Enn Tarvel: Eesti rahvas on juba sellises eas, et talle on vaja tõtt rääkida
"Plekktrummi" saatekülaline oli ajaloolane Enn Tarvel, kellega arutleti tema hiljuti ilmunud teose "Eesti rahva lugu" üle. Rääkides värske raamatu sisust, tõi saatejuht Joonas Hellerma välja, et Tarveli lähenemine teatud momentidele ajaloos on kohati teravalt hinnanguline. Näiteks on ta võtnud üsna karmi seisukoha Konstantin Pätsi suhtes.
"Minu eas enam pettumusi ei teki, asjadele vaadatakse otsesemalt silma. See on ka põhjus, miks ma olen püüdnud asja nii serveerida – Eesti rahvas on ka juba sellises eas, et talle on vaja tõtt rääkida. Isegi kurba ja valusat tõtt. Nii nagu perekonnas räägitakse kui ühe perekonnaliikmega on midagi halvasti, näiteks kui ta on kriminaalsele teele läinud, ei saa seda perekonna sees maha salata. Sellepärast on käes aeg, kus peab Eesti rahvale tõtt rääkima, isegi nendes asjades, mis väga valusad on," arutles ta.
Tarvel selgitas, et Konstantin Pätsi puudutav teema oli viimase aasta jooksul väga aktuaalne seoses ausamba püstitamise küsimusega ja seetõttu ei saanud ta seda ka oma teoses kõrvale jätta.
"Ma käsitlen kolme momenti Pätsi elust, esimene on 1918. aasta ja tegevus valitsusjuhina kuni 9. maini 1919. aastal, kui tuli uus valitsus. Vaevalt saab anda positiivsemat ja kõrgemat hinnangut kellelegi kui mina olen siin püüdnud Pätsile anda. See on midagi suurt, mis ta tegi. Aga järgnevad sündmused on 1934. aasta riigipööre ja 1940. aasta riigireetmine ja nendest ma olen sama selgesõnaliselt püüdnud kirjutada."
Hoolimata kriitilisest suhtumisest on Eesti Tarvelile väga südamelähedane.
"Sellepärast, et ta on olemas ja siiski oma. Siin raamatus ma kirjutan paar sõna ühest rahvajutust ja ma ei tea, kas ma olen seda lugenud, unes näinud või välja mõelnud – võib-olla peaks folkloristide käest küsima. Selles on juttu kerjustüdrukust, kes oma kerjusest ema üles leidis ja ütles talle, et ta on kõige ilusam. Seda sellepärast, et ta on oma – ta on ainukene ja teda ei saa valida," rääkis Tarvel.
"Aga rõõmu teeb see, et niisugune ime on üldse juhtunud, et nii väike rahvas 19. sajandi orjakarjast jõudis nii kaugele, et lõi omale ise riigi väga paljude ümbruskonna jõudude pahameeleks ja vihaks ja et see on siiski püsinud kõige kiuste. See on saavutus ja rõõm. Tuleb soovida, et see kestaks. Et see nii jääks, sõltub meist endist, kuidas me visalt ja kas või viimase jõuga püüame igaüks teha seda, mida vähegi suudame. Kõigepealt tuleks muidugi iseennast ümber kasvatada, kindlana hoida ja püüda siiraks ja sirgjooneliseks jääda. Iseenda sees on see tuleviku võti."
Ajaloolane Enn Tarvel "Plekktrummis" Autor: Kairit Leibold
Tarveli teos käsitleb Eesti ajalugu riigi algusest kuni tänapäevani, milles on faktid põimitud autori ootamatute hinnangutega.
"Ma arvan, et endale ei tohiks mitte mingisuguseid piire seada või teistelt seda oodata. Ei ole mõeldav ilma subjektiivse lähenemiseta kirjutada mis tahes tõsiseltvõetavat ajalooraamatut, sest mis see muidu oleks – see oleks faktide loetelu. Mis see faktki muud on kui subjektiivse valiku järgi kokku pandud, mõtestatud ja reastatud ajaloosündmused. Subjektiivsus tuleb asjale ainult kasuks ja seda ei tule sugugi püüda varjata," arutles ta.
Tarvel on riigi teaduspreemia laureaat, kuid leiab sellegipoolest, et ajalugu ei ole tõeline teadus, sest eristub oluliselt teistest distsipliinidest.
"Teadusele peab esitama tõsisemaid nõudmisi. Teadus peab esitama ja sisaldama mingisuguseid olulisi süstematiseeritud tõdesid – inimühiskond saab midagi uut ja olulist teada. Selle juurde käivad ka need kogemused ja meetodid, millega need saavutatud teadmised süsteemi on viidud. Näiteks füüsikas või arstiteaduses – ajalugu midagi sellist anda ei suuda."
Samas on ajaloojutustused meie jaoks vajalikud, kuna pakuvad midagi hingelist.
"Need on puht hingelised asjad, mida ei saa materiaalselt palganumbrite ega sissetulekutega paika panna. Need on midagi niisugust, mis romantilisele hingele midagi pakuvad. On ju kena rääkida vanaisa ja vanaemaga, kellel neid on, muistsetest asjadest ehk muinasjutust. See pakub märksa rohkem inimesele kui kunstmuinasjutud, mis näiteks Kreutzwaldil on väga keerulised. Kuulda midagi oma perekonnaloost ja juurtest – see on midagi niisugust, mida rahas on raske mõõta, aga sisemiselt on see siiski vajalik. Selleks on niisugused jutustused head – oma hinge harimiseks," ütles Tarvel.
Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits