Arvustus. Hookworms vaatab reaalsusega tõtt ({{commentsTotal}})

Hookworms
Hookworms Autor/allikas: promo

Uus plaat

Hookworms

“Microshift” (Domino)

6/ 10

Hookworms oli suhteliselt kanooniline kraut-mürabänd, kes proovib uuel albumil kätt elamusliku diskopopi ja süntkraudiga. Kraut-rocki motoorika seega juurdus, psühhedeeliast võib siin aga suu päris puhtaks pühkida. Ei ole see shift nii micro midagi. Varasematel albumitel mattusid vokalisti posivad sõnumid kajade ja drone´i alla. Nüüd on nad päevavalgel. Justkui tal oleks seekord sõnades midagi kaalukat öelda. Kiiremini, täpsemalt, efektiivsemalt end laiemale kuulajaskonnale avada püüdes.

Nii ongi. Pikalt depressiooni käes vaevelnud laulja Matthew Johnson on esimest korda muusikas meeleoluhäiretega rinda pistmas. Räägitakse ka, et ansambli kodustuudio Leedsis sai paari aasta tagustes üleujutustes kõvasti kannatada. Võib-olla sundis seegi neid uinutavaist mürapilvist taanduma, et esimest korda reaalsusega tõtt vaadata. Muusikasse on sisenenud atsakus, mida seal varem polnud. Aga aktiivsus muusikas on tihti tülikas. Ja see ei pruugi üldse sõnumist sõltuda.

Sellepärast, taustainfosse armumata, näib „Microshift“ ikkagi võrldemisi standardne britpopi ja hilisema indie-rocki skandeeriv väljendus, mis tuhandeid kordi eri taustsüsteemides läbi proovitud ja kõnealuses instrumentaalses valemis üsna raugenud. Mulle, kes otsib esmalt karakterit, siis meloodiakäiku ja alles siis semantilist ühendust kahe eelneva kvaliteediga nii pillimängus kui vokaalis. New rave peaks juba ammu surnud olema, aga sel albumil on ta täitsa kohal, mõjub rudimendina nagu mõni Hot Chipi albumi pealt välja praagitud lugu.

Minu silmis hüppas Hookworms uue albumiga ühest selgelt piiritletud kastist teise, aga ei joonistanud kastide piirjooni ümber. Neil jääb vajaka spetsiifilistest eriomastest tunnustest, mida ühest kastist teise kaasa võtta või siis hoiavad nad neid liigse kliinilisuse kammitsais. Erinevalt näiteks helisugulasest James Murphyst, kes laseb siiani saundidel ja ideedel julgemalt vastuolulistes suundades ekselda: samuti avatud kaartidega, pretendeerimata mingile „salapärale“.

Ehk siis Hookworms on nüüd mõõdetav ja see on pigem tore, aga mõõtmistulemused kuvavad Harju keskmist.

Viibisin muide ise Aire´i jõe üleujutuste ajal Leedsis. Meenuvad kogukonnabaarid nagu Wharf Chambers, Nation of Shopkeepers ja nimetud ajutised äärelinna üüripinnad. Sealsed inimesed, kes oskasid vähesega leppida, kogunesid kesklinna rikkurite eest eksootika otsinguil kõige sitema helisüsteemiga hurtsikusse arusaamatut hägu kuulama, aga ei ümbritsenud end kunagi kunstniku „tabamatu vaimsuse“ auraga. Lihtsalt alternatiivses muusikalises tegevuses nähti funktsionaalselt vastanduvat eneseidentifitseerimise viisi. Hookworms võis olla osa sellest nähtusest.

„Microshift“ on midagi muud: varjamatult funktsionaalne, sihtides rohkemat, kui kanda jõuab. Albumi pealkirjas avalduv eneseiroonia on siiski päris lahe. Võimalik et just elava esituse efekti jaoks on plaadil natuke abstraktsuse tuure vaos hoitud. Sest väidetavalt on tegemist tugeva kontsertbändiga. Lisaks, ma kohutavalt igatsen kitarride tagasitulekut laia popmuusika peavoolu, pidamata kasutama läbivalt sõnapaari indie-rock. „Microshift“ näib vähemalt mingites aspektides seda üritavat. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: