Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud
Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.
"No, minu õpetajad on ju tegelikult ikkagi pallaslased. Minu põhiõpetaja oli Kaja Kärner, ja näiteks Kaja Kärneri õpetaja oli ju Ado Vabbe, et mõnes mõttes minu kunstiline vanaisa on Ado Vabbe. Et see on täitsa otsene seos."
Meinart on Pallasega ise seotud kolme viisi pidi. "Kõigepealt see, et ma olen tartlane. Teiseks see, et ma kuulun praegugi kunstiühingusse Pallas, sellesse taastatud kunstiühingusse Pallas. Ja kolmandaks, mis samas on võib-olla isegi kõige tähtsam, on see, et ma olen oma maalikunstniku hariduse saanud Konrad Mäe ateljeest Tartust."
Kuigi Meinarti sõnul pallaslased ei tahtnud ise olla väga sotsiaalsed, on ikkagi kukkunud välja nii, et nad on ikkagi väga sotsiaalsed. "Kui me sellesama Konrad Mäe peale mõtleme – kui popp poiss ta on olnud viimastel aastatel – Eesti riik ei saa üldse ilma temata läbi."
Samuti märkis ta, et seesama sotsiaalsuse küsimus, mida tema meelest kunstile väga palju peale surutakse, oli päevakorras ka omal ajal.
"Eks see Pallase maalikunst oligi niisugune, et – kui Konrad Mäe juurde veel korra tagasi tulla – et tõepoolest, praegusel hetkel on selline tunne, et Konrad Mägi oma kunstiga on selline mast, et sinna võib mitte ainult Eesti sinimustvalge tõmmata, vaid terve riigi kinnitada. Ja on vägagi sotsiaalne, tõepoolest," rääkis Meinart.
"Minu meelest on see Pallase kooli põhimõte ja ma ütleksin ka minu hariduse aluse, seal Konrad Mäe ateljees saadud hariduse aluse põhimõte, et ikkagi soe-külm, valgus-vari, kontrastid, kõik see asi, eks ole. Ja kui maalija teab ja oskab värve kasutada, ei satu pilti tehes paanikasse, tal on mingisugune süsteemne alus, mille pealt ta oma pildi üles ehitab, siis minu meelest ta võib olla tõesti sotsiaalne," selgitas Meinart.
"Aga see mõte, et sa reageerid mingisugusele ühiskondlikule probleemile või sotsiaalsele situatsioonile, et eelkõige sa kasutad ikkagi värve, eks ole. See, kas see sotsiaalne probleem sealt pärast välja paistab, see sõltub kas kunstniku andekusest või leidlikkusest, ka õnnest. Aga kui sa võtad selle esimeseks aluseks, siis minu meelest juhtub ka värviga ja kogu selle sisuga midagi. Nii et peab ikkagi teadma, millele keskenduda," lisas Meinart.
Kunstiajaloolane Ülle Kruus märkis, rääkides Adamson-Ericu muuseumi näitusest "Kunstiühing Pallas 100. Sünd ja taassünd", et selle fookus on kindlasti Pallase algusel ja selle kümnel asutajaliikmel.
"Neli naist ja kuus meest. Tahtsime neid esile tuua kas siis nende teostega – kui nad on kunstnikud –, või kui nad olid kultuuriga seotud laiemalt – kas prantsuse keele õpetaja või siis tekstiilikunstnik või siis õppur alles –, või siis kunstielus toimetaja taustajõuna nagu oli Klaara Holst," selgitas Kruus.
"Aga asutajaliikmete hulgas nii toredat modernistlikku mõtlemist kandsid endas ju ikkagi Ado Vabbe, Konrad Mägi, 16 teost on siin temalt, nii õpilastega koos tehtud joonistusi kuskil Otepääl või Saadjärve ääres. Ja siis on ikkagi väga oluliseks peetud peetud ka neid, keda võib-olla enam ei mäletata," sõnas Kruus.
"Mart Pukits või Einsild, ja samuti siis ka hilisemast veel Alfred Kongo, kes samuti oli võib-olla selline omamoodi aegade side. Tema õppis 30ndatel, temalt on üks 1939. aasta ilus asaleaga natüürmort, aga on ka hilisemaid töid, sest tema õpetas ka Tartu kunstikoolis ja mõnes mõttes tema õpilased on jällegi ka Tiit Pääsuke ja jälle kuidagi kandub see ka kunstnikult kunstnikule side meie päevini välja. Nii et sellised värviga ringikäimise oskused. see, et ei pingutaks võib-olla üle mingi detailiga, vaid suudaks suuremat pinda täita mingisuguse üldistusega," selgitas Kruus.
Toimetaja: Merit Maarits