Arvustus. Ertshertsogi kartulisalat
Uus plaat
Franz Ferdinand
"Always Ascending" (Domino)
7/10
Mhm, kartulisalat, suguvõsapidude ja peiede kroonimata kuningas! Kui palju tülisid ja vaidlusi võib põhjustada nii lihtne asi. Kas ainult kartul, muna, vorst ja kurk? Hernes? Soolakurk või hapukurk? Vorst või sink? Majonees või hapukoor? Ma mäletan üht 30 aasta tagust klassivenna sünnipäeva üksnes seetõttu, et nägin seal esimest korda kartulisalatit, kuhu oli sisse pandud ka porgandit, mis tundus üsna šokeeriv. Hea küll, mõnel pool nimetatakse sellist asja juba sünnipäevasalatiks. Eriti veriseks läheb asi siis, kui salatisse lisatakse õuna, mis on kaasa toonud lahutusi ja veriseid hooldusõiguse protsesse, tõenäolisemalt ka väiksemaid asumaade vahelisi relvakonflikte ja erakorralisi korteriühistu koosolekuid. Venelased pidavat sellist varianti sööma traditsiooniliselt aastavahetusel.
Siit jõuame sujuvalt küsimuseni, et kas me sööme kartulisalatit selle pärast, et see on nii kohutavalt maitsev või on see juba muutunud omamoodi turvatoiduks, mis seostub traditsioonide ja mälestustega? Kui ma mõtlen samasuguse n-ö turvamuusika peale, siis see kannab tagasi teismeikka, kui muusika oli tähtsam kui kunagi hiljem ja iga nädal kirjutati edetabeleid paksudesse kladedesse. Sa võid vanemana läbi kuulata kogu maailma muusika, aga see ei saa võrduda päris samaga kui kuulata 17-aastaselt Pulpi "Different Classi" [kuula nt 1995. aastal ilmunud albumi singlit "Disco 2000" – toim] või siis näiteks Oasise "(What´s The Story) Morning Glory't?" [või kuula Oasise sama aasta singlit "Don't Look Back in Anger" – toim]. Loomulikult ma ei väida (enam) et see maailma parim ja ainuõige muusika, kuid täpselt nii saab briti rokist mingit laadi turvaline kartulisalat, mille juurde on aeg-ajalt meeldiv ja lohutav tagasi tulla.
Franz Ferdinand on küll natuke hilisem nähtus kui britpopi üürike kuldaeg, kuid tema juured on samas mullas, komponendid on samad, vahekordi on pisut timmitud. Mõne nurga alt kõlab see nagu The Fratellis, vahel nagu Pulp ja Kasabian, sageli nagu Franz Ferdinand. "Always Ascending" on nende viies stuudioalbum, mis võrreldes esimeste plaatidega kõlab ka natuke tantsulisemalt, mis võib olla jälg vahepealsest koostööst Sparksiga, millest sündis veider supergrupp FFS. Lisaks on bändis paar uut liiget ja uue plaadi produtsent on peamiselt süntpopiga eksperimenteerinud prantslane Philippe Zdar. Kuigi sünti on juurde tulnud, siis käekirjas on järgi ka veel üsna palju Franz Ferdinandi firmamärke, kiireid kitarrikäike ja hoogsaid lugusid, mis peaaegu kunagi ei lasku mõtlike ballaadideni. Mitme loo puhul (nt nimiloos "Always Ascending"), on kasutatud samasugust suurt loosisest tempomuutust nagu nende esimeses hittloos "Take Me Out" aastast 2004, Alex Kapranos kõlab ikka sama hakkivalt irooniliselt. Millegi alustalasid see tulemus ei kõiguta, kuid tegu on korraliku pop-plaadiga ("Paper Cages", "Glimpse of Love"), mis siis, et nad tänavu juba teist korda Õllesummeril esinevad.
Ja nüüd olulisest. Soolakurk, mitte hapukurk. Doktorivorst või muu keeduvorst, mitte sink. Majonees ja hapukoor pooleks. Porgandit ärge pange. Õun on intrigeeriv, aga ainult omal vastutusel, keegi hakkab teid kindlasti vaatama uute silmadega.
Toimetaja: Merit Maarits