Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 4. osa: Väike vennaskond
ERRi kultuuriportaali ulmeline järjejuttu ERRi teadusportaali Novaator toimetaja Jaan-Juhan Oidermaa sulest jätkub
Tekstis kasutatud nimedel ja kirjeldatud ajaloolistel sündmustel pole mitte mingisugust seost reaalses maailmas juhtunuga või alles juhtuvaga.
Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 1. osa: Rakettmees
Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 2. osa: Natuke üllatusi
Kuidas ma Muski auto ära varastasin. 3. osa: Päris kena paadike
"Vabandust, Richard, ma tõesti hindan ja imetlen, kuhu sinu visioon meid seni kandnud on, kuid sinu mõtted on täna lausa häirivalt lennukad. Kui ma sind ei tunneks, laseksin arstidel sinu vaimset tervist kontrollida, rääkima su tagandamisest. Pole vaja vist öelda, et pean soovitama ettevõtte huvides ettepanekule veto panemist. Ja võta mõneks ajaks aeg maha. Naudi vahelduseks seda, mida sa kõigi nende aastatega loonud oled," silmitses Zoe Abreau Richard Leighi mureliku pilguga.
Veel poole tunni eest rõõmust pakatanud meed tõmbus kühmu, justkui oleks tabatud ta näppupidi luksusliku küpsisekarbi kallalt, mille võtsid vanemad kapi otsast alla vaid neist rohelisema ja paremini pügatud õuemuruga naabrite saabumise ajaks. Väike koosolek ei kulgenud ilmselt nii ladusalt, kui Leigh eelnevalt ette kujutas.
Mehe pettumust võis mõista. Natukese Üllatusi päästis esimesel neljal tegevusaastal kindlast pankrotist just meediamoguli helde toetus. Oma panuse andis sellesse tõenäoliselt Abreau kasutatav RNA-teraapia, tänu millele meenutas kuulu järgi 80-aastane vanaproua väliselt pigem Leighi vanemat tütart. Seda enam kiirgus terava lõua ja pilguga hispaanlannast aga hirmuäratavat autoriteeti ja elukogemust, millega oleks suutnud parimatel päevadel konkureerida vaid kaks ilmasõda üle elanud mamsel. Kortsuvabal kestal olid Leighi igatsevat pilku vaadates kahtlemata ka mõned teised eelised.
Ligi pooled ümmarguse tammelaua ümber koondunud kuraditosinast maailma võimsast ja vägevast noogutasid vaikselt pead. "Ma pean madam Abreauga nõustuma. Kui te eksite, on meie väikese vennaskonna avantüüril maailmas positiivset kaost külvata eos kriips peal. Liiatigi ei tundu Muski lahendus minu jaoks sugugi mitte nii... halb, kui sel paista lasete. Seega, härra Leigh, palun teil tungivalt leida meie huvide kaitsmiseks teisi võimalusi," liitus Abreauga ühtäkki ootamatult kindlameelne Juhana Huvoninen.
Riskiinvestoris oli peidus ilmselgelt rohkemat, kui esmapilgul paistis. Pealiskaudne arvutus näitas, et vaid mõned minuti jooksul oli astunud Leighi vastu 1,53 protsenti maailma kapitalist.
Pehmelt öeldes leige vastuvõtt oli ootuspärane. Leighi jutustatud lugu tundus uskumatu ka seda teist korda kuuldes. Sel korral polnud mehel aga võimalust ähvardada passiivselt tema jutus kahtlejaid nende kontide ragisedes viie meetri kõrguselt rõdult sillutisele viskamisega. Isegi eeldusel, et koosolekusaalil oleks olnud korralik õhulüüs, poleks kõrgvaakumi tõttu luude purunemist lihtsalt kuulda olnud.
*****
"Mida ma õigupoolest teie arvates siin nägema pean?" küsisin Leighilt tüdinult kukalt kratsides. Sentimeetri paksuse vaikimiskokkuleppe toimiku läbi töötamise tõttu tundus hommikusöögiks söödud omlett olevat vähemalt viie nädala kaugusel. Peale selle polnud laual kõrguva holoprojektsiooni lahutusvõime just kiita.
"Härra Dante, ma pidasin teid intelligentsemaks. Pidage meeles, et järgnevatele küsimustele õigesti vastates või vähemalt noogutades on teil võimalus lennata kaugemale, kui teie hädine kosmoseadministratsioon teid järgmise seitsme jooksul saatnud oleks. Isegi juhul, kui teil poleks vahepeal väikest õnnetust juhtunud, aga olgu – all paremas nurgas," viitas Leigh häält tõstmata. Ja tõepoolest, Tesla esiistmel laiutava skafandrivisiiri tagant paistis kahvatuid, kuid regulaarseid valgussähvatusi.
"Eeldan, et tegu pole miniatuurse jõulupuuga?" vastasin laisalt.
"Teie huumorimeel on vapustav. Ei, tegu pole jõulupuuga. Kui ametlikku lennukirjeldust lugeda, ei peaks seal vilkuma ühtegi lambikest. Ma ei ürita rohkem teie küünilisel egol talluda, ent ütlen, et see jäi silma isegi enne auto orbiidile saatmist angaaris ringi tuuritanud ajakirjanikule. Tõsi, ta ei mõistnud selle tegelikku olulisust," jätkas mees kergelt tülgastunult ja joonistas õhus sõrmega nelinurga. Suurendatult ekraanile tõusnud visiiri taga laius inimpea vaevumärgatav siluett.
"See on uus," tõdesin huvitatumalt: "mannekeen?"
"Mitte päris. Videopildi eredus muutub paigalseisva objekti jaoks liiga palju," sõnas Leigh. Justkui tellimise peale tekkis video kohale vaikselt tõusev ja langev valguskõver ning selle kõrvale noolega varustatud Cosmic Sansis kirjake "Vaata mind!". Kui kusagil põrandal oleks lebanud mugavalt ahjuroop, oleks Leighi presentatsioon sealsamas lõppenud.
"Ma ei tahaks küll saatana advokaati mängida, aga mida see kõik tõestab? Kui ma õigesti mäletan, oli ta juba nooremana eest igasuguseid trikke täis. Ükskord kandis ta torukübarat ja frakki ning siis tõmbas ta...," alustasin anekdooti nr 57, mis kutsus meestest kubisevas lauas tavaliselt esile kauem kui poolteist minutit kestvaid naerupahvakaid.
Leigh ei lasknud mul enda pool päeva peegli ees viimistletud lugu lõpetada: "Mitte kui midagi. Küll aga on sellele veidi lähemal see!" Viipe peale tekkis meie vahele parema sõna puudumisel humanoidne kuju. Vaid avanevat vaatepilti pikemalt silmitsedes hakkas mõistus tunnistama, et ripendavate nahatükikeste, punsunud veenide ja mädakollete taga oli küllaltki tõenäoliselt lihast ja luust inimene.
"Noh, see on kahtlemata teistsugust. Ent ma ei näe nende kahe vahel mitte mingisugust seost. Muidugi võib olla asi ka minu enda suutmatuses," ohkasin sügavalt. Holoprojektsiooni pikemalt silmitsedes tundus olevat hommikul söödud omlett ruumiliselt äkitselt ootamatult lähedal. Oli ilmselt hilja kihla vedada, kas kurku imbuva maomahla tõttu kähises terve järgneva päeva kähedalt ka ülesvõtte teinud andekas fotograaf.
"Meie üheks peamiseks probleemiks on endiselt see, kuidas toimetada suurel hulgal inimesi ühelt planeedilt teisele. Paarikümne aasta eest oli küsimus isegi teravam kui praegu. Teie ees on üks võimalikest lahendustest," selgitas Leigh.
"Tundub, et sellest ei tulnud suurt midagi välja. Vähemalt tundub, et see ei jõudnud laborist kaugemale," möönsin ettevaatlikult: "ja kas te saaksite palun slaidi vahetada".
Näis, et Leighil jäi viimane märkus kuulmata. "Kusagilt peab ju alustama. Härra Muski katsetatav protseduur oli kaheosaline. Esiteks haarab see šablooni – köhh-köhh – genoomi muutmist viisil, et see meenutaks liigutatavat inimest. Tegu pole millegi uhkega, kõik on väline. Ja teiseks tuleb kopeerida inimese terve olemus ühelt substraadilt teisele. Pane tähele, kõik see toimus enne Eetri sündi. Tegelikult saab suure osa veeb 9.0 võimalikuks muutnud patentidest sündis just ses laboris, kust pärineb see võluv foto," jätkas mees pikemat pausi pidamata: "Pärast visatakse lihakehad Marsile ja laaditakse teadvus sinna, kuhu vaja."
Kõhuõõnde hakkas sugenema varasemast veelgi ebameeldivam tunne: "Kas ma tahan teada, kust šabloonid tulid? Inimkloone ei suudeta isegi praegu ilma suuremate vigadeta kiirkasvatada...," konstateerisin kergelt paremat kulmu kergitades ammu tuntud fakti.
"Lõpuks said asjale pihta. Naine, keda te praegu näete, on Mary Johnson. On küllaltki tõenäoline, et skafandri sees istub John Smith. - Jah, päriselt! - Mõlemal puudus nende kadumise ajal kindel elupaik ja nagu arvata võid, nende maiseid jäänuseid pole tänaseni leitud," nentis Leigh.
"Te tahate öelda, et Marsi asustamine võtmine seisneb karja kodutute mõrvamises? Või noh, juhul, kui Musk peaks oma tahtmise saama? Tegelikult tundub see sama hea mõttena, kui kõigi vaeste tapmine," sõnadesse vormituna kõlas mõte piisavalt jälgilt, et osa poolseeditud omletist paiskus viimaks Leighi hästi hooldatud diivanvoodile. Vähemalt lubas Leighi sohver, et kohtumiste lõpus oli mehel tavaks kostitada oma külalisi neljakäigulise õhtusöögiga
"Tõenäoliselt mitte. Nii palju kui meil on õnnestunud üksikuid infokilde kokku koguda, töötavad nad praegu sünteetika kallal, kuid jääb faktiks, et juba olemasolevate inimeste kasutamine jääb veel pikka aega odavamaks. Sealt edasi võid ise mõelda. Ja kui ma ei eksi, on meil võimalus selle neetud Tesla Maale tagasi toomisega tõestada, millega ta minevikus hakkama saanud on. Siinkohal tuled mängu sina," vastas Leigh märksa elavama hääletooniga.
"Kas ma võin auto endale jätta?" küsisin ma pärast pool minutit kestnud mõttepausi.
*****
Päris Väikese Paadikese illuminaatorekraanid lõid särama. Kosmosejaht oli jõudnud Kuust viimaks piisavalt kaugele, et laevalt tõusnud vari saaks valgustkartvad mõtted viimaks pimedasse toanurka ajada. Vaid sekund hiljem paitas kõrvu Astra Parro meeldiv tämber. Erinevalt meie esimesest kohtumisest pakatas näitlejanna hääl jäämägesid purustavast jõulisusest: "Ja mida teie sellest kõigest teate, härra Vuorinen?"
Parro mererohelised küüned puudutasid tema kätte hüpanud nüüdisaegsete standardite järgi iidse magnetofoni küljel asuvat nupukest.
"See ei ole mina... See ei ole mina! Ma tean küll peeglist nägu, mis mulle vastu vaatab, aga see ei ole õige. Midagi on puudu – väikesed kirjeldamatud detailid. Ma tean, mida ma mäletan, kuid ma ei mõista, miks see oluline on. Ma tahan välja... Laske mind välja... Laske mind välja... See on pelgalt, mitte mina ise...Palun... Palun laske mind välja," lindilt kostunud meeshääl muutus aina meeleheitlikumaks.
Parro lisas vaikselt: "See jätkub veel umbes neli minutit. Lõpuks leidis ta skalpelli. Ma arvan, et ta pääses vist viimaks... omal kombel. Ja teie, härra Vuorinen, tahate, et kõige selle taga olev mees järgmise aasta lõpuks presidendiks saaks?"