Arvustus. Irina Zahharenkova ja ERSO ({{commentsTotal}})

Irina Zahharenkova
Irina Zahharenkova Autor/allikas: Muusika

Ma naudin väga Maia Lilje kirjutatud annotatsioonide lugemist, mis ERSO kavalehti rikastavad – see justkui ankurdab mõtteviisi, mis tundub olevat juba minevik. Professionaalne kirjatöö, millesse on panustatud rohkelt aega, kogemusi, pieteeditunnet ja süvenemist tundub tänapäeval olevat pigem erand kui reegel.

Kuid et ERSO seda väärtustab, annab lootust; järelikult on veel tähtsust helilooja elul ja loomeviisil ning see võiks meid muusika mõistmisel aidata. Kohtab ju ka muusikuid, kes ütlevad end muusika tõlgendamisel ajaloost lahti ning avavad teoseid vaid enda intuitsioonist lähtuvalt. Mida andekam interpreet, seda põnevam on ilmselt tulemus, kuid kui jätkusuutlik lõppkokkuvõttes?

Sellega haakub püüe publiku maitset tabada, mis meenutab kobamist pimeduses. Mul oli möödunud sügisel võimalus kõrvutada kahte kontserti – üks toimus Berliinis, teine Riias, esitajad samad. Kontsert Berliini filharmoonias kuulajaile väga nõudliku ja harva kuuldava muusikaga kõlas haudvaikuses ning pälvis kuuma vastuvõtu, publikule palju “söödavam” kava Riias kulges aga vilkuvate telefonide ja jutukõmina taustal. Kahtlemata võib põhjuseks olla erinevate rahvuste kultuurikihtide “paksus”, kuid kas ainult? Esituste kvaliteedis ja energialaengus suurt vahet polnud. Klassikalise muusika kriisist tundub siinkohal kohatu rääkida – piisab, kui uurida, kui keeruline on saada pileteid maailma kuulsamatesse kontserdisaalidesse ja ooperimajadesse.

22. detsembril ERSO kontserdil kõlanud Bruckneri 6. sümfoonia on imekaunis ja pikk teos, kulinaarseid võrdlusi appi võttes kindlasti mitmekäiguline restoraniõhtusöök, mitte kiirtoit. Tunnustatud kirjastuse poolt välja antud partituuris on teose orienteeruvaks kestvuseks märgitud 65 minutit ning nii kaua kestab ka minu lemmikversioon antud teosest Müncheni filharmoonikute esituses Sergiu Celibidache’i dirigeerimisel. Paradoksaalsel kombel tundub teose vorm lagunevat seda enam, mida kiiremad on tempod; see arvamus põhineb küll vaid viie tõlgenduse kõrvutamisel. Tundub, et see muusika väga vajab oma aega, et jõutaks välja kuulata kogu seda rikkust, mis partituurikihtides leidub. Bruckneri enda viited tempodele (majesteetlikult, väga pidulikult, mitte kiiresti) kõnelevad sama keelt ning tema suur nõudlikkus enda teoste suhtes, mida ta korduvalt ümber tegi, väärib imetlust.

ERSO püstitas dirigent Robert Trevino juhatusel mulle kättesaadavate andmete põhjal kiirusrekordi, edestades Celibidache’i versiooni ligi veerand tunniga. Kas tingis niivõrd kiired tempod dirigendi maitse või pidas ta antud lahendust ERSO-le sobivamaks? Aeglasemates tempodes pääseb rohkem mõjule heli kvaliteet – mitte niivõrd see,  m i s  kõlab, vaid  k u i d a s  tehakse, ning selles on kahtlemata ERSO-l arenguruumi. Mina eelistan pigem muusika sisusse tungivat tõlgendust kui tehnilise teostuse laitmatust. ERSO esitus oli üsna korrektne ja ladus, kuid kahjuks ei liigutanud.

Dirigendi kiiruslembust oli tunda ka kontserdi esimeses pooles, kui tekkisid õrnad käärid tema ja pianist Irina Zahharenkova kontseptsioonide vahel. Schumanni klaverikontserdi rohked kordused kipuvad kuulaja kontsentratsiooni hajutama, kuid Zahharenkova poeetiline ja muusikale aega andev tõlgendus tekitas imetlust. Ta on erakordse fantaasiamaailmaga muusik, kes alati värske lähenemisnurgaga üllatab ning kelle kõlameel ja nüansirohkus vaimustasid ka sel õhtul. Zahharenkova ei karda ei pikki fermaate, suuri ritenuto’sid ega aeglast tempot, ta usub, et publikul jätkub aega ja kannatust tema tempos kulgeda. Ehkki tema tehniline meisterlikkus võimaldaks oluliselt kiiremat mängu, valib ta võimaluse olla hulljulgelt aega andev. Sain tema mängust tol õhtul suure elamuse.

Lõpetuseks üks väike teadaanne toimetajatele. Bruckner suri siiski aastal 1896, mitte 1869, nagu väidab kavaleht. Nõnda sai ta ka rahulikult kirjutada oma 6. sümfoonia aastal 1883 ega pidanud ajas rändama. 

Ilmunud ajakirjas Muusika nr 2 2018.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Muusika



FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
"Emmannuelle'i jälgedes. Ahistamise ABC"

Urmas Vadi lavastab Tartus "Emmanuelle'i"

17. märtsil esietendub Tartu Uues Teatris Urmas Vadi autorilavastus “Emmanuelle’i jälgedes. Ahistamise ABC”. Laval Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal ja Peeter Rästas (Rakvere Teater). Lavastuse kunstnik on Laura Pählapuu ning valguskunstnik Priidu Adlas.

KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: