Arvustus. Car Seat Headrest tegi mineviku iseendaga rahu ({{commentsTotal}})

Car Seat Headrest klubis 100 Club Londonis, Inglismaal.
Car Seat Headrest klubis 100 Club Londonis, Inglismaal. Autor/allikas: Paul Hudson

Uus plaat

Car Seat Headrest

"Twin Fantasy" (Matador)

10/10

Mida õieti tähendab täiskasvanuks saamine? Mis hetkest on inimene üldse täiskasvanu? Hakkab täiskasvanuiga pihta keskkooli lõpuga? Pärast ülikooli? Esimese ise makstud telefoniarvega?

Võimalike variante, mis kõik oleks ilmselt ka õiged vastused, võiks siia lõputult laduda. Aga üks, mis mulle endale kõikse täpsem on tundunud ja mis "Twin Fantasy" ülekäidud, uues versioonis [segaduse vältimiseks täpsustatud nimega "Twin Fantasy (Face to Face)] tugevalt ka manifesteerub, on iseenda ja oma minevikuga rahu tegemine.

Ega see lihtne ei ole. Will Toledo – kelle sooloprojekt 2010. aastal sündinud Car Seat Headrest esimesed viis aastat oli – otsustas kümme albumit ja viis aastat hiljem naasta tagasi sinna auto tagaistmele, kus kord oli hea rahulik vokaale lindistada. Ühes sellega ka kõigi nende ebamugavate, piinlike ja valusate kogemuste juurde, mis tema noorukieaga defineerisid.

Nagu Toledo on ise mõista andnud, siis 2011. aastal ise välja antud "Twin Fantasy" ei saanudki kunagi valmis ja ta teadis alati, et tuleb selle juurde kord tagasi. Kuigi album on teatud põrandaalustes ringkondades vaat et kultuslik, ei olnud selle lo-fi saund niivõrd Toledo taotlus omaette, vaid tulenes rohkem kasinatest tehnilistest võimalustest. Samas olid Toledo loomingupõhimõtted tollal ka üksjagu teised – eesmärk oli anda välja nii palju lugusid kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik. Seega mingisugusest viimistlemisest suurt juttu ei olnudki, kõik läks üles nii, nagu torust oli tulnud.

Viis aastat pärast esimese "Twin Fantasy" väljaandmist aga oli Toledo taskus plaadileping Matadoriga, selja taga terve bänd ning käes piisavalt raha ning aega nokitsemiseks, et teha täpselt selline "Twin Fantasy", nagu ta alati tahtnud oli. Ja nõnda kõlabki see nagu täielik vabanemine oma teismeea taagast – valehäbist selle pärast, kes sa olid ja mida tegid, sest nüüd on sul põhjust rahul olla sellega, kelleks sa oled saanud.

Olgugi et mul puudub igasugune emotsionaalne side esimese "Twin Fantasy'ga", tekitab uus minus nostalgia millegi vastu, mida ma pole ise kunagi päriselt kogenud, aga justkui väga hästi tunnen. Veidral kombel tõmbavad Toledo retsitatiivselt esitatud monoloogsed pihtimused mind samuti jõnksuga kõhuõõnes tagasi aega, kus ma ka mina olin 19-aastane ja veel kaugel enesega rahu tegemisest. Arvestatav osa elust oligi siis veel endiselt ebamugav, piinlik ja valus.

Võib-olla pole see üldse mingisugune üdini sügav empaatia, vaid rohkem asjaolu, et "Twin Fantasy'l" ristuvad oma värskes vormis elemendid, mis tuttavad paljust muust, mis teismeas muusikaliselt kuidagi oluline olnud – kõige enam ilmselt noortesarjas "The O.C." üles astunud indie-bändidele omane deadpan vokaalesitus, armumõtteist ja muust eluraskusest laetud laulusõnad ning energeetiline kitarrimäng. Nii mitmelgi kuulamisel avastasin, et ammu unustatud ja nüüd uuesti ärganud õndsusest on silmad isegi veekalkveile läinud.

"Twin Fantasy'l" on toorust vaheldumisi peensusega, on vaikust vaheldumisi müraga ja on lootust vaheldumisi meeleheitega. Need ümberlülitused on alati ootamatud, aga ei mõju liigtormiliselt. Lugudele võiks ju ette heita nende traditsioonilise ülesehituse kohatist puudumist, aga tegelikult ei saaks seda teha mitte kuidagi – just see teatav amatöörlikkus ja kammitsemata vorm on omane esimesele versioonile "Twin Fantasy'st" ning on ainult õige, et see on professionaalsest ning viimse detailini silutud produktsioonist olenemata säilinud ka albumi uusversioonil.

Kui hoolikalt kuulata, siis pole see ainult instrumentaal, mis uuenduskuuri läbi on teinud; teatud kohandusi leiab ka laulusõnadest. Näiteks ei palu Toledo enam palas "Cute Thing" jumalat, et ta annaks talle Dan Bejari [Destroyer, The New Pornographers] hääle ja John Entwistle'i lavalise oleku, vaid on asendanud need nimed hoopis teiste, ajakohasemate muusikaliste korüfeedega:

God
Give me Frank Ocean's voice
And James Brown's stage presence
I will be your rock, God, when you're rolling the dice

Kõige veidram on endale tunnistada, et see kuulamiskogemus on mingil moel isegi erutav. See ehk polegi niivõrd imekspandav, kuivõrd seksuaalsus ja selle avastamine on tuntavalt üks selle albumi impulssiandvaid teemasid. Aga see pole üldse see plakatlik, retušeeritud seksuaalsus, mida pakub näiteks Rhye, vaid pigem toores ja tormakas, kus keegi ei tea täpselt, kuidas see kõik käima peaks, aga ind katsetada ning proovida on suur, nagu võiks tõlgendada fragmendi põhjal loost "Bodys":

Don't you realize our bodies could fall apart any second?
I am terrified your body could fall apart at any second
Those are you got some nice shoulders
I'd like to put my hands around them
We can get real horny and keep messing around
We can keep real quiet won't be making no sounds
I'll try my best not touch your face
Next time can we please meet at my place

Ega täiskasvanuks saamisega ebamugavad, piinlikud ja valusad kogemused kuhugi ei kao. Aga nendega õpib elama. Mõnede üle saab hiljem nalja visata, teised unuvad sootuks, ja mis ehk kõige olulisem – kui veab, tekib ka mõistmine, et sa pole ainus kannataja, kellega kõik sellised asjad näikse juhtuvat.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: