Izumi Ashizawa: Ameerikaga võrreldes tunnen, et Eestis mind tõepoolest kuulatakse
Draamateatris näeb lavastust "Väike jumalanna", mille lavastajaks Jaapanist pärit Izumi Ashizawa. Mis ta Eestisse teatrit tegema tõi ja mida ta jaapanlastes ja eestlastes siin töötades ühist on leidnud, rääkis ta pikemalt "OP-ile".
"See on pikk lugu. Minu sõber Jüri Nael, kellega ma kohtusin RADA-s, Kuninglikus Draamakunsti Akadeemias, kutsus mind üht workshop'i läbi viima. Ühel hetkel küsis minult, kas mind huvitaks ka lavastamine. Vastasin, et kindlasti. Sellest kõik algas. Uurisin temalt, milline peaks olema lavastuse formaat. Ta ütles, et midagi originaalset," ütles Ashizawa.
Lavastuse kunstnik Kristjan Suitsule andis Izumiga töötamine esmalt meeldetuletust selleks, mida tähendab professionaalne töö.
´"Ehk kui sa töötad inimesega teisest kultuuriruumist ja väga keerulisest kultuuriruumist, siis kuidas sa suudad inimese lavastajamõtted lahti harutada ja kuidas sa suudad nendest luua midagi lavale, mis oleks selle loo jutustamise jaoks kõige kasulikum ja parem. Just välislavastajate või -režissööridega koostöö ongi see, et sa saad teada, mis su nõrkused ja tugevused on professionalses töös teatrikunstnikuna," selgitas Suits.
Stsenaariumi kirjutas Ashizawa ise. "See on originaallugu. See põhineb Jaapani esteetikal ja filosoofial. See on inspireeritud Nepali elava jumalanna praktikatest. Kokku on pandud eri kultuuride materjal. Lõin selle põhjal uue näidendi. Kasutame formaadina nukku, aga me ei nimeta seda nukulavastuseks. See on multimeediumetendus, kus on nukud, füüsiline teatrikunst, lisaks on laval elav muusika," ütles Ashizawa. "Stsenaarium annab omamoodi juhised. On lugu ja struktuur. Paljud elemendid on aga artistide, muusikute ja näitlejate lisatud. Palju elemente on just neilt. Koostöö kujunes suurepäraseks."
Suitsu jaoks oli see esimene nukulavastus. "Selles mtõtes, et esimest korda ma tegin nukke. Ja kogu see kompetentsiküsimus ka, et me tegime seal Draamateatris, kus puudus kompetents nukkude valmistamiseks. Ehk paljusid asju pidin ma ise leiutama. Kas või see silmamehhanism või mingi käte asi jne. Et see oli minu jaoks ikkagi väljakutse, et see asi üldse jõuaks sellisel kujul lavale," nentis Suits.
Esimesed paar päeva läksid Ashizawa sõnul eneseavastuseks ja leidis, et jaapanlastel ja eestlastel on väga palju ühist. "Pean seda erakordseks. Näiteks see, kuidas me süveneme või kuulame. See on kõigest üks näide. Ameerika kontekstis väljendavad inimesed väga paljut. Kui midagi öelda või märkusi teha, siis nad noogutavad, kommenteerivad. Aga siin ma tunnen, et tõepoolest kuulatakse ja ma näen inimeste silmist, et nad on sind ka kuulda võtnud," sõnas Ashizawa. "Järgmisel korral nende mäng muutub. See on väljenduse mõttes märkimisväärselt erinev. Kõike kuulatakse vaikselt. Arendatakse mingit mõtet endas edasi, aga seda ei öelda välja. See on jaapanlastega sarnane."
Peamine, mida Suits enda sõnutsi koostööst Ashizawaga õppis, oli tempoküsimus. "Kui jaapani teater võtab asjadele aega ja iga ese või asi, mis seal on, loeb niivõrd palju, et see tähendusväli asjadel on suurem kui ta esmapilgul tundub. Sageli teatris, just eesti teatris on see, et laval on palju asju ja kõigil neil asjadel ei ole tähendust. Jaapani teatris on vastupidi, et iga maskiilme või väike joon juba tähendab midagi."
Ashizawa sõnul on tema lavastus kui kogemus. "Mitte lihtsalt istumine ja vaatamine, vaid ühtlasi kogemise protsess. Publik teeb tegelasega rännaku kaasa."
Toimetaja: Merit Maarits