Peeter Helme raamatusoovitus: "Eestid, mida ei olnud"
Indrek Hargla (koostaja) - „Eestid, mida ei olnud”
Raudhammas, 2017. 409 lk.
Mingis mõttes on kunagi ammu ulmekirjanikuna alustanud Indrek Hargla pöördumas tagasi juurte juurde. Vahepeal peamiselt apteeker Melchiori vaderina tuntust kogunud Hargla on pannud kokku ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud”, kus ta ka ise autorina üles astub. Tõsi, see antoloogia kuulub alamžanrisse „alternatiivajalugu” või „ajalooulme”. Nõnda võib näha Hargla enda loos, kus tuleb juttu Läti Henrikust ja Lehola Lembitust, paralleele tema „Raudrästiku ajaga”, mis kujutab endast samuti ajaloo ja fantaasia segu. Aga see selleks.
Hargla novell „Clemens Fellinus, Rex Estonicum” on lõbus ja huvitav jutt sellest, kuidas pärast deemonitest vabastamist saab Lembitust tõeline Issanda rüütel ja Eesti ühendaja üheks kristlikuks kuningriigiks, kuid see on siiski üks lugu tosinast.
Ehk siis sisaldab kogumik kaksteist teksti kaheteistkümnelt autorilt ning neis kõigis fantaseeritakse, milliseks võinuks Eesti ajalugu kujuneda mingitel teistel tingimustel. Lood pole tingimata alternatiivajaloolised sõna kitsas tähenduses, pigem on rõhk ulmel. Autorid ei rahuldu enamasti vastuse otsimisega küsimustele, mis oleks juhtunud näiteks siis, kui eestlased võitnuks Madisepäeva lahingu või midagi sarnast, vaid sageli tuuakse mängu ka üleloomulikud jõud.
Nii möllavad libahundid Meelis Friedenthali loos „Kasuksepp”, mis räägib luterlikust usumäratsejast Melchior Hoffmanist ning loomadeks moonduvad külapoisid on ka Mann Loperi novellis „See linn on meile kalliks maksma läinud” need, kes löövad puruks Peeter I väed Tartu all. Mart Sander toob 19. sajandi baltisaksa miljöösse sisse vampiirid ja muud gooti õuduslugudele omased tegelased. Mairi Laurikul võitlevad aga omavahel Liivi sõja aegses Eestis muinas-põhja ja Vahemere rahvaste antiiksed jumalused. Siim Veskimees mängib aja endaga alternatiivses tänapäevas hargnev „Valendab üksik prooton” ning midagi esimesel pilgul üleloomulikku, kuid kokkuvõttes siiski teadusulmelist sisaldab kogumiku lõpulugu, Krafinna kirjutatud „Elu jõud”, mis paigutub kuskile tulevikku.
Ülejäänud lood – Jaagub Mahkra esiajaloost ja põllumajanduse algusest kõnelev „Tarvaste tulek”, Heinrich Weinbergi varakeskaegses Eestis hargnev demokraatia ja autokraatia vahelise võimuvõitluse kirjeldus „Vabavalla kaotamine”, Maniakkide Tänava „Kolmanda Reichi triumf!”, Mihkel Seederi „Ernst Meele Eesti” ning Veiko Belialsi ja Metsavana „Piisab, kui seinale kritseldad B” opereerivad kõik kontrafaktilise ajaloo piires.
Nagu sedasorti kogumike puhul ikka, pole tekstid võrdsel tasemel, kuid samas on see erinevus mõnus – iga lugu annab oma vaate, esitab oma fantaasia Eestist, meie ajaloost ja sellest, kuidas me siin nüüd ja praegu enda ajalugu mõistame ja mõtestame. Seega sisaldab „Eestid, mida ei olnud” esiteks kõvasti õnnestunud meelelahutust, aga paneb ka lugejat endalt küsima, miks me näeme ajalugu nii, nagu me näeme ja, mine tea, äkki oleks mõistlik mõnda asja ümber mõtestada.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio