Arvustus. Vurle vermimine virulaseks
Rein Sikk
"Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa"
Petrone Print
272 lk.
Väljaspool Virumaad ei tasuks Rein Sikul oma habetunud nägu mõnda aega näidata. Ega üldse kuskil euroopalikke väärtusi kõrgeks pidavas piirkonnas. Kohe saab süüdistuse kolkapatriotismis. Raskendavad asjaolud pealekauba. Ajakirjanduseetikast võiks ka veel rääkida, mis enese esiletõstmine see siin kogu aeg käib, kus on eksperdid, analüütikud, arvamusliidrid.
Ehk siis see on väga hea raamat, nagu kaabuga karvikult oodata võiski.
Mis tubli Rein siin teeb – ei muud, kui kirjeldab oma lõbusaid seiklusi Virumaal, rääkides seejuures maakonnast suure armastuse ja sisemise põlemisega. Minusugusele, kelle teadmised kandist on väga hõredad, kogemused veel nigelamad, igal juhul vaimustav.
Kuigi Rein pole üldse virulane. Võibolla juurikat pidi, ma ei tea, aga ikka Kilulinna vurle. Kes ajal, kui korterit ei ostetud-üüritud vaid eraldati – ei viitsi seletada, kes teab, teab – otsustas parema elamispinna kasuks ja läks rajoonilehte, kuigi võinuks üle tee telepurgis tööl käia. Ja kujunes seal möödaminnes vindunud virulaseks, ajakirjanduslikuks kunniks niikuinii. Rein on lahe.
Kirjutab, kuidas moodustada grupeering ja kuhjata linnaviletsuse ette taies „Sigadus”, mis Rakvere pealt leitud prahist koos seisab, näiteks. Olla mõjunud heakorrakomisjonile küll. Või mis olla. Rock-for-Ever on ilus puhas linn. Häbi tunnistada, pole seal kunagi jalga maha pandud, ainult läbi sõidetud, aga mõnusalt künklik ja käänuline ja nett ja kaunikene.
Kalevipoegade külvamise lood kõikvõimalikul kujul ja kõikvõimalikesse kohtadesse on tore. Kõik on tore. Lehm kaevanduses kaevureid kaineks ehmatamas, kaerajaani müük Euroopasse. Ning nenda edesi.
Rein on kirjutanud ühte raamatusse mitu. Või siis sellise šveitsi taskuraamatu, mida annab mitmel moel tarvitada. Seda saab lihtsalt lugeda ja hirnuda, kahetsedes, et teos na õhukesevõitu. Kindlasti saab pruukida teejuhina Virumaal.
Vaheuid: Virumaa või Virumaad? Kaua see jama kestab, et neid kaks on. Mis see setu asi, mõistagi, otsustagu ikka kohalikud mehed.
Tõhus teatmeteos on see kah ja, veider, raviteos. Võttes ehk maha mõnegi hirmu. Ei ole nad seal kaardil paremale jääval Virumaal, ammugi Narvas, kõik midagi niisugused purjus ja pussiga karud. Narva kohalt võin kinnitada, et see mõni kord, mis seal käidud, pole veel vene keelt pruugitud. Saab täiesti maakeelega hakkama ja ehkki Narva näeb välja nagu Le Corbusier' unistus – see pagana prantslane tegelikult mõtles välja hruštšovkad – on see kah lõbus linn.
Mida Reinult muud oodata oligi kui suurepärast raamatut. Jummala normaalne mees ju, millise aunimetuse lugupeetav auga välja teeninud. Kohalike käest, mis on eriti kõva sõna. Ja aitäh, Rein, mu vanameest mainimast.
Toimetaja: Valner Valme