Arvustus. Usu, kuni see muutub kõigile tõelisuseks ({{commentsTotal}})

"Väikeses jumalannas" on laulu, tantsu, teksti, valguse ja video piirid sihilikult segased ja kattuvad. Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

"Väike jumalanna" on nukkernaljakas, üdini liigutav lugu ning värskendavalt maagiline lavastus, mis mõjub Eesti Draamateatri laval rõõmustavalt uudselt.

EMTA ja Eesti Draamateatri "Väike jumalanna", autor ja lavastaja Izumi Ashizawa (Jaapan), kunstnik Kristjan Suits, muusikajuhid Eve Neumann ja Tua Hakanpää (Soome), valguskunstnik Triin Suvi. Mängivad EMTA lavakunstikooli füüsilise teatri magistrandid Kersti Heinloo, Jaanika Tammaru, Martin Mill, Tanel Saar, Raho Aadla, Agur Seim ja Mait Joorits ning lavakunstikooli XXVIII lennu üliõpilased Laura Kukk ja Dovydas Pabarcius. Musitseerivad EMTA kaasaegse improvisatsiooni magistrandid Michael Sagulin, Saara Viika, Satu Tillanen, Tua Hakanpää ja Karolin Kõrre. Esietendus 26. I väikeses saalis.

"Ennastunustav", "haarav", "lummav", "sisse elama", "sukelduma", "ahmima", "köitma", "kandma" – need on vaid mõned väljendid, mida kasutatakse emotsionaalselt positiivse kunstikogemuse kirjeldamiseks. Iseloomulik on nende väljendite viide füüsilisele ja psüühilisele mõjule, sest tõeliselt hea raamatu, filmi, heliteose või etenduse elamus ületab intellektuaalse taju ning muutub inimest üleni hõlmavaks kogemuseks. Vaataja-kuulaja elab köitvasse teosesse kogu oma olekuga sisse, sukeldub ennastunustavalt selle maailma, ahmib endasse selle kõiki elemente kui tervikut ning laseb end kaasa haarata, kaasa kanda, et pärast nagu unest ärganult reaalsusse tagasi pöörduda.

Õieti ongi see seisund, mis pani kunagi muusikasse, teatrisse või filmikunsti armuma ning ajendab aina uuesti, olgu üksi ja kambakesi, seda elamust otsima. Eriti põnev on see ühes ajas ja ruumis koos olles ning tajudes, kuidas äkki hakkab kogu saalitäis publikut nägema sama maailma, sukeldub sama loo sisse, elab kaasa samade tegelaste seiklustele. See hetk on see püha Graal, mida etenduskunstnikud otsivad treeningu ja improvisatsiooni, uute ja vanade tehnikate, meistrite ja mängu kaudu, kuid mis tekib ise, üleolekuta ja diskrimineerimata intiimsesse pereringi, anonüümsesse kinosaali või külma pühamusse. Ning kadudes jätab maha kollektiivse inspiratsiooni, mille ajel jagab osa publikust sõpradele teatrisoovitusi ning osa hakkab ise püha Graali otsima.

Kas pole märgiline, et näiteks filmikunstis kestab praegu superkangelaste lugude võidukäik, kus hea ja paha rinda pistavad? Fantaasia- ja ulmefilmide fantastilised, düstoopsed maailmad põimuvad XXI sajandi reaalsusega ning pakuvad kohati lootust, kohati hoiatust, alati eskapismi. Need on iidsete juurtega modernsed muinasjutud, kinosaal on tänapäevane lõkkeümbrus ja kangelasfilmid meie mõistujutud. Õnneks pole muinasjutud ka teatrisaalidest kuhugi kadunud ega tõenäoliselt kaogi, sest mida keerukamaks muutuvad uudised, seda laiahaardelisemad peavad olema lavalood, et kõiki vajalikke teemasid endasse mahutada. Pole aga suurema mahuga lugu kui müüt ja muinasjutt.

"Väikese jumalanna" autor ja lavastaja Izumi Ashizawa on oma loosse mahutanud hulga teemasid, ilma et see mõjuks raskelt või lämmatavalt. Ta on võtnud loo, mis puudutab väikese kogukonna usu- ja argielu vankumatuid traditsioone, üksikisiku abitust religioosse fanatismi ees, teistsugusest lapsest teistsuguseks naiseks saamist, iidolite tõusu ja langust, ühiskonna vägivaldset muutumist, kuid sarnaselt oma varasemate lavastustega käsitleb Ashizawa neid teemasid voolavalt, rahulikult ja humoorikalt.

Kui lisaks "Väikesele jumalannale" vaadata lavastaja veebilehelt katkendeid tema teistest lavastustest, on kergesti nähtav tema väljakujunenud ja iseloomulik stiil: väga füüsiline, visuaalselt kontrastne, jõuliselt sümbolistlik ja humoorikas. Tema lavastustes, kus mängu, laulu, tantsu, teksti, valguse ja video piirid on sihilikult segased ja kattuvad, elavad poeesia ja õud, allegooria ja grotesk sujuvalt üheskoos. Tema teostes on tõstetud stiili, mis pole praegu eriti moes, aga mida on tõsieluseriaalide, vlogide ja võltsuudiste voos väga vaja. Muinasjutt räägib teemadest, mis on liiga suured ja keerukad tõsimeelseks ja realistlikuks käsitluseks, kuid annab oma lihtsa struktuuri ja läbinähtava lõpu kaudu loa nende üle mõtiskleda ja naerdagi.

"Usu, kuni see muutub kõigile tõelisuseks" – mõte, mis kõlab lavalt korduvalt ning annab võtme lavastuse mitmele põhiteemale, kuid ka etenduskunsti ja jutuvestmise olemusse. Leidlike ja lihtsate vahenditega, kombineerides näitleja keha ja häält nuku ja maski omadega, segades videot, valgust ja kangaid, jutustades üheaegselt läbi mineviku ja tuleviku, müüdi, meenutuse ja reaalse sündmuse, on Ashizawa maailma sisseminek täiuslik. Väike jumalanna Tara, keda kehastavad üheaegselt Kersti Heinloo ja nukk, ning tema kaaslane ja jutustaja Haru (Tanel Saar) juhivad publiku läbi aja ja mälu minevikku ja tagasi, kirjeldades traagilisi sündmusi lihtsalt ja kargelt, kuid andes nii tavalistele külaelanikele kui ka müstilistele tegelastele võimaluse olla fookuses. Identsed külaelanikud, leige kohusetundega pühamehed, pühvli­päised tantsijad, karvane silmitu olend, röövik ja paljud teised tegelased on kõik kummalised, kuid täielikult just selle maailma osad, tantsides nukk-jumalanna ümber nagu ringmängus ning kehastudes siis kellekski järgmiseks.

Lõpuks aga endise jumalanna vältimatu lõpp – üks kaunimaid ja helgemaid surmastseene –, mis toob jutustaja ja publiku tagasi teatrisaali. Selle kõige kaaslaseks on EMTA improvisatsioonitudengite ebamaine ja võrgutav helimaastik, mis täiustab ja toetab ega tõmba kordagi tekki enda peale. See, et just lavakunstikooli füüsilise teatri magistrantide lavastus suudab nii väikeses aja sees näidata, kui veider, naljakas ja poeetiline on inimkeha ning millise maailma annab selle treenitud täpsusega luua, on hurmavalt iseloomulik selle kursuse tööle ja meelsusele.

"Väike jumalanna" on nukkernaljakas, üdini liigutav lugu ning värskendavalt maagiline lavastus, mis mõjub Eesti Draamateatri laval rõõmustavalt uudselt. Nii Eesti Draamateatris kui ka teistes konservatiivse mainega teatrimajades tehakse sageli ehmatavaid ja võõristust tekitavaid katsetusi, kuid millegipärast õhkuvad vanade teatrite seinad ikka mingit tolmust eelootust, mistõttu igasugune kõrvalekalle üllatab. Uudishimulike teatritegijate mängulised katsetused on elementaarne osa igast teatrist, ilma selleta ei püsi pikalt ükski loominguline kollektiiv. Seega just nendes, Eesti Draamateatri moodi vanades väärikates teatrimajades on kindlasti leitud stabiilne tasakaal igapäevase töö ja otsingulise mängu vahel. Seda rõõmustavam on näha EMTA magistrante Eesti Draamateatri väikeses saalis mängimas.

Füüsilise teatri ja kaasaegse improvisatsiooni magistrandid ning lavakooli XXVIII lennu näitlejatudengid moodustavad üllatavalt ühtse ansambli. Erisuguse lavakogemusega näitlejad lisavad tervikusse oma stiili ja energia, kuid ometi mängitakse koos nakatava lusti ja hooga. Tunda on värskust ja indu, uute ideede ja katsetamise elevust. Üldse tuleb kaabut kergitada Jüri Naela ees, kes üliaktiivse teatripraktikuna on võtnud praeguse lavakooli magistrikursuse juhendajana väga selge suuna rahvusvahelise etenduskunsti poole. See, kui erilaadseid ja meie kultuuriruumis haruldasi projekte on saanud need magistrandid teha ning kui julgelt tuua oma katsetusi publiku ette, on äärmiselt vajalik.

Pidevalt muutuva maailmaga koos muutuv teater ei saa mingit kasu teatrikoolist, mis end ühte stiili, traditsiooni või maailmavaatesse isoleerib, samamoodi nagu näitlejast, kes ühel hetkel end meistriks pidades õppimise lõpetab.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



FILM
"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: