Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 3. osa: Päris kena paadike ({{commentsTotal}})

Uus osa juba homme.
Uus osa juba homme.

ERRi kultuuriportaal hakkab avaldama ulmelist järjejuttu ERRi teadusportaali Novaator toimetajalt Jaan-Juhan Oidermaalt. Järgmine osa järgmisel esmaspäeval!

Tekstis kasutatud nimedel ja kirjeldatud ajaloolistel sündmustel pole mitte mingisugust seost reaalses maailmas juhtunuga või alles juhtuvaga.

Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 1. osa: Rakettmees
Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 2. osa: Natuke üllatusi

Laeva illuminaatorekraanile ujus hiiglaslik tondihobu. Ma ei näinud "Päris Kena Paadikest" esimest korda. Selle eest oli hoolitsenud paar kuud enne kosmosejahi esmateekonda korraldatud jagamiskampaania. Nagu toona viimaks laevukese pardale pääsenud viie õnneliku väljavalitu põhjal otsustada võis, ulatus Eetri haare sel korral isegi ühe Atlase keskmäestikus varjupaiga leidnud sanhaja külas elanud poisikeseni.

Maailma haaranud hullusele ei saanud midagi pahaks panna. On üha raskem leida kogemusi, mida pole võimalik kujutada küberookeanis ehedamana, kui need tegelikult päris maailmas paistavad. Imeväikesel võimalusel 27 000 kilomeetrit tunnis liikuva plasmajoa otsas õhku lennata oli seega ilmselt sarnane mõju, kui saada kaela tina, tuld ja surma Kirde-Aafrika kaevikutes. Meediahiiu Post paljastus, et aastaid lõõmanud konflikti mõlemaid pooli rahastab nimekas turismifirma, ei tulnud kellelegi erilise üllatusena – väljaarvatud ehk sellesama konflikti osalistele. Nimetatud firma juhi ajust leiti järgmisel päeval õhitud mikropommi jäänused.

Kuid "Päris Kenal Paadikesel" oli kahtlemata pakkuda ka midagi peale lihtsakoelise adrenaliinihulluse. Kosmosejaht trotsis üliedukalt miljonite aastate jooksul tekkinud arusaamu perspektiivist ja sellele hiljem ladestunud kultuurikihti. Sarnasel viisil, kui võisid seda kogeda sajandite eest esimesi hispaanlaste laevu silmanud indiaanlased.

Sajad päikest seiravad päikesepaneelid paistsid koos sadade meetrite pikkuste radiaatoritega hiiglasliku liitsilmalise ja töntsakate tiibadega kosmosekiilina hoolimata joobeastmest. Putuka keha moodustavate angaaride ümber pöörles halastamatu regulaarsusega sajameetrise läbimõõduga ja sellest kaks korda pikem kahekihiline sõõrik.

Kuulujuttude järgi oli toroidi sisekehas tuntav gravitatsioonikiirendus piisavalt väike, et Vātsjājana käsiraamatu teise peatüki õpetusi said pulmaööl rida-realt järgida isegi kõige tüsedamat sorti daamid ja härrasmehed. Neist enamik maksavad Kogemusega seonduvaid võlgu tagasi suurema osa oma elust.

Matemaatikute arvutuste kohaselt on helgete mälestuse koguhind neid igal õhtul ette mängides siiski lõppkokkuvõttes odavam kui võrgu erootikapaketi täistellimus. Samas oli seda raske klapitada epidemioloogide tehtud tähelepanekuga. Mida kaugemal Maa keskpunktist asuvad püha liidu sõlmijad abiellumishetkel, seda vähem aastaid jääb elada selle ühel osapoolel.

Sõõriku taustal helkles kolossaalsete mõõtmetega iseparanevast polümeerist puri, mis elegantset monstrumit mööda Päikesesüsteemi siseosa ringi tiris. Teadvustamata infotellimus teatas, et selle ühest otsast teise sörkimiseks oleks kulunud mõõdukat tempot hoides terve tund. Muigasin omaette totralt.

Hääletu lihaste liigatus ei jäänud Feng Weil märkamata. Jahi omaniku Richard Leighi isiklik adjutant oli saatnud mind alates tema villast lahkumist. "Julgen teie ilme põhjal oletada, et avanev vaatepilt on teile meelepärane ja senised ebamugavused on saanud mingilgi määral kompenseeritud," märkis lühikest kasvu mehike sõbralikult.

Weil oli hämmastav võime jääda ühtaegu vajadusel märkamatuks ja saata oma laiade õlgadega sõnum, et vastupanu on mõttetu. Seejuures polnud ma suutnud viimase kahe päeva jooksul läbi hammustada, kas pidevate lahkete märkuste taga oli järjekindel lipitsemine, pragmaatiline katse mulle külje alla pugeda või siiras viisakus.

Nüüdseks Leighi vähemalt pealiskaudselt tundes kaldus kaalukauss viimase suunas. Ent oleks olnud narr arvata, et Wei ainus eesmärk oli kindlustada minu jätkuv heaolu. Sellest andis tunnistust mu närvišundi kohal laiuv värske arm. Iga välismaailma läkitatud mõte läbis pärast mitte kõige meeldivamat vestlust esmalt truu adjutandi tsensormüüri.

"Kindlasti on see midagi sellist, mida tasub mäletada," vormus minu huultel viimaks sama viisakas sõnum. Esialgne vaimustus hakkas lahtuma. Kuust kaugemale seilates ei mahtunud jahile mugavalt elama enam kui poolsada suure egoga külalist. Nende argivajadusi rahuldas androide arvestamata sama palju meeskonnaliikmeid.

Ilmaruum oli kaotanud eksklusiivsuse. Teine kosmosevõidujooks oli teinud oma töö. Selles polnud mingit kahtlust.

Tahtmise tekkides said enda Maa-lähedasele orbiidile lennutamist lubada enam kui 25 miljonit inimest. Tuhandete kilomeetrite kõrguselt planeedi kumeruse nägemine andis nii mõnelegi tõuke kirjutada ökohulludele ja teadlastele saadetavatele tšekkidele juurde kuni kolm nulli.

Enamikke turiste haaras aga selle asemel apaatia. Väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahele mahtuv sinakas kera tundus klaustrofoobilisemana kui kunagi varem. Seekord teadsid nad juba isiklikult, et põgenemiseks pole mingit võimalust. Tagasipöördunud nakatasid maailma väsimuse ja eskapismiga.

"Päris kena paadikest" oli seetõttu raske näha suures plaanis millegi muu, kui veel ühe suure tähega Võimu väljendusena. Vaid väljavalitutele suunatud viimse lootuskiirena. "Kindlasti on see midagi sellist, mida tasub mäletada," kordasin omaette vaikselt. Leighi verandal peetud tulihingelise kõne põhjal jäi vaid üle loota, et veel suuremas plaanis oli seesama nägemus ülekohtuselt ekslik.

Mõtisklusele tõmbas joone alla õhulüüsi avanemisele viitav pehme õhuvilin, kerge tervet keha läbistanud võnksatus ning pool minutit hiljem ka Wei kannatlik hääl: "Härra, Dante... ma ei tahaks teid kohe üldse segada, aga meil on aeg minna".

*****

"Nii et teie arvates on meil lootust tollitariifidele pühendatud teises läbirääkimiste voorus saavutada keskpanga intressimääradele apelleerides jõuda kokkuleppeni, mille lõpptulemusel meie tootmisvõimsus te-teate-küll-millises-riigis lõppkokkuvõttes ei vähene?" pilgutas varase hommikutunni kohta selgelt liiga hästi riietatud Juhana Huovinen mulle teiselt poolt lauda silma.

Kõrgendatud ootustele vaatamata kulges reis Kuu tagumisele küljele päev-päeva järel nagu kehv Hollywoodi pornofilm – tundide viisi kuiva hõõrumist ja kargamist ilma korraliku taustaloo ning ekstaasi sobivas kohas plahvatusliku vallandumiseta. Riikliku põlu alla sattunud astronaudi pardale saabumine erutas soliidsemat sorti külalisi vaid esimesel õhtusöögil. Ei läinud kaua, kui rutiin nad taas oma paksu vatsa väljutas. Olin kindel, et osaliselt sai selle kanda Feng Wei terveid koridore täitvale aurale.

Nii või teisiti hakkasid hommikusöögi tühijutud vahelduma taas lõunalaua vaidlustega päevapoliitilistel teemadel. Eetri niidid muutusid küll üha peenemaks, kui kostitasid reisijaid veel piisavalt reaalajalise infoga. Mitte et keegi sellest päeva lõpuks hoolinud oleks. Varahommikuni kestvad pummelungid loeti läbikukkunuks, kui alumises söögisaalis suudeti visata nende käigus puruks vähem kui kuus veinipudelit.

Teisest planeedisüsteemist saabunud tulnukatele oleks tundunud ilmselt hämmastav, kui kiiresti muudavad inimesed enda mugavustsooniks ka kõige eksootilisemad paigad neile tuntud maailmakõiksuses. Sõõriku väliskihi illuminaatorekraanid kardinatega kattes ei olnud raske kujutleda end viibimas mõnes Lonely Planti viie tärni futuhotellis.

Üksikud erandid võinuks viia tulnukaid muidugi ka teistele mõtetele. Eelmisel ööl laual satüürikostüümis üksinda kankaani tantsinud Huovinen oleks sobinud suurepäraseks näiteks, kuidas käituvad ebakindlad inimesed väljaspool oma mugavustsooni. "Jah, Juha! Ma olen selles täiesti kindel," naeratasin riskikapitalistile laialt.

*****

Wei oli hakanud hoidma diskreetset distantsi. Ma ei kujutanud tema jaoks enam kuigi suurt turvariski või oli meie närvišuntide vaheline ühendus muutunud piisavalt tugevaks, et mind otsese lõa otsast lahti lasta. Võib-olla tajus ta isegi, et tema hoolealuse aedik polnud niigi kuigi suur. Sõltuvalt vaatenurgast kulutasin suurema osa ajast vaatlustekil taevast ilu imetledes või tekitades endale korralikku eesnäärmevähki.

Umbes sama palju aega kulus mikroskoopilise täpsusega paigutatud tolmukübemetest kubisevasse toakesse üles seatud mängukonsooli taga. "Päris Kena Paadikese" ühel iidsemal meelelahutusseadmel jooksev simulaator oli rahuldusttekitavalt frustreeriv. Ükskõik mida ka kolme kohaliku päeva jooksul tegin, otsustas meres kõrguva kivisamba otsas elav robinson varem või hiljem hulluks minna. Kauguses paistvast parasiidisaarest võis vaid und näha. Ilmselt selgitas lihtsakoeline süžee, miks ei pretendeerinud seadme kasutusõigusele peale minu mitte keegi teine.

"Sul ei ole võimalik seda võita," kinnitas ühel õhtupoolikul laeva üldisest foonist kahe kraadi võrra reipam hääl. Teadsin pead pööramata, et tegu oli Astra Parroga – järjekordse allkorruse pidude tähelepanu keskpunkti sattuva näitlejannaga.

Tõsi, naisele tuli au anda. Parro loobus oma digitaalse keha kasutusõigusest alles kuue miljardi arvutustunnini küündiva krediidipakkumise peale. Samuti õnnestus tal kaubelda tööstuselt välja õigus astuda igal aastal üles kuni kahes sõltumatus linateoses. Tundus, et esialgu oli tõmmanud Parro kõige pikema kõrre. Naise digitaalse asemiku leivanumbriteks olid piinlikku süütunnet tekitavate komöödiate ning pesupulbri- ja kondoomireklaamide asemel endiselt kuldmehikese vääriliseks hinnatud filmikesed.

"Kuidas palun?" keerasin ma pead ja manasin näole oma kõige võluvamat sorti naeratuse.

"Ma arvan, et see muudabki Stefannsoni loomingu sedavõrd geniaalseks. Kas sa oled näinud juba Naist? "Kõik on tehtud tähetolmust, ent ainult mõnede sees põleb tähetolm endiselt, valgustades majakana kõike ümbritsevat, varjutades vahete-vahel Päikest ennast...," Ta armastas seda haldjat vist ikka väga palju," jätkas Parro. Küpsete viljapõldude poolt raamistatud rohelistest silmadest oli võimatu mööda vaadata.

"Mida ma siis tegema peaksin?" sosistasin ma vaevukuuldavalt.

"Pole aimugi. Pooled elutarkused ja vanasõnad on selle maailma jaoks liiga optimistlikud ning ülejäänud pooled inimsust eiravalt sadistlikud! Võib olla mitte mängima? Võib olla saadab Stefannson avatari taskusse jäetud täringutega sõnumi, et ükskõik mida me ka teeme, on see vaid üks võimalustest? Võib olla peaksime need täringud merre viskama ja ise järgi hüppama? Lõppude-lõpuks on see ju vaid 30 meetrit. Õpikute kohaselt on tõenäosus ellujäämiseks 50-50," lisas naine krüptiliselt ja tõusis seejärel kassilikult püsti: "aitäh igal juhul vestluse eest!"

"Hei, oota!" hüüatasin ma end samal ajal antiikse VR-seadme kammitsatest vabastada üritades. Kuid oli juba liiga hilja.Türkiissinine kleidisaba kadus liuguste taha. Sööstsin Parrole järgi ja lendasin endiselt kaelas tolknevate juhtmete tõttu pikali.

"Oo, härra Dante, teie entusiasm on imetlusväärne! Tänan teid kannatlikkuse eest. Aeg on jõudnud nüüd nii kaugele, et vedada teid veel ühele igavale koosolekule ja pidada seejärel maha üks kuradi motiveeriv lahkumiskõne," kostis äkitselt nina ees kõrguvate jalgade otsast ootamatult Richard Leighi pressikonverentsidelt tuttav innust pakatav bariton.

Lootsin sisimas, et dront Edward oli tulevikus sama agaralt valmis katma ka minu matusekulud.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: