Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest
"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.
Rannuti sõnul on keelemaailm muutunud, aga ei ole muutunud selle teoreetiline põhi. "See, kuidas me analüüsime oma keelelisi saavutusi, kuidas me hindame ohte, mida me peame vajalikuks ette võtta ja mida see endaga kaasa toob," rääkis Rannut "Keelesaatele".
"See teooria, see on ikka samasugune, see on täpsustunud ja tasubki vaadata ka meie keelekava just sellisest teoreetilisest põhjast lähtudes. Jah, aga siin on üks üllatus – keelekaval teoreetiline põhi puudub – ja see ongi ehk meie kõikide keelestrateegiate ja kavade põhiprobleem, see teaduskaugus, mille tõttu on ka väga raske ette ennustada, et mis sealt välja tuleb," lisas Rannut.
Rannuti sõnul on isegi liiga hästi öeldud, kui märkida, et eelmised keelekavad ei põhinenud korralikul teoreetilisel alusel. "Ma võin öelda, et seal ei olnud lõhna ka teoreetilisest alusest. Et selline kuhi mõtteid, mida pannakse kokku, üritatakse jaotada eri peatükkide vahel, siis pannakse juurde, mille peale raha kulutada. Vat see minu meelest ei vääri ei kava ega strateegia nimetust. Aga kahjuks ongi meil just keelekavad sellisel tasemel välja tulnud."
Põhjus, miks see nii on, on Rannuti hinnangul lihtne.
"Lihtsalt spetsialistide puudus on see põhjus, mille tõttu see kava on jäänud selliseks. Nagu teada, meil eraldi spetsialiste ei valmistata ette, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida. See puudutab ka meie lõimimist, integratsiooniprobleemi, kus ka saamoodi pannakse kõik head mõtted kirja ja siis vaadatakse, mis välja tuleb. Ja siis, kui me ringi käime, siis me näeme, mis on välja tulnud."
Rannut rääkis, põhiseaduse järgimine seoses eesti keelega algab ühest kindlast asjast – millise valiku me teeme keelte hulgast, mida me kasutame. Mõistagi valime siis eesti keele. Aga siin on veel teine küsimus.
"Teine küsimus on, et kuidas me suuname seda keelevalikut. Kui me vaatame seda keelevaliku arengukava, siis me näeme, et suunamist põhimõtteliselt ei ole, et see, kõige tähtsam komponent – seda nimetatakse keelepoliitika mootoriks, sest see veab seda keelepoliitikat õiges suunas – see ongi seal olemata," selgitas Rannut.
"Kahtlemata on seal mõningaid selliseid sõnu, mis viitavad vastavale valdkonnale, nt keele staatus, keele maine, aga see, et kuidas see tegelikult hakkaks meil liikuma, kuidas me tagame selle, et meie elanikkond kasutaks eesti keelt alates sellest, et kui ma lähen poodi, siis öeldaks mulle "tere" mitte "здравствуйте". See kõik vajab regulatsiooni, siit algab juba see, et peab olema õiguslik regulatsioon. Siis peab olema ametlik, halduslik ametnike käitumine. See, kuidas ametnik toru vastu võtab, mida ta ütleb, kuidas ta suhtleb."
Viimasena on Rannuti sõnul oluline tähelepanu pöörata mainele ja PR-ile [public relations, avalikud suhted – toim].
"See on keeleturundus, keelemaine kujundus. See tähendab, et me ei pea mitte andma mingit seadust välja või ametnik ei pea seal näppu vibutama, vaid see on seotud sellega, kuidas me veename inimest just eesti keelt kasutama. Need on kolm põhilist telliskivi, millest on ehitatud see meie keele arengukava. Aga need on praegusel hetkel puudu. See on see üks puue meie keele arengukavas."
Toimetaja: Merit Maarits