Urmas Vadi: Eesti 100. sünnipäev on nii tavatu olukord, et ei teagi, kuidas olla
Laupäeval saab Eesti 100. aastaseks. Sellele oli pühendatud ka Urmas Vadi päevakommentaar saates "Uudis+", kus ta märkis, et Eesti vabariigi 100. aasta juubel on nii tavatu olukord, et õieti ei oskagi kuidagi olla. Ka rõõmus, pidulik ja teiste vastu kena on harjumatu olla.
Eks me kõik juba sätime vaikselt, kes kammib pead, kes piirab habet, keegi tellib endale suure tordi. Me proovime mõelda tavalisest paremaid ja üllamaid mõtteid, sest pidu ja rõõm on suur. Olukord on muidugi tavatu. Üks asi see, et meie riik ei ole veel kunagi saanud saja-aastaseks ja nagu ei teagi, kuidas sel päeval olla, keegi ju ei ütle kah. Muidugi soomlased ja leedukad võiks midagi öelda. Igatahes tahaks sel päeval olla rõõmus ja pidulik ja teiste vastu kena. Aga see olukord on samuti harjumatu. Ja isegi mitte, et meie eestlased oleme kõige süngemad tüübid üldse ja ei oska suhelda, meil on sellega raskusi. Asi on lihtsalt selles, et kuidagi otse hõisata pole meil kombeks, ju on läbi aegade meil olnud hirm midagi ära sõnuda. Seda tunnet ja neid hetki teavad isegi need, kes esoteerikaga üldse ei tegele. Meile on omased laused: Pill tuleb pika ilu peale. Kes pärast naerab, naerab paremini! Ära hõiska enne õhtut! Kuidas me siis korraga ülehomme peaksime olema? Kujutame korra ette näiteks oma vanaisa või oma isa, tavaliselt on need vaoshoitud mehed, ja kui nad hüüd rõõmustaks valjul häälel avalikus kohas, kas bussis või tänaval või ostukeskuses – "Elagu Eesti, rukkilill on kõige ilusam lill! Mis oleks, kui teeks pidupäeva puhul väikse kalli, mis sest, et me ei tunne teineteist, aga me oleme ikkagi sugulased, selle riigi kodanikud! Kuidas oleks!?" Jah, võib jääda kahtlus, et nüüd on midagi juhtunud.
Ja ma ise kah, mul oli kindel plaan kirjutada tänaseks kommentaariks Eesti teemaline ballaad, mis oleks ilus, siiras ja kus poleks irooniavarjunditki. Alustasin mitmeid kordi, aga alati takerdusin. Järelikult ma ei suuda ikkagi olla aval ja siiras, kardan näida kohtlane, suu ei paindu. Aga lapsed on meie tulevik, neist ootame ikka rohkem kui endist ja me loodame, et nemad aitavad meid ükskord, kui on vaja. Ja seepärast loen ma ette oma üheksa-aastase poeg Eriku kooli jaoks kirjutatud Eesti-teemalise luuletuse:
Eesti kaart
Tallinnas on tammed
Pärnus on pärnad
Jõhvis on jõhvikad
Raplas on raba
Jõgeval on jõgi
Tapal on Taržan
Türil on tüli
Tartus on tara
Kärdlas on käru
Head eelolevat sünnipäeva!
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: Uudis+