Peeter Helme raamatukommentaar: Pullmani maailm on hirmutav ja veider
Philip Pullman - „Põrmu raamat. Esimene osa. La Belle Sauvage”
Tlk. Eve Laur. Pegasus, 2017. 380 lk.
Philip Pullmani kohta öeldaks, et ta on noortekirjanik, kuid samas tähendab see mõiste tänapäeval üha vähem. Jah, tema fantaasiaromaanide tegelasteks on tihti lapsed või noored inimesed ning teosed käsitlevad lisaks seiklustele, poliitilistele intriigidele ja filosoofilistele küsimustele ka küsimusi, mis on noortele inimestele olulised. Olgu selleks enda ja ümbritseva maailma avastamine ja tundma õppimine, esimene armumine või kasvamise ja õppimisega seotud muud teemad. Samas on kõik inimesed kunagi olnud noored ja lapsed ning suudavad seega suhestuda nende küsimustega, ehk isegi leida rõõmu nende asjade meenutamisest või lihtsalt leida mingi inimliku toetuspunkti Pullmani maailmast, mis on kohati meie maailmaga hästi sarnane, samas aga ometi täiesti võõras, hirmutav ja veider.
Äsja Eve Lauri tõlkes kirjastuses Pegasus ilmunud „Põrmu raamat. Esimene osa. La Belle Sauvage” viib lugeja tagasi sinna maailma, mida käsitles ka Pullmani eelmine triloogia „Tema tumedad ained”. Olgu öeldud, et see triloogia on eesti keeles ilmunud lausa kahel korral: kõigepealt avaldas samuti Eve Lauri tõlgitud raamatud kirjastus Tiritamm, hiljem Pegasus.
Kuid „Tema tumedate ainete” lugemine pole vältimatu eeldus „Põrmu raamatu” kallale asumiseks. Jah, maailm ja osa tegelastest on samad, kuid lugu ise on uus. Õigemini – see lugeja, kes on Pullmani loominguga varasemast tuttav, saab siit uue vaate mõningatele tuttavatele sündmustele ja tegelastele. See aga, kelle jaoks on „Põrmu raamat” esimene kokkupuude Pullmaniga, võib ka pärast võtta ette „Tema tumedad ained”. Üks ei sega teist. Nad hoopis täiendavad teineteist, avades lihtsalt uusi aspekte, teemasid ja lähenemisi.
Jah, aga millest siis „Põrmu raamat” räägib? Vastusevariante on mitu. Nagu enne juba vihjatud, võib seda pidada romaaniks lapsepõlvest ja noorukieast, sellest, kuidas laps peab toime tulema täiskasvanute maailma irratsionaalsuse, enesekesksuse, julmuse, aga muidugi ka põnevusega. Samuti võib öelda, et see on raamat totalitarismist, usuäärmuslusest, demokraatiast ja vabast mõttest. Ja siis võib öelda, et see on seiklusromaan, kus ebatõenäolised kangelased – üks varateismeline poiss ja temaga enam-vähem sama vana neiu peavad päästma ühe sülelapse pahasoovlike jõudude käest ning tulema samal ajal toime looduskatastroofis, üleujutuses, ellu jäämisega.
Triloogia esimese osa pealkiri „La Belle Sauvage” ehk „Ilus metslane” on muide raamatus samuti oluline tegelane – kanuu, mis peategelasi päästma peab ja mingis mõttes kogu kirjeldatud sündmusteahela võimalikuks teeb. Aga veel arutleb Pullman siin vaba tahte ja saatuse vastandamisest, universumi aluseks oleva üldisema korra olemasolust – või puudumisest, lõplikku tõde autor välja ei paku – ning inimese hingest.
See kõlab eriti suureliselt, aga Philip Pullman oskab seda kõike teha lõbusalt, põnevalt ja haaravalt, suutes võtta lugeja endaga seiklema äärmiselt maagilisse ja piisaval määral hirmutavasse maailma. „Põrmu raamatu” esimene osa on tõesti teos, mis hoiab lugeja tähelepanu algusest lõpuni ning seejuures pole vahet, kas romaani nimetada noorteromaaniks või mitte.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio