Kirjanduspreemia nominent Kai Aareleid: ma olen tõlkija, kes vajab raamatuga seda emotsionaalset sidet ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus ilukirjandusliku tõlke aastaauhinna üks nominentidest on Kai Aareleid oma tõlgetega soome ja hispaania keelest.

"Isabel Alende "Jaapani armuke" on minu enda jaoks eelkõige intelligentne ajaviide. Kui ma seda tõlkisin, siis ma sain aru, et see on tegelikult esimene naiskirjanik, keda ma raamatuna tõlgin. Et ma olen tõlkinud küll üksikuid palasid naiskirjanikelt, aga huvitaval kombel on ikkagi sattunud ette meeskirjanikud," rääkis Aareleid.

"Mingis mõttes ei ole sellel muidugi vahet, et kirjandusel just nagu ei peaks olema sugu, aga ma sain kuidagi väga hästi aru sellest loost. Selle loo jutustajast, seda lugu jutustavast kirjanikust, ja see oli tore tunne."

Täiesti teistsugune tõlkimiskogemus oli Aareleidi jaoks J. L. Borgese "Liivaraamat. Shakespeare’i mälu". "Ilmselt minul tõlkijana on lihtsam aru saada sellistest teostest, millega mul tekib kuidagi selline emotsionaalne side, või mida mul on emotsionaalsel tasandil kerge mõista. Ja Borges on nüüd küll selline autor, kes on väga mõistuslik," sõnas ta.

Kolmas, Aareleidi sõnul jällegi omamoodi täiesti erinev raamat oli Jukka Viikilä "Akvarellid Engeli linnast".

"Kuigi tegemist on proosaga, väikeste paladena kirjutatud sissekannetena päevikusse, siis on see tekst niivõrd napp ja poeetiline, et omamoodi võiks seda pidada luuleks. Ja nagu ma aru saan, siis autor ise ongi umbes välja toonud nii, et see oli tema viis smuugeldada või sokutada luulet proosa vormi, sest luulet on raske müüa, aga proosat veel kuidagi ostetakse ja loetakse. Ja ta sai sellega väga hästi hakkama," märkis Aareleid.

"Ja see oli niisugune raamat, mille idee mind juba paelus, kui ma sellest kuulsin. Mis paelus mind esimesel lugemisel. Ma panin oma sada lipikut siia vahele lihtsalt märkima ilusaid, hästi teostatud kohtasid originaalis ja kui mul veel avanes võimalus seda tõlkida, siis tundus see olevat justkui kirss tordil," sõnas ta.

"Engel oli see arhitekt, kes on joonistanud selle Helsingi, mida me praegu tänapäeval tunneme. Selle senati väljaku ümbruse, ülikooli, selle valge linna seal teiselpool Soome lahte. Engel oli muu hulgas ka Tallinna linna arhitekt mõne aasta. Meil on siin Toompeal õiguskantsleri residents, mis vaatab sealt ülevalt alla linna peale ja seda võiks pidada ka Tallinna ülikooliks oma sama suurte uhkete sammastega."

Vastuseks küsimusele, kas tõlkijal peab olema tõlgitava teosega emotsionaalne side või peaks ta sellesse suhtuma kui käsitööline ja lihtsalt tegema oma tööd nii hästi kui ta suudab, märkis Aareleid, et eks tõlkijaid ole erinevaid.

"Ma arvan, et mina olen selline tõlkija, kes vajab seda emotsionaalset sidet või sellist tunnet, et ma ei suuda elada, kui ma ei saa seda raamatut tõlkida. Ei suuda elada, see võib-olla on liiga dramaatiliselt öeldud, aga et ma nii väga tahaksin seda raamatut tõlkida. Helsingi on mulle lihtsalt elus olnud oluline linn ja mul oli lihtne tõlkida, kuna ma suutsin end kujutleda kõndima arhitekti jalajälgedes ja vaatama neilt samadelt tänavanurkadelt neid samu vaateid, mida ta kirjeldab," selgitas ta.

"Et selles mõttes kindlasti oli selline täitsa isiklik side n-ö selle maastikuga, mida ma pidin tõlkima. Ja noh, olulised teemad, näiteks kui mõelda sellele, et tegemist oli Saksa päritolu arhitektiga, kellele anti võimalus või ülesanne ehitada üles üks linn. Kodumaal ta oleks võib-olla olnud keskpärane arhitekt, aga siin Põhjamaal oli tal äkki võimalus anda kuju tervele linnale sajanditeks." Ja missugune kunstnik või arhitekt nii suurest tööst ära ütleks, lisas Aareleid.

"Engel tahtis kunagi pensionipõlve minna veetma Berliini, kust ta pärit oli. Unistas sellest koos Paciusega, kes oli tulnud ehitama üles Helsingi muusikaelu. Ja raamatus nad unistavad sellest, aga meie lugejatena teame näiteks seda, et kumbki neist ei naasnud kodumaale," sõnas ta.

"Nii et mingis mõttes pisikene lõik sellest, kuidas mehed mõtlevad, kuidas nad kodumaale lähevad, kannab palju suuremat tähendust kõige selle tõttu, mida me taustalt praegu tagantjärele teame ja selline jutustamisviis, kus nii palju jäetakse ridade vahele, on mulle väga ilus ja väga suur eeskuju."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: