Arvustus. Seal, kus Viinamere lained laksuvad ({{commentsTotal}})

Remedia viinaliin
Remedia viinaliin Autor/allikas: POSTIMEES/SCANPIX

Uus raamat

Evelin Kivimaa

"Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?"

Rahva Raamat

120 lk.

Tinapanekust kirjutamine on kõvasti keerulisem, kui arvatakse. Nimelt, nagu tina pannes, tulevad ette panijast sõltumatud ootamatud keerdkäigud ja tulemused. Nõretav kiljumine, et paranda meelt, ära hävita oma elu, ära riku teiste oma, võib tekitada kisendava viinaisu. Lustakas pajatus, et võtsime veel vähekese, siis läksime vaatama, mis nurga taga, siis ei mäleta, siis otsisime kedagi taga võib omakorda viina hingekurku tõmmata. Ei tundugi enam hea mõte, veel pitsike-klaasike teha.

Õpilane* Kivimaa seilab niisiis päris heitlikes vetes, aga tuleb rõõmuga tunnistada, lootustandev neiu saab hästi hakkama. Kavala nipiga, et laseb usinatel õlidel, kel õnnestunud pudeli eest ära plagada, vahelduva eduga küll, endil lugusid pajatada. Märkides eraldi, mis neid aitas.

Õnnestunud, sest ses küsimuses on õnn kõva mängija. Kärakas ise on niikuinii kõva mängija, kusjuures teeb häbitult sohki, aga keegi ei taha märgata. Viin on sinust alati tugevam, pakuti kunagi reklaamiaegadel kärakavastaseks hüüdlauseks, aga loomulikult ei läinud see läbi. Millest ehk edaspidi.

Õpilane Kivimaa on rääkima saanud kireva, väärika ja nimeka valiku rahvast. Režissööre, kunstnikke, mehi, naisi, noori, vanu, täielik mutionu pidu. Isegi kui mõni nimi on pajataja palvel ära muudetud, ei kahtle ükski vana õli, et jutt on tõsi. Need karskusvõitlejad on kehvad luiskajad.

On need lood koledad? Iseenesest isegi mitte eriti. Mitte kõik. Isegi lõbuga-huviga loetavad. Gaute Kivistik annab huvitava pildi purupurjus lõbusatest 90ndatest aastatest. Näiteks.

Lood meenutavad aga pidevalt seda põhitõde, mida peaks teadma igaüks, kes napsuga hullama läheb: sa jääd üks hetk talle alla. Isegi, kui vahe sisse teed, et tekiks parem olek, nagu Otu ütles.

Või Dovlatov ühes kirjas: isegi kui pole aastaid pannud, tean ikka, et Ta varitseb kuskil siinsamas. Või nagu siin raamatus ütleb Peeter Simm: „Ma tean, et jooma hakkamine on minust kogu aeg ühe käepikkuse kaugusel. Nii et parem on mitte riskida.”

Millise mõttetera õpilane Kivimaa on kenasti rasvasesse kirja pannud. Nagu teisteski juttudes teisigi pärle, millest igaüht võiks meenutada, kui rahvusspordi ehk lakerdamisega tegeldes tekib tunne, nüüd vist läheb liiale. Nüüd on kärakas su nupuvõttesse saanud ja mõte üle rõduserva uue järgi minna ei tundu halb. Mis halb, geniaalne!

Inimeste lood rohkete äratundmishetkedega läbi, tõmbas õpetaja endale suitsu valesse torru. Misasja, õpilane?! Sa lähed Ossinovskilt ja Tervise Arengu Instituudist midagi küsima? Kes on veel rohkem teinud lakkumise edendamiseks viimasel aal, täpsemalt Gorba keeluseadusest saadik? Üks ajab Lätti, teised ei lase iial unustada, et kärakas on müügil. Kaege, karskuspropaganda pintsakus saab vägagi teha alkoreklaami, hea küll, võibolla tahtmatult ja isegi teadmatult. Juba Napoleon ütles, et lollus on reetmisest hullem.

Õpilane rõõmustas ja vaimustas vana südant, ajades sõnavahust välja mõnegi kuldse mõtte. Pea ainuke alkovastane kampaania oli ju mingi seitse või nii aastat tagasi, et palju sa ülepea jood. Millele Ossinovski viitas, küll, et inglise perearst küsib, palju, nõuab väljaaarvutamist. Eesti keskmine või üle on väga lihtne välja juua nii, et tähelegi ei pane, muide. Üks õhtune õlu, laupäevased saunakad ja kombes. TAI soovitus, jäta kolmas klaas veini võtmata... kui kaks juba sees, ollakse keskmisest üle, päris kaugel. Kuid kokkuarvamine, palju näppe ja varbaid joomase peaga hange jäetakse, on kuld.

Ainult sellega ei tehta midagi, sest pea kõik need alkovastased on eluliselt huvitatud Eestimaa rahvaste edasisest tinapanekust. Oletagem, et me jõuaksime kuskile mõistlikkuse piiridesse – mis mõte oleks siis pidada kampade viisi projektijuhte, kanalüütikud, muidu kaagutajaid. Ah, noh, jah.

Kokkuvõttes väga tubli tegu, soovitatav rasketeks hommikuteks, sest ei mätsi sind maha, vaid annab pigem lootust, et saab küll. Ainult tahtma peab. Väga kõvasti. Ise ja teiste joodikute abiga.

Viis, õpilane Kivimaa. Pudeli toote, saate arvestuse kah kohe kätte – ma ei saanud ju seda ütlemata jätta.

* Evelin oli tõepoolest 1992. aastal 20. keskkooli ajakirjandustundides üks minu õpilane, kuigi ma siis isegi midagi sest teadnud ega tea praegugi. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: