Arvustus. Näitleja olla on uhke ja hää ({{commentsTotal}})

Margus Mikomägi
Margus Mikomägi Autor/allikas: Siim Lõvi

Uus raamat

Margus Mikomägi

"Kaksteist armastavat naist"

SE&S

 

Pealkiri oleks nagu irooniline, aga ei ole. Praegu on tihti just näitlejad iidolid, rahva lemmikud ja arvamustekujundajad isegi. Neid kuulatakse ja näitlejad võtavad sõna, kuigi sageli pole neil midagi olulist öelda. Näitleja on oma töö ori, on teatri ori, on lavastaja ori. See, mida ta mängima pannakse, mis osa talle pakutakse, seda ta teeb. On muidugi tähti, kes valivad osi, need on staarid, kes kuhjatakse osadega üle ja neil on võimalus valida. Kuid enamus ootab, millal neid valitakse ja võib juhtuda, et nad ootavad kaua.

Ja lõpuks ei jõua nad ära oodatagi, hakkavad igavusest ja töötaolemisest jooma või hulluvad.

Margus Mikomägi on üks tubli teatrimees. Ta on olnud aastaid Ugala teatri näitleja, olnud metsamees, mänginud lavastuses "Põhjas" ja ise ka peaaegu päris põhjas ära käinud, aga vapralt põhjast üles tõusnud, ikka kõrgemale ja kõrgemale tõusnud, vabasse Eestisse jõudnud ja nüüd üheks arvestatavamaks ja arukamaks teatriarvustajaks ja teatrist kirjutajaks saanud. Ei ta ole rikutud filosoofilistest ja psühholoogilistest keerdkäikudest, mis mõistuse uppi keeravad ja panevad kardina ette neile nähtustele, mis nõuavad selget meelt ja lahtist mõistust ning puhtaid silmi. Ei, Mikomägi on säilitanud toreda lihtsameelsuse, ilumeele ja sügava armastuse kodumaa, meie Eestimaa, meie rahva ja kultuuri vastu

Ja muidugi teater! Kuigi ta enam ei mängi teatris, elab ta nüüd kaasa teiste mängule, ei kipu kunagi maha tegema, kritiseerima, vaikib, kui midagi väga ei meeldi, aga vaatamas käib etendusi hullupööra – nii et eks ta ole üks meie teatri  erudeeritumaid mehi, kui eruditsiooni mõõta teatrit näinud inimese mõõdu järgi .

Nüüd järjekordne raamat Margus Mikomäelt: "Kaksteist armastavat naist". Margus Mikomägi on näinud neid näitlejaid, ta on neist vaimustunud, ta imetleb neid ja see kajab igast ta küsimusest vastu, kuigi me ei kuule neid küsimusi, aga me tajume Marguse intonatsiooni. Näitlejad räägivad Mikomäega meeleldi. Ja mul, vanal teatrisusil, on muidugi mu elu loojangul hirmus kahju, et ma neid Tallinna näitlejaid nii vähe olen näinud, ainult enamasti telekast. Ei ma ole viitsinud sõita spetsiaalselt etendusele, jah, alles nüüd taipan, millises koopas olen elanud, Tartu koopas: aga ka selles koopas on olnud ilu, rõõmu ja vägevust.

Kõigepealt muidugi Ita Ever, tema foto 2016. aastast – see on ju kaunitari nägu, ei vanadust, vaid kortsuline noor inimene, naeratus võluv nagu aastakümneid tagasi. Meenutan teda huumorisaadetes -- vahva komöödianäitleja on ta -- need unustamatud sketšid, ja pole ime, et Everile ei meeldi praegused komöödialavastused ja -saated.

Ita Ever on paranormaalsete võimetega inimene – see ilmneb tema paarist  intervjuust, siin üks etteheide küll Margus Mikomäele, et ta Everilt edasi ei küsi tema selgeltnägemisvõimete kohta: ehk on Ita Ever kogenud ka osategemistel neid võimeid enda juures. Seekord jääb see saladuseks. Jah, Ever ütleb, et ta on vaistuga näitleja, aga vaistuga näitleja ongi ju tõeline näitleja, arutlemine võib rikkuda osatäitmise. Ütles ju G. B. Shaw'gi, et näitleja pole entsüklopeedia – ja ka Kersti Kreismann ütleb vahva lause näitleja tarkuse kohta: "Aga mõni (näitleja) on nii kuradima andekas, et tal pole tarkust tarviski." Ja meie Ita Ever on üliandekas näitleja!

On ka noor näiteja Klaudia Tiitsmaa, kes tahab maailma parimaks näitlejaks saada – loodame, et ta selleks ei pea unustama eesti keelt; ja on eesti verd vene näitleja Julia Aug, kes tõesti mängis hiilgavalt Jelizavetat, mida juhtumisi nägin telekast ja alles nüüd tänu Mikomäele sain teada ta eesti juurtest.

Ja  Elina Reinold – teda nägin "Antigones" ja pean ütlema, et nii virtuooslikku episoodi, nagu ma tema esituses nägin, pole ma Eesti laval rohkem naisnäitlejatelt näinud. Täiesti omanäoline Reinold oma hääle ja ihuga ei sarnane kellelegi. Ja muidugi tema sõnad, et osa peab rääkima läbi näitleja ja näitleja „mina„ pole sel juhul üldse tähtis – ka see on suure näitleja tunnus. Kogu see psühholoogilise teatri möga langeb ju põrmuks: see näitleja "läbielamine". Oh ei, näitleja on meedium,- selle kuju meedium, mida ta kujutab.

Ja nii me loeme ja on huvitav raamat, mis küll kahjuks igavesti ei kesta, nagu loodab Mikomägi, sest Universumi mastaabis ei jää ka maakera lõpuks alles. Aga äkki Teatrijumala mällu need kõnelused siiski jäävad, kes teab. Ainus puudujääk raamatul on, et Mari Tarand on pandud näitlejate hulka, tal pole midagi olulist ega uut öelda, aga ta keelesaated olid ju vahvad. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.

Ikka väge ja rõõmu ja avatut meelt Margus Mikomäele, et näitlejad usaldaksid teda ja ta näitlejaid, et ta ikka tabaks olulise näitleja mängus ja selle, mis näitleja mängu võimsaks teeb. Nüüd võiks uue raamatu teha sellest, kuidas näitlejad on  leidnud tee osani, kas on juhtunud midagi sellist, mis pole seotud argieluga, mis on neid tõelise kunsti juurde viinud. Nagu kord rääkis Ants Eskola, et Saalepil peavad kõrge kontsaga kingad olema ja kui ta need sai, oligi osa paigas.                                                                          

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: