette suvalist artiklit entsüklopeediast ja Borges meenutas, kuis see harjumus talle lapsepõlvest külge oli jäänud.
Tähelepanekuga, et entsüklopeedias on huvitavad köited ja igavad. Lisaks, et on ka hirmsad köited, nt ENE 3, HERN-KIRU, kus võib luukere ja nülitud inimese pilt ette karata, suur ja värviline. Nojah sellega.
Õhuke, pisike raamat, aga mahukas kui üks raamatukogu. Nagu need kunagi olid ja võibolla ehk ikka veel on. Hapuka tolmuse paberi ja trükivärvi lõhnaga, isegi heleda valguse tumedaks summutavad. Hääle kah, kui olla vähegi tsiviliseeritud, ainult metslane räägib raamatukogus valjusti. Ai, kui mõnus tunne. Tahaks kohe riiuli man kõik omad täna üle silitada.
Tehtud. Borgest polnud. Jälle piinlik.
Toimetaja: Valner Valme