Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 2. osa: Natuke üllatusi
Tänasest hakkab ERRi kultuuriportaal avaldama ulmelist järjejuttu ERRi teadusportaali Novaator toimetajalt Jaan-Juhan Oidermaalt. Esimese hooga ilmub kaks osa korraga. Järgmine osa järgmisel esmaspäeval!
Tekstis kasutatud nimedel ja kirjeldatud ajaloolistel sündmustel pole mitte mingisugust seost reaalses maailmas juhtunuga või alles juhtuvaga.
"Öelge mulle, härra Dante, kas te olete näinud kunagi James Bondi filme? Teate küll, selle briti luurajaga," vaatas Richard Leigh mulle küsivalt otsa. Tema takused ja hallisegused pruunid juuksed vajusid pingutatud peapöörde peale taas mehe õlgadele.
"Muidugi! Meil oli maamajas videomakk ja selle all kapis terve hunnik kassette. Võisin nende kulumisastme põhjal isegi järeldada, et mu onule meeldis Pussy Galore rohkem kui Solitaire," teatasin uhkelt. Siinkohal sain oma onu maitsega ainult nõustuda. Mulle on alati küpsemad naised meeldinud.
Leigh näis mu katset sünget meeleolu tõsta ignoreerivat, tal puudus huumorimeel või jälgis ta nimetatud filme vaadates isiklikel põhjustel rohkem karvaseid isendeid.
"Ja ometigi peate täiesti normaalseks, kui keegi 200 000 eurot maksva auto ilma eriliselt hea põhjuseta raketi otsa paneb ja selle 250 miljoni kilomeetri kaugusele saadab?" kortsutas äkitselt aastaid vanemaks jäänud tegevjuht kulmu. Mehe laubale ilmusid vaod, mida oleks saanud kasutada pliiatsihoidjana. Kahvatuhallid silmad puurisid mind pikalt. Tundsin, et järjekordse nalja peale oleksin ma verandalt tänavale lennates murdnud rohkem kui ühe luu.
"Hüva, ütleme, et ma usun teid. Oletame selguse huvides ka seda, et teie ei ole tegelikult see peast soe antikangelane, kellele te oma filmieelistustega nii väga viitate. Kuidas me sinna saame? Ainus realistlik võimalus see auto kinni püüda, on oodata veel poolteist aastat. Ja mitte miski ei kindlusta, et seda asteroidivöös seekord puruks ei jahvatata. Oli juba kerge ime, et see esimesed kaks korda millegagi pihta ei saanud," laususin ma lõpuks.
Natuke Üllatusi aktsiate hind oli pärast viimase mulli lõhkemist taas jõudsalt tõusma hakanud. Kuid mitte miski ei viidanud, et ettevõttel oleks õnnestunud teha tõukesüsteemide arendamise vallas viimase aasta jooksul tõsisemat sorti läbimurre.
"Härra Dante, kui palju teate te tuumamootoritest?" vaatas Leigh mulle taas uurivalt otsa. Vandusin endale, et kui mees peaks veel ühte repliiki küsimusega alustama, on hoopis tema see, kes tänavale lennates rohkem kui ühe luu murrab.
"Kiired, kerged, elegantsed ja läigivad nagu kuld. Muidugi on neil komme natukene valel ajal natukene vales kohas plahvatada," sõnasin mõtlikult. Astronaudikoolis esmakursuslastele jutustatava müüdi mootorite lakkumise viljakust tõstvast mõjust jätsin seekord heaga enda teada. Olin mõned sekundid varem märganud, et neo-gooti stiili villa küljes kõrguvat platvormi ääristavate rooside okkad paistsid ebatavaliselt metalsed. Parem karta kui kahetseda.
"Jah, see kirjeldus võtab need meie praeguste vajaduste jaoks küllaltki hästi kokku," vastas Leigh. Meest vähemalt näiliselt täitev stoiline rahu tundus järsku häiriv. Veidi valel ajal veidi vales kohas oli pehmelt öeldud.
Pole enam palju neid, kes söandaksid Kasahstani ja Vene vürstiriigi piiril omal vabal tahtel ringi hulkuda. Eksperimentaalse raketi Salus plahvatus Omski linna kohal külvas ligi 8000 ruutkilomeetrisele alale laiali mõnisada kilo ülirikastatud uraani.
Üle kogu Liidu tänavatele ilmunud rahvas nõudis verd. Nädal hiljem laskus projekti taga olnud miljardär Philip Noir ootamatult mustades maskides meeste vahel Punasele väljakule. Seda vaatamata Kanada resoluutsest keeldumisest mees russidele välja anda. Kuulu järgi lasti mehel võllas rippuda seni, kuni hais turistidele talumatuks muutus.
Rahahädas siplevad ajakirjad lasevad sellest ajast saadik kirjutada ajaloolastel sündmuse geopoliitiliste tagajärgedest sama sageli kui püramiididest või Gimmleri – ei, Gitleri – lahinguplaanidest.
Vahejuhtum muutis varem vaid vandenõuteooriateks liigitatud infokillud küberookeani põhihoovusteks ka Eetri kõige kõrgematel tasanditel. Kollektiivne teadvus oli valiku teinud. Miljardid sosistasid üksteisele, kuidas Noiri edevusprojekti läbikukkumine oli põlisrahvaste kättemaks nende enda kodus tehtud tuumakatsetuste eest, suurkorporatsioonide meeleheitlik katse takistada inimkonnal tähtede vahele põgenemast või anarhistide kurikaval plaan muuta kaasaegne ühiskonnakorraldus maailmasõja valla päästmisega kuumaks tuhaks.
Toetasin isiklikult proosalisemat põhjendust. Tegu oli liiga auahne disainiga. Enne ekstsentrilist miljardäri polnud teinud keegi veel katset kasutada liikuvas raketis reaktorisüdamikuna kümnete tuhandete kraadideni köetud uraaniauru. Nagu ikka, õnnetusele järgnenud avalikkuse reaktsioon oli muljetavaldavalt ebaproportsionaalne.
Tuumamootorite katsetamine, rääkimata nende kasutamisest päris maailmas keelati täielikult. Seda lubadusega küsimus kümne aasta pärast uuesti arutlusele võtta. Miski ütles mulle, et Richard Leighi ajusagarate vahele polnud see memo veel jõudnud.
"Ja ei! Me ei räägi praegu teoreetiliselt," lisas Leigh justkui mu mõtteid lugedes: "pean ilmselt ka meelde tuletama, et kui miski sellest Eetrisse jõuab, hoolitsen isiklikult, et edaspidi kõlavad selles sinu mõtted vaid sellest, kuidas on sul vaja taas siibrit vahetada või sul said värvikriidid ja plastiliin otsa".
"Te ju teate, et neid pole luba..," otsustasin sellegipoolest herilasepesa torkida. Tegevjuht ei lasknud mul lauset lõpetada ning heitis mulle kergelt tüdinud pilgu. Tema kergelt täidlased huuled tõmbusid vereimejalikult peeneks kriipsuks.
"Ja keda see teie arvates huvitab? Poliitikud said lauskeelu kehtestamisega avalikkuse ees punktid kätte ja meil reaalselt silma peal hoida suutvad rohelised naudivad meie filantroopia vilju piisavat agaralt, et ainult neile mõelda. Kui juhtuksite nägema, mida riigid ise meil orbiidile vedada lasevad, mõistaksite õige pea, et nad paistaksid vähegi midagi kobisedes pesuehtsate variseritena," pidas Leigh vihase kõne.
Mul oli raske enda ees seisvat meest ära tunda. Tehisnärvivõrkudega avalikkuse käitumist mudeldaval Natuke Üllatusi pressiteenistusel oli ajakirjanike seas legendaarne maine. Seni polnud mitte keegi tunnistanud, et oleks saanud sellelt mingitki meelehead. Ometigi näis jäävat küberookeanis kõlama alati just teenistusele meeldiv vaatenurk. Ettevõttest ja selle juhist oli saanud plekitu arvamusliider, mille ideedel lubati jõuda vajaduse tekkides planeedi iga kodanikuni.
Ilmselt oli Leighil õigus. Tontlikust tuumakütusest atmosfääri maha jääv neutronjälg oli ka kõige uuemat varjestustehnoloogiat kasutades piisavalt ere, et suuremate riikide sõjajõud seda vaevata märkaksid. Tõenäoliselt kasutades selleks samu tehiskaaslasi, mille oli Natuke Üllatusi ise üles vedanud. Tõstsin käed alistunult üles ja viipasin kivistunud ilmega tegevjuhile, et ta uuesti asja juurde asuks.