Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 1. osa: Rakettmees ({{commentsTotal}})

Uus osa juba uuel nädalal.
Uus osa juba uuel nädalal. Autor/allikas: Siim Lõvi

Tänasest hakkab ERRi kultuuriportaal avaldama ulmelist järjejuttu ERRi teadusportaali Novaator toimetajalt Jaan-Juhan Oidermaalt. Järgmine osa järgmisel esmaspäeval!

Tekstis kasutatud nimedel ja kirjeldatud ajaloolistel sündmustel pole mitte mingisugust seost reaalses maailmas juhtunuga või alles juhtuvaga.

"Ma ei soovitaks sul seda tõesti teha," kostis kuularist taas kergelt krigisev naishääl. Olin enne tänast juba unustanud, kui armetult tehisintellektid kunagi inimest imiteerides läbi kukkusid. Tõsi, pool Ida-Euroopat tahtis ilmselt Newboldi pärast tema 2024. aasta läbimurret oksa tõmmata. Noh, samas viibis ülejäänud pool seejärel turule tulnud nilbe ASMRi programmi tõttu pidevalt orgasmi lävel. Demograafilist katastroofi oleks saanud korraldada ka märksa vähem õnnelikul viisi.

Mõtterea katkestas tahtmatu aevastus. Nagu kellavärk tajusin 200 millisekundit hiljem, väikestest kraatritest kubisevalt kapotilt peegelduva Päikese õrna paitust. Kes oleks osanud arvata, et täht suudab avaldada mõju sellest isegi 180 miljoni kilomeetri kaugusel toimuvatele sündmustele.

"Ja miks ma sind uskuma peaksin, Auto? Eriti pärast seda, mida sa röntgenlaseriga teha üritasid?" küsisin mõrult. Oli vaid puhas õnn, et nähtamatu laserkiir oli lõiganud puruks ainult skafandri tagavarasüsteemide õhukanalid. See ei takistanud ülikonna intelligentsel agendil hüsteeriasse sattumast ja muutmast mind ähvardavalt vilkuvate punaste tulukestega ajutiselt poolpimedaks. Lapsemeelse süsteemi rahustamine neelas järjekordse minuti. Tegin veel ühe katse mu ees autoistmel lebava mannekeeni kiivrit otsast keerata.

"Ariel, mu nimi on Ariel!" alustas hääl pettunult: "Kinnitan, et see oli õnnetus, ainult õnnetus! Võid ette kujutada, kui üksinda ma ennast vahepeal tundnud olen. Isegi minust helgemad pead muutuksid selle ajaga veidi paranoiliseks. Pealegi saab skafandrit avada vaid koodiga".

Hääl muutus üha leebemaks ja uinutavamaks. See oleks kõlanud kahtlaselt isegi juhul, kui pardaarvuti poleks püüdnud mind kümmekond minutit varem kõrvulukustava pinina, Marxi ja Engelsi kogutud teoste tsiteerimisega hulluks ajada ning seejärel minu soolestiku koos kõigi teiste kehamahladega avakosmosesse väljutada. Olin kindel, et mu must ja turske paarimees Boriss üritab järgnenud jandi peale mulle kohe pärast taas laevapardale astumist hullusärki selga suruda.

Haarasin vöölt plasmatõrviku ja asusin sellega kiivrit ülejäänud skafandriga ühendavat vahevõru töötlema. Nägin rahuldusega, kuidas nanokomposiitidest koosnev materjal vaikselt sulama hakkab. Auto kiirendas äkitselt. Kergest jõnksatusest piisas, et tõrvik võbelema lüüa. Vaatasin põnevil õudusega, kuidas plasmakiir ühe sügavamale ülikonda tungis. Tekkinud avast hakkas ootamatult välja paiskuma väikesi punaseid kristallikesi. Esiklaasi ja ilmselgelt mitte enam mannekeeni vahele hakkas moodustuma punane pilv, mis päikesekiirtes hiiglasliku rubiinina sädelema lõi. Skafandri tumendatud visiir hakkas automaatse kaitsesüsteemi toel vaikselt kerkima.

Läks mõni sekund, kuni taipasin, et selle tagant naeratas mulle vastu veel kergelt tõmblev Elon Musk. Midagi oli viie kuu eest tõsiselt valesti läinud.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: