Achtung! Banaalse rahvusluse epideemia levib üle riigi ({{commentsTotal}})

Muuseumis pakuti maitsvaid kiluvõileibu
Muuseumis pakuti maitsvaid kiluvõileibu Autor/allikas: ERR

Rahvuslus on nagu suhkur, liiga suur doos paneb pea ringi käima.

Eelmisel nädalavahetusel, kui külastasin Mustamäe kaubanduskeskust, siis mitte ainult tänavad ei olnud palistatud EV 100 logodega, vaid ka supermarketis avastasin, et olin ümbritsetud kaupadega, mida reklaamiti Eesti omadena – Eesti kook, Eesti kartul, Eesti porgand, Eesti leib, Eesti sealiha – või millele oli lisatud väike Eesti lipp, et juhtida tähelepanu riigi 100. aastapäevale. Rahvuslik paatos võidutses kommertsi üle, isegi kui kaup oli Eestisse toodud kusagilt mujalt, nagu see oli Pauligi kohvi puhul 1980ndate lõpul (https://youtu.be/D4orBO3ZbVk). See meenutas mulle Tartu Kvartali kaubanduskeskust, mille fassaadil lehvivad suured Eesti lipud, kuigi paljud sealsed poed kuuluvad rahvusvahelistele firmadele nagu Zara, H&M, Esprit, Mustang …

Kui aga sattusin Vabaduse väljakule, siis tundsin, et marsin – üks-kaks-üks-kaks, seis, parem pool – lippude lehvides heroilise muusika saatel.

Michael Billing on võtnud kasutusele mõiste „banaalne rahvuslus“, et kirjeldada viise, kuidas rahvuslusega märgistatakse kõige tavalisemat tegevust, tähtsusetumaid sõnu ja päevast päeva korduvaid diskursiivseid konstruktsioone (visuaalid, lõhnad, helid, harjumused, maitsed), sageli tähelepandamatult, kuid seda niisugusel moel, et rahvuslus saab omaks. Eesti ei ole erand ja eesti rahvust esitletakse iga päev riietuse, toidu, suveniiride, aia- ja aknakujunduse, muusika, emotsioonide väljendamise, bussipeatuste, kalendriga … Peale selle pidevalt ka meedias, nagu rahvust rünnataks või oleks rahvus hädaohus.

Samal nädalavahetusel juhtusin vaatama „Eesti laulu“ saadet. Pean tunnistama, et see on vaatemängulisem kui Hispaania laulu telesõu. Siis ma külastasin ka taasavatud ajaloomuuseumi Maarjamäel ja seal hakkas mul pea ringi käima rahvusluse üledoosist, sotsiaalsete probleemide depolitiseerimisest, ajaloo repolitiseerimisest. Uskuge, just nii see on. Minge ja veenduge ise.


Ajaloomuuseumi uue põhiekspositsiooni „Minu vaba riik“ vabariigi ülesehitamisele pühendatud ruumis eksponeeritakse moodsaid kodumasinaid, nagu AEG külmkapp, Electroluxi tolmuimeja ja Siemensi habemeajamismasin.

Vahur Lõhmus

Disain rahvusluse teenistuses

Ajaloomuuseumi põhiekspositsioon kannab pealkirja „Minu vaba riik“ (irooniata) ja koosneb üheksast ruumist.

Vabariigi sünni eellugu, kus tuuakse välja muutused Vene impeeriumi lääneosas (nt elekter, sport, kiired liikumisvahendid), mis „kulmineerusid Eesti Vabariigi iseseisvusmanifestiga“.

Vabariigi ülesehitamine, kus näidatakse vormikuube ja moodsaid kodumasinaid, nagu AEG külmkapp, Electroluxi tolmuimeja ja Siemensi habemeajamismasin. Külastajad võivad minna jalgrattasõidule mööda Tallinna, Pärnut või Narvat.

Elu vabariigi ajal, peamiselt on keskendutud vaba aja veetmisele, turismile ja kuidas Eesti transformeerus „kolmekeelsest riigist eesti keelt kõnelevaks paigaks“.

II maailmasõda fookusega emigratsioonil.

Neli kümnendit Nõukogude elu on surutud kokku ühte ruumi ja esitatud gaasimaskide, ajupesudiskursuse ja poliitilise tagakiusamise kaudu.

Iseseisvus, vanade monumentide mahavõtmine ja uute kangelaste installeerimine nende asemel. Tänavasiltide kirillitsas nimed on musta värviga kaetud. Halli passi omanikke (neid oli Eestis 2017. aastal 78 000 inimest) alandatakse: „Suur osa neist ei tunnista okupeerimist, nad on siiani mitme aastakümne propagandast pimestatud ja arvavad, et Eesti astus vabatahtlikult Punasesse Liitu. See ei olnud nii. Kuigi nad ise arvavad, et on ebaõiglane, et nad pole saanud Eesti kodakondsust.“

Seitsmes ruum on pühendatud „noore vabariigi elule ja võimalustele“, mis hõlmab NATOsse (väljas on Afganistanis missioonil käinud sõduri vorm) ja Euroopa Liitu (väljas on praeguse peaministri Jüri Ratase lips) kuulumist. Saab vaadata ka videot intervjuudega 1990ndatest, nt Raua, Kiviräha, Komissarovi ja teistega.

Praegune aeg ehk siis ruum, kus mineviku suurtele narratiividele on lisatud depolitiseeritud lahendused ja „tõelised edulood, internet, e-Eesti, idufirmad, Baruto ja Pärt“, vabatahtlik töö ja heategevus („Teeme ära!“, „Garaaž 48“, Uue Maailma tänavafestival jpm), sest need asendavad riiki teenuste ja heaolu tagamisel.

Selles ruumis luuakse Eesti tuleviku visioon, mis põhineb ideel, et „tuhande aasta pärast on loodus, tehnoloogia ja inimesed täielikult läbi põimunud“.

Muuseumis on veel viis momenti, mis tuleb eraldi välja tuua.

Näitusesaali viivate treppide kohal on seinal laused – põhimõtted, mille abil luuakse eelsoodumus, kuidas ekspositsiooni vastu võtta. A. H. Tammsaare: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ (irooniata), Lennart Meri: „Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.“ (fiskaalsed paradiisid nagu Panama polnud siis veel nii tuntud) ja Heinz Valk: „Ükskord me võidame niikuinii.“

Näituse tekstid on eesti ja inglise, aga mitte vene keeles, kuigi 27 protsendile elanikkonnast on emakeel vene keel.

Kõigist „unustatud“ monumentidest, mis vedelesid muuseumi taga, on nüüd tehtud vabaõhuekspositsioon, sest „paljud neist monumentidest on kunstiliselt väga head ja kunstiajaloolisest aspektist lähtudes tuleb neid säilitada“.

Evald Okase „Rahvaste sõprus“ (1987) on muuseumi osa, kuigi unustatud ja ilma ühegi selgitava sõnata selle kohta, kes selle seinamaali on teinud. Väga lihtne oleks olnud lisada Kristina Normani teos „Pidulikud ruumid“ (2016), et panna ruum toimima, anda sellele kontekst.

Olen juba ammu aru saanud, et muuseum on parim paik lastele. Mu poeg nautis seda täielikult ja ma pean minema kas või selle pärast sinna tagasi.

Rasvunud rahvusluse poole

On ootuspärane, et pärast peaaegu kolme aastakümmet iseseisvust võib minevikku käsitleda täiskasvanumalt, mitte kaitsepositsioonilt ja revanši ihkavalt. Rahvusluse ja ajaloo poliitilise ebaõigluse seisukohalt näib käes olevat uus tagasilangus, mida suuresti toetavad ametlikud institutsioonid. Ma pelgan külastada ajaloomuuseumi Suurgildi hoone näitust „11000 aastat Eesti ajalugu“. Vabandust, aga mu tervis ei pea vastu teist sellist doosi „unikaalseid inimesi, kes siin on elanud“, ei taha ajada kolme lõvi ja lipu kolme värvi jälgi neoliitikumi välja ega joonistada ikka ja jälle eestluse imaginaarset joont.

Armas doktor, kardan, et olen nakatunud epideemiasse. Mis mind sellest terveks raviks? Paastumine? Kas minna paraadile või ei? Kas nii näebki välja post-postsotsialism? Kas uus põlvkond ei ole ikka veel võimule saanud?

Marek Tamm rõhutab Tallinna Kunstihoone näituse „Riik ei ole kunstiteos“ kataloogis, et „Nõukogude Liidu mõjusfäärist vabanenud riigid nägid rahvuslikus ideoloogias parimat võimalust oma identiteedi kinnitamiseks ja riikluse taastamiseks“. Eesti ühiskonna näitamine homogeense ja ükskeelsena, kus pühendutakse ainult idufirmade loomisele ja vabatahtlikule tööle, kus passiivselt lepitakse rahvusliku retoorikaga, et vähendada Nõukogude aja kogemust, ei ole riiklikus ajaloomuuseumis 2018. aastal mitte ainult paranoiline, vaid lisab Eestile kui riigile uut ülekohut ja põlistab sotsiaalseid probleeme.

Kui olete laisk, et paastuda või kümmelda tegelikkuses, võite vähemalt minna Tallinna Kunstihoone näitusele „Riik ei ole kunstiteos“, kus rahvust, riiki ja rahvuslust vaadeldakse komplekssemalt ja kriitilisemalt. Juba välismaa kuraatori Katerina Gregose kutsumine, et ta käsitleks neid teemasid kriitiliselt just Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ajal, on vapper samm. Tulemus on empaatiline, vaba ja mõneti didaktiline väljapanek, vahest veidi hambutu, kui mõelda Eesti riigi tegutsemise kontekstis, ja ka Euroopa-keskne (Hiina, Venezuela, Kuuba, Uus-Meremaa või Angola rahvuslust käsitlevad teosed oleksid näitusele lisanud uusi tasandeid). Kuid näitusel on väga häid töid, nagu Jaanus Samma „Nääripoiss“, Femke Herregraveni „Likviidne kodakondsus“ või Larissa Sansouri „Rahvushoone“.

Nagu ma kuulsin näitusega seotud inimeselt, pidi kuraator selleks projektiks ise palju õppima, sest ta oli tulnud Eestisse kitsa arusaamaga rahvuslusest – rohkem humanistliku ja kosmopoliitilise kui geopoliitilise arusaamaga. Vahest on see õppetund meile kõigile: alati tuleb olla valmis küsima, mida rahvusluse all ikkagi mõistetakse. Puhas rahvuslus koosneb laenudest ja moonutustest.

Tõlkinud Reet Varblane

Francisco Martínez on Aalto ülikooli antropoloog.

Artikkel pärineb 2. märtsi Sirbist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: