Meelis Oidsalu: tüliderikast uut aastasada! ({{commentsTotal}})

Kord aastas „Head Vabariigi aastapäeva!“ soovides mõtleme ja räägime enamasti vabariigist, märksa vähem pöörame tähelepanu selle soovi esimesele, headust puudutavale osale.

Vabariigi aastapäeva kõnedki on olnud traditsiooniliselt murekõned. Ka arvamusartiklites räägitakse väärtuste ja nähtuste erosioonist, heade kommete, elamisväärt elu kadumisest. Pakun lühikese loetelu asjadest ja nähtustest, mis erinevate hiljutiste arvamusavalduste alusel Eestis praktiliselt juba hävinud, esitan neid nähtusi siin tähestiku, mitte hävimise järjekorras:

Eesti keele oskus
Eesti rahvas
Eestlus laiemalt
Lihtne maksusüsteem
Loogilise mõtlemise oskus
Lugemus ja lugemisharjumus (eriti noorte)
Maaelu ja põllumajandus
Metsad
Odav alkohol
Olümpiavõitjad
Pedagoogika
Puhas keskkond
Suvi
Talv
Turvalisus
Vaba aeg
Vaikus
Vaimne tervis

Seda loetelu võib igaüks täiendada või jätkata. Hävingukuulutajaid, ükskõik kui armsalt või intelligentselt nad seda ka ei tee, soovitan uue aastasaja hakul sõbralikult (mitte üleolevalt, vaid ilmtingimata sõbralikult) eirata ja kui tekibki mure, et noorte lugemisoskus, põllumajandus või metsad või turvalisus vahepael kaduma läinud, siis piisab sellest, kui lahti võtta Statistikaameti kodulehekülg või mõni muu tõenduspõhine infokeskkond ja vaadata, kui hästi või halvasti meil viimase veerandsaja jooksul tegelikult on läinud.

Ärgem uskugem neid, kes kuulutavad kadu ja ütlevad, et vanasti oli parem, et moodne maailm on täis nii füüsilist või vaimset saasta. Nad elavad minevikus ja tahavad, et ka meie oma tähelepanu – seda väärt ja kiiresti riknevat ressurssi – idealiseeritud minevikku ja sinna maetud tarkusi taga nuttes raiskaksime.

Jah, minevikku tuleb tunda, sellest õppida, aga olnust tuleb osata lahti lasta. Ma isiklikult olen alles viimasel ajal hakanud suutma mitte põdeda oma enda isikliku ajaloo pärast, mitte üha uuesti ja uuesti sorkida mingites ebameeldivates minevikuseikades.

Näeme telerist söögi alla ja peale hambapastade ja hügieenisidemete reklaame, aga ka hing vajab täpselt samasuguseid hügieeniharjumusi, nagu on hammaste pesu. Ma ei pea silmas religioossust, vaid elutervet, vastutustundlikku muretust. Kõlab trafaretselt, aga kui suunaksime kasvõi osa muretsemisse pandud energiast headusesse, liigutaksime mägesid. Headus on nimelt sama energiamahukas tegevus kui muretsemine. Headus ei ole saavutatav ainult tunnete või hoiaku jõul. 

Headuse üks eeldusi on empaatiavõime, empaatia eeldab aga mitte niivõrd südame, kuivõrd mõistuse oskuslikku, sihipärast ja energiakulukat kasutamist. Palju on räägitud võõravihast või sellele vastanduvast omavihast, mis mõnede filosoofide järgi olevat bioloogiliselt meisse kodeeritud. Nii võõra- kui omaviha näol on tegemist väga tugeva emotsiooniga, mida saab mõnikord hallata ainult mõistuse jõul, sellega, et me mõtleme end iseendast välja, kellegi teise (kasvõi parema, ihaldusväärsema mina) olukorda.

Me ei saa kunagi autentselt tunda seda, mida tunneb keegi teine, küll aga saame end mõelda tema olukorda ja kirjeldada olukordi võrdlevalt, põhjus-tagajärg seostes. Pelk tundepõhine, emotsioonipõhine sallivus või liberaalsus võib teinekord olla sama pime kui rassiviha. Headus pole hingeline poos ega ka pelgalt vigisemisest, murest hoidumine, vaid pidev ning mõistuse- ja sihipärane töö. Headus on sama nakkav kui mure või viha, aga erinevalt neist pole headuse tasuvuskõver kõver, vaid üsna püstine joon. Ma ei räägi seda kõike siin kui headuse musternäidis. Vastupidi – ma räägin siin kui inimene, kes on ise kogenud, kuidas hoolimatus inimsuhtelistes detailides võib päädida totaalse kaosega.

Muretus ja õnnelikkus ei pea tähendama eskapismi, põgenemist kuhugi paralleelreaalsusse või asendustegevustesse, sulgumist tehislikku ullikeselikku turvamulli. Vastupidi, vastutustundlik, täiskasvanulik muretus eeldab julgust taluda konflikte, jääda ka tüli kestel rahulikuks ja – isegi kui rahu on kadunud – suuta end konflikti osapoolena kõrvalt vaadata ja vajadusel olukorda või ennast rahulikult ja loovalt, see tähendab kõigile kasulikul või silmi avaval moel, lahata. Üks olulisemaid oskusi, mida oleksin tahtnud, et omal ajal üheksakümnendatel kool mulle ellu kaasa oleks andnud, on targa tülitsemise oskus. 

Tülitsemine on kunst. Tüli tuleb harjuda taluma ja väärtustama. Iga pinge omab loovat potentsiaali, aga seda näeb ainult siis, kui me ise oma tunnetel ei lase end pimestada. Konfliktid ja kriisid elus võivad olla tõelised kingitused, kui vaid osata head ja õiget tüli ära tunda. Olgem loovad, suuremeelsed, häda- ja sihipärased tülitsejad, mitte väiklased riiukuked või huupi vigisejad.

Murevaba ja tüliderohket uut aastasada, Eesti! 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: