Imbi Paju: meil ei ole kohustust Konstantin Pätsi armastada, aga ta väärib austust
Reedel, 23. veebruaril ja päev enne Eesti vabariigi 100. aasta juubelit möödub Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi sünnist 144 aastat. Imbi Paju kirjutab, millist rolli mängib Päts meie riigi sümboolse rahvusliku romaani kirjutamisel ja miks on oluline tema tähtsust mitte alahinnata.
President Lennart Meri meenutas oma kõnedes tihti, et koos Nõukogude okupatsiooniga hävitati 30 miljonit raamatut ja ajakirja, repressioonide käigus hävitati ka nende autorid ja lõpuks karistas stalinistlik režiim kuritegude täideviijad kui "kodanlike natsionaliste" ja "rahvavaenlasi". Pärast suuri küüditamisoperatsioone toimus 1950. aasta märtsis kommunistliku partei VIII pleenum. Paljud endised Nõukogude süsteemi heaks töötanud kollaborandid ja konformistid saadeti koos sadade õpetajate, ülikooliõppejõudude, kunstnike, koorijuhtidega Gulagi. Juba okupatsiooni algaastal 1940 hakati eestlastele Nõukogude Venemaa eeskujul selle ajalooinstituutides ja muudes organites looma uut soveti keelt, mis lähtus materialismist, mitte "roiskunud kodanlikust humaansusest". Sõna "ligimesearmastus" kadus käibelt. Kaasatundmine tähendas selles keeles nõrkust, ja ohver oli miski, millest pidi eemale hoidma. Üksikinimese tasandil näidati küll ligimesele ka õlatunnet, aga kurjus manifesteeris end süsteemis ja kollektiivis, kuhu avalik sümpaatia näitamine ei sobinud, selle eest võis koguni vangi sattuda.
Asetan kõigepealt president Konstantin Pätsi tema 144. sünniaastapäeval kommunistliku keelelise infosõja valgusesse. Keeleteadlane Uno Liivaku on kogunud oma raamatusse "Väike soveti keele sõnaraamat" (2008) hulgaliselt väljendeid, mida Nõukogude Sotsialistliku Eesti Vabariigi propaganda ja agitatsioonivalitsusele alluv keeleline sektor töötas välja, et tekitada viha ja põlgust aastatel 1918–40 eksisteerinud Eesti Vabariigi ja muuhulgas ka president Pätsi vastu: "Pätsi diktatuurivalitsus", "Eesti riigi mahamüüja", "diktaator", "Pätsi fašistlik diktatuurivalitsus", "Hitlerisõbralik klikk".
Nõukogude maailmapildi kinnistamiseks oli oluline, et ühe ja sama nähtuse puhul tarvitatakse järjekindlalt ning vankumatult ainult üht ja sama väljendit.
Kordamise tähtsusest inimeste mõjutamisel kirjutas ajakiri "Eesti kommunist" 1966. aasta 9. numbris järgmiselt: "Pärast teatud hulga kordamist hakkab propaganda ohver kaotama võimet vahet teha selle, mida talle sisendatakse, ja omaenda kogemuse vahel. Ta hakkab uskuma müüte. Propagandistliku masseerimise järgmisel etapil etendab kordamine juba pähetuubitavate müütide kinnistaja osa ja muudab need eelarvamusteks. Eelarvamustest on aga juba raske vabaneda, isegi kui need satuvad ilmsesse vastuollu faktidega, heidetakse pigem kõrvale faktid kui et loobutakse eelarvamustest." Ajakiri lubab, et tunded, mida seejuures spetsiaalselt sisendatakse ja moonutatakse, võtavad mõistuselt võimu üle.
Kus maal oleme oma sümboolse rahvusliku romaaniga?
Selle teadmise taustal ja meie riigi 100. aasta juubeli eelsel päeval ja president Pätsi sünniaastapäeval on põhjust uurida, kuidas on kujunenud meie sümboolne rahvuslik romaan. Kas ta on valmis või pooleli? Millist sõnavara see kasutab? Epikleidose tuntud ütluse kohaselt ei vapusta inimesi teod, vaid tegude kohta lausutud sõnad, millega ma loome tänast päeva ja homset ehk minevikku, millele elu toetub.
Meie esivanemad oleme meie ise minevikus, igal põlvkonnal on sümboolse rahvusliku romaani loomisel oma osa. Selles romaanis on esindatud kõik arhetüübid: "riigi loojad", "haritlased", "missioonitundega inimesed", "riigi kaitsjad", aga ka "reeturid" ja "kollaboristid", "konformistid", "päästjad, "vastupanuvõitlejad" jne.
Meil on selle romaani kirjutamise juures halvasti või peaaegu üldse uurimata Reinhart Kosellecki tüüpi mõiste "ajalugu" ja see kuidas eelmise süsteemi mõistekujundid püsivad ajalootekstides ja meie arusaamades.
Näiteks palju korratud, entsüklopeediatesse ja õpikutesse imbunud KGB keeleekspertide loodud väljend "vaikiv ajastu", mis peab iseloomustama 1930. aastate allkäiku Eesti Vabariigis. Tollal, majanduskriisi tingimustes, mis kiskus noor-sotside ja vapside vaheliseks arveteõiendamiseks kuni käsikähmluseni välja, hakati rääkima "kodurahu rikkumisest". Riigikogu saadeti laiali. Sel ajal oli käibel sarnased mõisted nagu "vaikiv olek", "vaikiv aeg". Kirjandus- ja rahvaluuleteadlane August Annist oli üks tolleaegne tegelane, kes vaikivast olekust ja demokraatia kriisist palju kirjutas, nähes et see on vaid ajutine ja mitte eriti hea lahendus liberalistliku poliitilise süsteemi moraalsele kriisile. Seda vaatamata sellele, et see vaikiva oleku peaülesanne oligi moraalse kidunemise tervendamine.
Probleemiks oli kujunenud karjeristide võim oma kaasmaalaste üle. Demagoogia, kommunistlike vaenulike ideede levitamine noor-sotside hulgas ja vapside sümpaatia Hitleri vastu, vähemusparteide sümpaatia nõukogude kommunistlike utoopiate vastu ja mõnede baltisaksa aadlike rahvussotsialistlike ideede vastu. Vaikiv olek pidi sünnitama uusi ideid, sest usuti et, vaikuses sünnivad uuendused.
Kriisi leevendamiseks teadlikkuse tõstmise kaudu anti 1938. aastal Eesti vabariigi 20. sünnipäevaks kordustrükina välja president Pätsi 1908. aastal maapaos tõlgitud saksa teadlase A. Damaschke teos "Kogukondlike omavalitsuste ülesanded", mis andis juhtnööre sotsiaalselt hea riigi loomisele.
Rahva vabaharidus oli juba riigi loomise algusest hoo sisse saanud, Skandinaavia eeskujul oli hakatud maakondadesse ja valdadesse looma rahvaülikoole. Haridusseltsidel oli olnud kindel koht juba eelmisel sajandil.
1936. aastal, kui rahvusvahelise juudiorganisatsiooni ajaleht "The Jewish Chronicles" teeb kolmest Baltimaast reportaaži, nimetab autor Eestit "Tolerantsuse saareks".
2014. aastal pühendati Tel Avivi ülikoolis sellele perioodile terve seminar, sest just Hitleri võimuletuleku ajal kriminaliseeriti Eestis antisemitismi levitamine ja Tartu ülikoolis avati Juudi keele ja kultuuri teaduskond.
Kolmekümnendatel räägiti mitmel pool Euroopas, et "rahvas on jäänud haigeks". Selle väljendi omistamine Pätsile justkui oma rahva halvustamisena on meelevaldne. Tol kümnendil oli juba levinud psühhoanalüüs, meie teadlased suhtlesid Adleri ja Freudiga. Seega ei olnud sellises sõnakasutuses midagi imelikku. Hullumajja panema ja maha laskma hakati teisitimõtlemise eest Nõukogude okupatsiooni ajal, kui psühhoteadused allutati totalitaarsele režiimile.
Kuna ennesõjaaegne esseistika kuulus hävitatavate publikatsioonide hulka ja pagulaseestlaste uurimused pole ka eriti kasutusel, siis pole meil teada, kuidas seda aega sõnastati. See pool sajandit kestev aeg oli ajastu, mis vaikis, sinna kuulusid inimeste ja raamatute hävitamine ja stalinistlik ning ideoloogiline uuskeel. Nii me oleme hakanud kordama üle stalinistlikke müüte, mida 1990ndate lõpus uuesti ellu hakati äratama. 1990. aastal ilmus Eesti Ekspressis stalinistlikule Eesti ajaloomõistmisele alusepanija ja 1952. aastal esimese Nõukogude Eesti ajaloo raamatu toimetaja Gustav Naani sulest justkui stsenaarium sellele protsessile, kus oleme täna. Naan väidab, et on olemas materjalid, mis näitavad, et Päts ja Laidoner müüsid Eesti maha. Võrdlustena toob ta soomlased, kes hakkasid Stalinile vastu. 1990ndate aastate lõpus hakkas nõukogude ajaloonarratiiv end manifesteerima.
Üks venelasest tuttav ütles tabavalt, et stalinism sündis hetkel, kui Stalin lasi oma pojanaise vangistada. Samal ajal istusid tema lapsed vanaisaga söögilauas ja uskusid, et nende ema karistati õige asja eest. Reetmisest sai kohanemise oskus.
Sotsioloog Theodor Adorno sotsiaalpsühholoogilised tööd, millest oleme saanud osa alles vabas riigis, on tõstatanud ajatu küsimuse, kui sunduslik peab olema olukord, et inimest saaks mõjutada "vabatahtlikule" tööle kuritegeliku süsteemiga? Või kui sunduslik peab psühholoogiliselt olema olukord, et meis kõikides reeturlikke tegusid esile kutsuda?
Kui Eesti hakkas iseseisvuma, hakati juba 80ndate lõpus uuesti ja avalikult rääkima ja meenutama riiki, mis loodi aastatel 1918–40. President Päts oli jälle meenutamist väärt. Hakati küsima, kuidas uurida inimelu, tema individuaalsust, kel on isikupära ja nimi, keda ei varjuta propaganda ja stalinistlik vimm ja unustamisenõue. Kuidas taastada vabadust ja mälu, mis toetub inimelu õrnale pinnale. Elu ei ole võimalik elada ilma, et ei teeks vigu ja ilma, et eksiks. Kindlasti eksis ka president Konstantin Päts milleski. Kui lugeda 30ndate aastate rahvusvahelist ajakirjandust, millest olen teinud ka ülevaate oma raamatus "Soome lahe õed. Vaadates teiste valu", siis Eestile ja teistele Balti riikidele elatakse kaasa. Stalin püüab meelitada niin Inglismaad kui ka Prantsusmaad loovutama neid riike oma mõjusfääri, lõpuks õnnestub tal see Hitleriga.
Ükski ajaleht ega välismaa diplomaadi memo ei räägi president Pätsist kui diktaatorist. Nii kirjutasid temast mõned eestlastest vasak- ja paremäärmuslased.
Eestis oli vähemuste õigused kaitstud, vabakonnad olid loonud tugevama põhja riigile kui see on täna, rahvaharidus oli kättesaadav peaaegu kõigile, see tähendas ka haritud, mõtlevat kodanikkonda. Meeste ja naiste soolise võrdõiguslikkuse teemad olid tugevalt esil ja naisesindused suutsid end ka keerulisel ajal kehtestada. Majandus oli korda saadud. Põhiseaduse kriisist ehk vaikivast olekust hakati üle saama. Need on need rahvusvahelised mõõdupuud, mille järgi Eestit tollal hinnati. Hüüdlaused mõnede meie kaasaja filosoofide suust on, et Pätsi upitamine justkui Pätsi tühjendaks Eesti riikliku sisu, kordab üle stalinistlikke müüte ja soodustab enesekolonisatsiooni, apaatiat ja viha. Mis oli ka okupatsiooniaja infosõdalaste eesmärk. Kirjutades romaani Eestist ei ole meil kohustus armastada president Konstantin Pätsi, aga ta väärib austust ja tema ja ta perekonna traagiline saatus on ka osa meie rahva saatusest. Aga samuti on Eesti Vabariigi õnnestumised aastatel 1918–40, mis peaksid olema meie teadvuses, muidu jääb romaan poolikuks viharomaaniks, mis hävitab meie enesehinnangut ja paneb agressiivselt käituma. Inglise konsul W. H. Gallienne kirjutas 1940. aasta 24. juuni memos, et Eesti päevad on loetud, et tal on kahju sellest tublist rahvast, kes ehitasid üles korraliku riigi.
"Elanikkonna suurema osa seas valitseb meeleheide ja hirm. Esmakordselt mõistan ma, miks inimesed end paljude Moskva protsesside puhul süüdi tunnistavad, sest siin olen näinud eestlasi avalikult ja ilmselt vabatahtlikult tunnistavat, et nende valitsus ja riik on süüdi mitmetes väärtegudes. Ministrite, ajakirjanduse, saadikute ja kõnemeeste avaldused on üldiselt (ühe erandiga) lausvaled või naeruväärsed. Erandina vastab tõele etteheide, mis tehakse mitmetele eelmise valitsuse liikmetele ja nende sõpradele, et nad on süüdi korruptsioonis.
Paljud eestlased kahetsevad nüüd, et möödunud aasta oktoobris ei keelanud Nõukogude vägede Eestisse toomist ega hukkunud võitluses. Kui ma kirjutan kibestunult, siis see on tingitud asjaolust, et pean eestlasi tubliks rahvaks ja leian, et neid ei oleks tohtinud nii alatult kohelda," kirjutab Gallienne 1940. aastal.
Selle kõige valguses peaks me mõtlema selle peale, mis on vabadus ja vaatama, mis meiega juhtub, kui me kirjutaksime lugupidavalt oma romaanis Eesti riigist ja võtaksime okupatsiooni ohvrid oma südamesse ja laseks armastusel nende peale paista. Me ei saa kirjutada tagantjärele tarkadena, soveti sõnavara kasutades oma lugu, küll aga lugupidavalt ja empaatiliselt iseenda ning oma riigi peale vaadates, selle mustreid ja lugusid uurides. Vaadates oma rahva käitumismustreid kriisiolukorras, näeme paremini ka oma tänaseid saavutusi ja inimesi ning oskame homme ka kõva kapitalismi kõrvale ehitada Põhjamaadele sarnast heaoluriiki.
Ilma aastateta 1918–40 poleks Nõukogude okupatsiooni üle elanud. Jaan Tooming ja Evald Hermaküla, Arvo Pärt, Jaan Kross, Viivi Luik, Juhan Viiding, Leonhard Lapin jt olid ikka Eesti kultuuri loojad, mitte Nõukogude kultuuri loojad. Nende luules, muusikas ja romaanides on meie riigi vaba meele helid ja sõnavara, mis sündisid okupatsiooni tingimistes. See oli vaimne vastupanu, mida õpetasid meile meie esivanemad, kes olid pärit Eesti vabariigist, mille üks oluline esindaja oli ka president Päts. Eestlased, kes põgenesid kommunistide eest läände, hakkasid pagulaslaagrites koole ja koguni ülikoole looma, andma välja ajalehti ja looma eksiilvalitsust, et saada vabaks. See kõik oli vaba meele ja elujõu väljendus. See on meie kõikide ühine Eesti ja nendest tegudest ja lugudest koosneb ka meie sümboolne romaan, kui ta ükskord valmis saab. Täna austame president Pätsi tema sünniaastapäeva puhul ja homme peame Eesti vabariigi 100. aasta juubelit. Riikliku järjepidevuse tegi võimalikuks see, et juriidiliselt ei tunnustanud lääneriigid Eesti okupeerimist. See tähendab, et see oma riik, kust me tuleme ja inimesed, kes seda hoidsid oma meeles nii okupatsiooni ajal kui paguluses, oli ja on austust väärt.
Toimetaja: Merit Maarits