Arvustus. Ajakirjanduse kuldaeg on fiktsioon
Uus film
“Salajased paberid” (The Post)
Režissöör Steven Spielberg
Osades Tom Hanks, Meryl Streep, Tracy Letts, Alison Brie jt.
Eesti kinodes alates 26. jaanuarist
6/10
“Salajased paberid” on intelligentne film, kuid jääb liiga pealiskaudseks.
Millist isikut on filmis kehastanud nii Tom Hanks kui kahekordne Oscari®-võitja Jason Robards? See mees on Ben Bradlee, Washington Posti pikaaegne tegevtoimetaja, kes sai kuulsaks 1970ndate alguse kahe suure skandaaliga. Neist teine ja kuulsam on Watergate´i skandaal 1972. aasta suvest, millest 1976 valmis üks paremaid ajakirjandusteemalisi filme “Kõik presidendi mehed”. “Salajased paberid” on selle filmi eellugu, mis räägib aasta varem aset leidnud nn Pentagoni paberite skandaalist.
Pentagoni paberid puudutasid salajasi hinnanguid USA sõjategevusele Vietnamis ja nende järeldus oli, et sõda läheb väga kehvasti. Neid dokumente ei koostanud ajakirjanikud, vaid kõige taga oli kaitseministeeriumi nõustanud analüütik Daniel Ellsberg, keda võiks kaasaja kontekstis nimetada vilepuhujaks. Ta paljundas dokumente jaokaupa nagu KGB arhiivi kopeerinud Vassili Mitrohhin ja saatis need siis New York Timesile. Kuna Times sai avaldamiskeelu, siis liikus sama pakk Washington Postile, kes otsustas avaldamisega jätkata ning kõige kulminatsiooniks kujunes märgiline Ülemkohtu otsus, mis leidis, et ajakirjandus võib selliseid materjale avaldada.
Kuna tegu on tuntud ajaloolise juhtumiga, pole filmi puändiks lahendus, vaid loo varjundid ja rõhutused. Pole raske mõista, miks on see lugu uuesti välja ujunud just praegu. Trumpi administratsiooni segaduste aega on palju võrreldud just Nixoni ajaga ning kuigi mina ei hakkaks kihla vedama, et see ka samasuguse lõpu leiab, siis filme tehakse kindlasti ka veel Trumpi Valge Maja elust. Ilmselt on Steven Spielberg märganud ka teatud konjuktuuri, ühest küljest Trumpi ja teisest küljest ka 2016. aastal parima Oscari® pälvinud “Spotlight”, mille tegevuspaik oli peamiselt ajalehe Boston Globe toimetus.
Filmi meeskonda on peale lavastaja kokku kogutud veel hulk staare. Tom Hanks on siin filmis tema valitud tegelaskujudele omaselt aateline mees, kes tahab igal juhul tuua tõe päevavalgele. Meryl Streep on… Meryl Streep. Tema rolliks on meediafirma ootamatu pärijana tegeleda küsimustega, millega ta siiani pole pidanud tegelema. Meile näidatakse 70ndate alguse maailma, mis on veel selgelt meest maailm. Mehed kannavad üleskeeratud käistega valgeid triiksärke ja naised lahkuvad toast, kui mehed hakkavad rääkima poliitikast. See kõik tundub usutav, kuid näiteks sarjas Mad Men on sama teema välja mängitud kordades mõjuvamalt.
Kui Streepi tegelane siseneb 70ndate stiilis ülikonnas vanamehi täis tuppa, on selles midagi ülimalt tuttavat – mõni stseen oleks kui filmist “Raudne leedi”, kus Streep kehastas Thatcherit. Tema mängitu areneb filmi jooksul, ärikauge seltsidaam hakkab lahkunud abikaasa pilti vaadates mõistma ajakirjandusvabaduse tähtsust ja teisi olulisi põhimõtteid, kuid ma ei ütleks, et ta saab hakkama nii erilise rolliga, et see peaks ohustama Frances MacDormandi väljateenitud kuldmehikest filmi “Kolm reklaamtahvlit linna servas” eest. Meryl Streep on küll hea näitleja, kuid tema mõõdutundetu kiitmine tuleb kohati üksnes inertsist, ajakirjandusega seotud teemadel oli isegi tema tegelaskuju filmis “Saatan kannab Pradat” oluliselt huvitavam. Lisaks Streepile ja Hanksile näeme ühes kõrvalosas ka näiteks Tracy Lettsi ning filmimuusika on kirjutanud 85-aastane elav legend John Williams, kuid seekord see eriti kõrva ei jää.
Spielberg ja stsenaristid on loo jutustanud lihtsa ja ülla kirjeldusena. Filmi mõni huvitavam episood puudutab ajakirjanike ja intervjueeritavate suhet, rahalisi kaalutlusi ning ajakirjanike konkurentsi. Meryl Streepi kehastatud pärijanna Katharine Graham oli sõber endise kaitseministri Robert McNamaraga ning Ben Bradlee sõbrustas Kennedytega, mistõttu omal ajal Washington Postile heideti tihti ette liigset pehmust presidendi suhtes.
Kahjuks jäävad need liinid natuke tagaplaanile, mis võinuksid loo teha meeldivalt konfliktsemaks. Lavastaja on otsustanud ka Tom Hanksi kehastatud Ben Bradleed näidatana võrdlemisi ühekülgse kangelasena. Bradlee oli omal ajal ka seotud äärmiselt kummalise skandaaliga, kui tapeti tema naise õde, kunstnik Mary Pinchot Meyer, kes oli John F. Kennedy armuke. Bradlee tungis naise elamisse, võttis sealt tema isikliku päeviku ja andis selle hoopis CIA kätte, mis on aastaid pakkunud materjali erinevatele ajaloolastele ja vandenõuteoreetikutele.
Filmis on 1970ndate ajakirjandust näidatud romantilises plaanis. Meil on erinevaid ajastule omaseid asju nagu torupost, telefoniraamatust perekonnanime järgi inimeste läbihelistamine, trükikoja tinaladu ja laiad toimetusekoplid. Võtame sellise võrdluse: kui te seisate Narvas keset Kreenholmi manufaktuuri väljakut, on vaade muljetavaldav. Kompleks on tohutu, see on olnud nagu linn linnas ja omal ajal üks maailma suuremaid omalaadseid. Aga see ei tähenda, et selline mudel oli parem, omad suured hädad olid ka siis ja lihtsalt ajad muutusid. Neljal leheküljel ilmunud Rahva Hääle toimetuses töötas ka kümneid inimesi, aga see ei tee lehte veel praegustest paremaks.
Nagu siis, on ka praegu mõnegi loo kirjutamise ajendiks õilsuse asemel kellegi kättemaks ja kitumine, sihikindlat arhiivis kaevamist on harvem. Paberimägede läbituulamise ja inimestega rääkimise kõrvale on uudiste vorpimise allikaks saanud ka Facebooki ja Twitteri sirvimine, aga võib-olla on see lihtsalt formaadi küsimus…
Ajakirjandus on siin filmis üllas käsitöö ajal, “kui veel asju tehti hoole ja armastusega”. Võib-olla on selles ka terake tõtt, aga ma pigem väidaksin, et ajakirjandus ei ole muutunud selgelt halvemaks, vaid ta on lihtsalt muutunud. Piisab vanade ajalehtede ja ajakirjade sirvimisest, et veenduda – igal ajal on olnud nii head kui halba ajakirjandust. Ajakirjandus ei ole kunagi lõpuni õilis, aga tal on õilsaid hetki ja inimesi, kes mingil hetkel võivad langetada selle õige otsuse.
Sündmuste tegelik algataja ehk vilepuhuja Daniel Ellsberg on filmis jäetud võrdlemisi väikseks tegelaseks. Kui ajakirjanikke kirjeldatakse filmides reeglina kas alkoholiseerunud juhmarditena (“Rum Diary”, “Anchorman”), kõmuloo avaldamise eest oma põhimõtete mahamüüjatena (“Kaardimaja” Zoe Barnes, “Moonutatud tõe” Stephen Glass) või õigluse eest võitlevate rüütlitena (“Kõik presidendi mehed”, “Good Night and Good Luck”, “Spotlight”), siis vilepuhujatega on keerulisem. Daniel Ellsberg pääses vanglakaristuseta ja pälvis erinevaid sõnavabadusauhindu.
Üks parimaid vilepuhuja-käsitlusi on film “The Insider”, kus tubakatööstuse saladusi välja rääkinud Jeffrey Wigandi elukäiku on vaagitud märksa pingelisemalt. Küllap võib oma aja kontekstis ka Pavlik Morozovit pidada vilepuhujaks, aga üks kõige halvemaid hiljutisi käsitlusi vilepuhujatest on Oliver Stone´I film Edward Snowdenist, mis on märkimisväärselt ühepoolne film, kangelaslaul.
Mis on saanud Washington Postist tänaseks? Sarnaselt kogu maailma ja Eesti paberlehtedega on nende tiraaž võrreldes 2009. aastaga langenud üle kolmandiku ning hiljuti müüdi väljaanne Amazoni omanikule Jeff Bezosele, maailma rikkaimale mehele. Bezost on aastaid süüdistatud väga halbades äritavades ja tema stiil on asju ajada kinniselt ja toorelt, nii et Posti ostmist on peetud ka lihtsalt suureks maineprojektiks. Post on üks enim uuriva ajakirjanduse preemiaid saanud suur ajaleht, nii et midagi on selles siiski kindlasti ka head.
Kokkuvõtteks, “Salajased paberid” ei ole ajaraisk, kuid see ei küüni samale tasemel kui näiteks “Kõik presidendi mehed”, “Spotlight” või “Network”. Viimase kümne aasta Spielbergi filmidest kuulub see siiski tema paremate hulka.
Toimetaja: Valner Valme