Peeter Helme: raamat sellest, mis asi see tee üldse on
Linda Gaylard - „Tee. Omadused. Tõmmised. Rituaalid. Retseptid”
Kirjastus Varrak andis aasta lõpus välja mahuka raamatu „Tee. Omadused. Tõmmised. Rituaalid. Retseptid”, mille on kirjutanud Kanada teespetsialist – või nagu raamatus öeldakse, teesommeljee – Linda Gaylard ja eesti keelde tõlkinud Eve Rütel. Oma 223 lehekülje, arvukate värviliste kaartide, tabelite, skeemide ja illustratsioonidega on raamat tõesti iga teegurmaani unistus. Siit saab teada kõik, mida üks tubli teejooja on kunagi tahtnud tee kohta teada saada – ja rohkemgi veel. Raamat jaguneb viieks suuremaks peatükiks, mis struktureerivad teose loogiliselt: „Mis on tee?”, „Täiuslik tõmmis”, „Maailma teed”, „Taimeteed” ja siis veel seitsekümmend lehekülge retsepte. Raamatu lõpetavad sõnastik ja register.
Nõnda on see mitte ainult paslik teos igaühele, kellele meeldib teed juua, eri teesorte proovida või oma teealaseid oskusi arendada, vaid ka hea võimalus teha mõnele senisele paadunud kohvijoojale selgeks, mis asi see tee üldse on. Lisaks on see ka tõesti üldkultuuriliselt põnev raamat.
Leheküljel 15 on skeem teepõõsa anatoomiast, järgmisel kahel leheküljel teepõõsa areng seemnest põõsaks, järgneb jälle üle kahe lehekülje ulatuv skeem teeistanduste asukohast, vajalikest mullastiku- ja ilmastikutingimustest, siis näidatakse nii sõnas kui pildis ära tee tootmise üksikasjad ja seejärel võetaks ükshaaval, värvifotode abil ette tee kuus põhisorti – roheline ja valge tee, oolong, must ja kollane tee ning pu-erh. Ja nõnda edasi ja nõnda edasi.
Raamat on üles ehitatud nii, et seda võib lugeda mitut moodi. Algusest alates lisandub varasemale infole kogu aeg midagi uut, üks alapeatükk järgneb teisele ning teksti võib võtta tõesti loona. Aga seda võib lugeda ka siit-sealt lapates. Sellist lugemisviisi toetab nii sisukord, kus on välja toodud ka kõigi alapeatükkide nimed kui ka lõppu lisatud register. Samuti pole vahet, mis järjekorras lugeda muude peatükkide vahele ja sisse lükitud fakti- ja illustratsioonitihedaid külgi, kus peatutakse tee eri aspektidel – olgu selleks siis tee kasulikkus tervisele, põhjalik maitseratas, mis peaks aitama algajal teefännil sõnastada seda, mis tema suus ja keelel parasjagu toimub ülevaade sellest, mida kujutab endast vana Briti komme nimega pärastlõunatee.
Ülimalt toredad on kaardid, kus maade kaupa tutvustatakse maailma olulisemaid teetootmispiirkondi, nende eripärasid ja ajalugu. Lisaks vanadele tuttavatele teetootjariikidele nagu Hiina, India, Sri Lanka, Jaapan, Keenia või Indoneesia, leiab siit ka ülevaate Korea või ka Ameerika Ühendriikide üsna vähetuntud teetootmisest. Kaartide vahel on ka ülevaated eri maade teejoomise tavadest.
Leiab põhjalike ja illustratsioonidega kirjelduse Hiina, Jaapani ja Korea teerituaalidest – joonised ja fotod nii rituaali eri etappidest kui vajalikust riistvarast on nii detailsed, et iga soovija võib kodus asja ise läbi teha. Põnevad on ka vähem tuntud teejoomise tavade tutvustused – Tiibeti jakivõiga soolase tee joomise komme või Saksamaa ida-friisi tee joomine.
Linda Gaylardi „Tee. Omadused. Tõmmised. Rituaalid. Retseptid” on tõesti äärmiselt tore teatmeteos, mis peab kuuluma iga endast lugupidava teejooja raamaturiiulile ning oma ligitõmbavuses on ta ka piisavalt hea propagandavahend, mille kaasabil veenda kohvilarpijaid usku vahetama.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio