Miks on Toto "Africa" parim lugu, mis kunagi tehtud?* ({{commentsTotal}})

Õhtulehe sporditoimetuse juhataja ja
Õhtulehe sporditoimetuse juhataja ja "Eesti top 7" saatejuht Siim Kera Toto "Africa" singliga. Autor/allikas: erakogu

Tundub, et Toto “Africast” on saanud interneti lemmiklugu, ja olgugi, et selle üle visatakse kõiksuguste meemide kaudu nalja ja lugu ennast võib kohati isegi pidada juustuseks, tundub, et armastus selle loo vastu on sellegipoolest täiesti siiras. Muu hulgas on inimesed sotsiaalmeedias kirjeldanud, et “Africa” on rohkem kui lihtsalt lugu – see on tunne. ERR võttis kallutatud spetsialistide abiga selle loo fenomeni bändi Tallinna kontserdi eel lahti.

Lugu on mõistagi soovitatav lugeda Toto "Africa" saatel.

"Ühelt poolt ilmneb siin tavapärane maitse-eelistuste pöördumise dünaamika. Muusika, mis on taandunud tsentrist perifeeriasse või tagaplaanile, avastatakse sealt mingil hetkel uuesti," selgitas kriitik Berk Vaher praeguse aja "Africa"-lembust.

""Africa" pole küll vist kunagi eetrist päriselt kadunud, aga 80ndate pop on ju kaua olnud pigem väljaspool nn tõsise kuulaja või trenditeadliku hipsteri head maitset. Ja samas oli selle võttestik ka tabelitiinekate ja nende maitse kujundajate jaoks pikka aega ebalahe, n-ö vanainimeste muss. Aga näe, selle aeg tuli taas."

Vaher rääkis, et üht-teist on 80ndatest rehabiliteeritud varemgi, aga just USA peavoolu raadiopopi taasavastamine hipsterite poolt on üsna hiljutine nähtus.

"Selline päikseline pärikõrvalisus ja professionaalne lihvitus, mis ulatub "Africast" tagasi läbi yacht rockiks liigitatu kuhugi hipijärgse meeleolumuusikani ja servapidi isegi new age'ini välja, on lihtsalt see perifeeria või reserv, mida senisest n-ö heast maitsest ja uuest muusikast väsides on hakatud tõsisemalt ja üleolekuta kuulama," märkis ta. "Ja on leitud, et ohhoo, guilty pleasure ei pea üldse nii guilty olema. Tegelikult ongi sellest paljugi väga hästi kirjutatud ja esitatud ja peab ajale vapralt vastu."

Teisalt kannab see lugu Vaheri sõnul tõesti mitmeti sügavamat meeleolu või elutunnetust. "Africa" on ere näide uusaegsele lääne kultuurile juba vähemalt 19. sajandi lõpust saati omasest utoopilisest eksotitsismist.

"Ühelt poolt iseloomustab seda rahulolematus oma tavade ja keskkonnaga, vaimne võõrandumine ja ka siiski süütunne kolonialismi pärast. Kogu see "valge mehe taak" võimendab igatsust kaugemate, ürgsemate ja müstilisemate paikade järele. Samas ollakse seejuures teadlikud, et sellisel kujul neid imemaid päriselt olemas ei olegi. Tegelik Aafrika on midagi hoopis muud, igatsetu eksisteeribki vaid unistustes."



Seda erutavam on selle tunde elustumine mõnes kujutises või muusikapalas. "Nendes on see oma võlumaal kohaloleku tunne, mille pärisreis ähvardaks just pöördumatult hävitada. Seepärast on need kujutised või muusikapalad samal ajal tuntavalt ennekõike läänelikud. Teine kultuur vaid viirastub neis nagu elektroonilised marimbad ja kalimbad "Africas"."

Ent peale selle on praegune "Africa"-lembus omakorda eksotitsism eksotitsismi suhtes, igatsus igatsuse järele.

"Praeguse aja meedia lajatab meile eiramatult ette nende kaugete maade sageli vägivaldse või korruptiivse või läänestunud reaalsuse. Naiivsed unistused kuulutatakse isehakanud vaimupolitsei poolt nii mõnigi kord vaat et kuriteoks (vt cultural appropriation). Nii võimendub nostalgia aegade järele, kus selline mahe ja sulnis enesepettus oli veel teatava siirusega võimalik. Praegu oleks ilmselt raske sellist lugu teha nii, et see ei mõjuks mõru sarkasmina," nentis Vaher.

"Võib-olla oli see päris sarnasel viisil vastuvõetamatu juba pärast Live Aidi, kus rokieliit hoopis teistmoodi Aafrikast rääkimise ja laulmise viisides kokku leppis."

Toto "Africa" tundub Vaheri hinnangul puhtana irooniast ja lunastatuna eksimustest mingi sotsiaalse aukoodeksi vastu. "Kõnekas paradoks niisiis seegi, et kunagi korporatiivse künismi pärast põlastatud muusika mõjub täna vaat et lapselikult süütuna – aga David Paichi [Toto klahvpillimängija ja laulja – toim] lapsepõlve Aafrika-fantaasiatest see lugu ju sündiski."


Peale selle, et selleks artikliks andis Toto Tallinna kontserdi kõrval inspiratsiooni kolleegi avastus, et inimesed tema tutvusringkonnas – sealhulgas ka ma ise – on "Africa" refrääni kogu aeg valesti laulnud – (ei ole "I guess it rains down in Africa", "I watched the rain come down in Africa" ega ka "I miss the rains down in Africa", vaid hoopis "I bless the rains down in Africa") – on minus "Africa"-lembust alati alal hoidnud "Eesti top 7" saatejuht ja Õhtulehe sporditoimetuse juhataja Siim Kera, kes oma elukaaslase kirjeduse järgi "elab selle loo nimel".

Palusin Siimul rääkida oma esimesest "Africa"-mälestusest ja sellest, miks ta alati selle loo mängides oma keha üle kontrolli kaotab.

"Africa" on sõnuseletamatu lugu, filigraanne teos, viimse detailideni lihvitud 295 sekundit täiuslikkust. Mulle tavaliselt ei meeldi liiga professionaalsed muusikud. Neil jääb pahatihti puudu originaalsusest ning mingisugusest toorest jõust. Nad on liiga rafineeritud ja kliinilised. "Africas" töötavad need minu jaoks tavaliselt vastukarva olevad omadused oivaliselt. Peaks olema igav, aga ei ole. On hoopiski lookirjutamise meisterklass, mahe ja õhuline ajatu popklassika, mis viib kuulaja esimese taktiga kehast välja.

Mul ei ole selle looga ühtegi nooruspõlve mälestust. Ema ei karjunud "Tulge välja tiigiveest!", kui ma Totot kuulasin, sest ma lihtsalt ei teadnud, mis asi see Toto on. Ma ei sõitnud "Africa" taustal rattaga, ei kukkunud asfaldil põlvi puruks, ei supelnud Kirikumäe järves, ei mänginud jalgpalli, väravaks kaks kaske, ei söönud vanaema aias tikreid. Ometi on mul seda kuulates tunne, et ma tegin seda kõike Totoga koos. Laul, mis on nii hea, et põimib end tugevalt su minevikku, olevikku ja tulevikku. Nostalgia millegi järele, mida ei olnud. 295 sekundit kõige jumalikumat tunnet. 295 sekundit, mil ma olen vanusetu surematu. 295 sekundit puhast õndsust.

Kord baaris palusin teenindajalt jooki, mis maitseks nagu Toto "Africa". Päratu lärmi – mida kahjuks ei põhjustanud Toto – tõttu kuulis ta, et soovin jooki, mis maitseks kui Aafrika. Tundsin end nagu valge douchebag. Aga ikka tahaks, et kõik asjad oleks kui Toto – "Africa". Magad voodis, mis on voodite "Africa", käid tööl tööde "Africas", sööd söökide "Africat". Uskumatu. Võimatu. Seda imekspandavam, et laulude "Africa" on olemas.

– Siim Kera


Samas tasub küsida, kui palju on Toto "Africas" muusikatehniliselt seda, mis annab põhjuse see niimoodi paljudest teistest esile tõsta ja üldse rääkida sellest taolises ülivõrdes.

"Ma arvan, et vähemalt üks põhjus – kui mitte peamine – mis teeb Toto loo "Africa" nii silmapaistvaks, on loo väga huvitav harmooniaplaan. Juba loo põhikäik toob endaga kaasa ebatraditsioonilised harmooniajärgnevused," rääkis eesti helilooja ja klahvpillimängija Igor Garšnek.

"Edasi kuuleme loos alaosade vahel ootamatuid, aga samas jälle huvitavaid helistikulisi vastandusi." See ongi Garšneki sõnul ilmselt põhiline. Meloodia iseenesest pole tema sõnul eriti "meloodiline". "Eks proovigu keegi seda ilma saateta a cappella järgi laulda," jätkas ta.

"Aastal 1982, mil "Africa" valmis, oli see kõik võrdlemisi innovaatiline. Värskelt mõjub see lugu ka praegu, 36 aastat hiljem. Seda tõestab kindlasti selle loo originaalvideo 277 miljonit vaatamist YouTube's," lisas Garšnek.

Vaheri meelest on kõlapildiliselt taganud "Africa" püsimajäämise jällegi pigem tehniliste võtete diskreetsus ja pealetükkimatus.



"Kui kuulata sama aja pophitte, kus sünteetiliste efektidega kärtsumalt ja kirevamalt praalitakse, siis need on enamasti märksa aegunumad. "Africa" geniaalne, sekunditega äratuntav klahvikäik toob oma soojuses ja kumeduses pigem meelde Jobimi bossanovad. Veel üks igipüsiv näide muusikast, mis manab esile eksootilisi unelmaid või isegi tundub ise neist loomulikult esile hõngavat."

Vaheril on aga veel üks teooria, miks "Africa" just internetiajastul nii palju tähelepanu leiab. Tundub, et traditsioonilisemal viisil komponeeritud poplauludest tõusevad tänapäeval sageli esile just need, milles on tuntav kontrast vaikse, mõtliku ja introvertse salmi ning äreva, ekstaatilise või isegi meeleheitliku refrääni vahel.

"Salm näib justkui sugereerivat, et siin me oleme, igaüks omaenda valitud eraldatuses oma ekraani taga, teistega suhtlemas, aga distantsilt – ja ometi on selles ka kauguste ületamise ja läheduse leidmise taotlus, mis refräänis justkui maagiliselt teostuda saab. Selles laulus oleme siiski kõik koos, siin ja praegu ja ikka ja jälle."



Tasub muidugi tunnistada, et on üsna metsik eeldada, et kõigile meeldib Toto "Africa". Esimene muusikateadlane, Maria Mölder, kelle poole siinkirjutaja oma küsimustega selle loo kohta pöördus, ütles, et tal ei ole selle loo kohta mitte midagi asjalikku öelda. "Mul ei ole õrna aimugi, miks see inimestele meeldib," märkis ta lühidalt oma kirjas ja lisas juurde naerunäo.

"Mul on muidugi väga hea meel, et sellist muusikat täna hinnatakse ja see nii paljudega võimaldab mingit ühisosa leida, aga ega too maitsedünaamika kuhugi kadunud pole. Kui "Africa" liiga üldtunnustatuks ja tavapäraseks on kujunenud, võib ta peagi muutuda sama nähtamatuks ja kuuldamatuks, kui mõni aeg pärast esmakordselt hitiks saamist, et siis ehk kunagi taas kord üles leitud saada," ütles Vaher.

Samas on Vaheri sõnul täiesti loomulik, et kasvavad peale uued põlvkonnad, kes seda vaimustust ja nostalgiat "Africa" suhtes ei jaga ning kelle unelmad ja igatsused leiavad koha mõnes hoopis uuemas – või ehk just vanemas – loos, mille peale meie õlgu kehitame või nina kirtsutame.

"Kui palju maailmas armastatud muusikat on sel viisil enne "Africat" tulnud ja läinud ja taas tulnud ning läinud? Kuigi võib tunduda, et mingist ajahetkest saadik pole enam neid n-ö päris suuri laule või bände, siis kindlasti neid tuleb veel ja veel," selgitas Vaher.



Lõpetuseks tasub mõistagi märkida, et "Africa" pole Toto ainus lugu, mille pärast esmaspäeval kontserdile minna.

"Mu enda lemmiklugu Totolt on õigupoolest hoopis "I'll Be Over You". Selline teraapiline, aitab oma väsimus- ja nukrushetkedega ja sisemiste kahtlustega toime tulla. Ühelt poolt justkui annab lootust, et kõik laabub ja laheneb. Teiselt poolt teeb rahulikult ja kindlalt selgeks, et see ongi su elu, ole valmis, et paljugi sellest, mis vaevab, kordub ikka ja jälle või ei kaogi kuhugi," ütles Vaher.

"Mingi argibudism või eksistentsialism või midagi sinnakanti. No ja nagu vist päris paljudel, mul on mingi eriline side Michael McDonaldi häälega, mis seal taustal kostab – ehk see on järgmine müsteerium, mille üle mõtiskleda," lisas Vaher.


* Tegemist on minu ja Siim Kera tugevalt subjektiivse ning kallutatud arvamusega, mida võiks võtta pigem poolhuumoriga.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: