Kirjanduspreemia nominent Veiko Belials: see annab kindlasti natuke teistsuguse tulemuse, kui saad tõlkida, mida ise tahad
Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus ilukirjandusliku tõlke võõrkeelest eesti keelde kategoorias on nomineeritud ka Veiko Belials venekeelse ulme antoloogiaga "Me armastame Maad 2. Viimane laev". Belials rääkis ERR kultuuriportaalile oma kogumiku lemmikautoritest ning märkis muu hulgas, et tõlkijana on tal olnud hea elu – ta on saanud tõlkida neid teoseid, mida ta ise on tahtnud, ning usub, et selle võrra on ka tulemus tulnud teine kui tuleks vastupidisel juhul.
"See koostamise loogika oli selline, et siin on venekeelsete ulmeautorite jutud kümnendite kaupa alates 50ndatest kuni nende teistkümnendateni välja. Igast kümnendist vähemalt üks jutt, ja selline valikuprintsiip või ühine joon on – nii nagu see üldpealkiri on, et "Me armastame Maad" – armastus Maa vastu. See ühendab kõiki neid jutte," rääkis Belials.
Belialsi sõnul on konkreetsest kogumikust ehk kõige huvitavam Mihhail Puhhovi looming.
"Mihhail Puhhovi[l] [on] natuke teistsugune kirjanduslik ja eksperimenteeriv [lähenemine], mis katab väga pika ajaperioodi. Seda oli natuke raske või teistpidi ka huvitavam tõlkida, sest autor on hästi palju mänginud ühtede ja samade lõikudega sisuliselt sõna-sõnalt," rääkis ta. "Tõlkimise ajal, kui sa hakkad seda läbi töötama, siis ühel hetkel sa saad aru, et ei tohi uuesti tõlkida, [vaid] tuleb ise ka minna tõlkes tagasi, otsida üles need samad lõigud, sest autor mängib nendega, kombineerib neid, ehitab nende peale midagi uut üles. See tegi selle [tõlkimise] kuidagi teistsugusemaks või põnevamaks, et [see] on üsna kardinaalselt teistsugune kirjanduslikult kui need teised jutud."
Belials märkis, et peamiselt vastanduvad kogumikku koondatud lood angloameerika ulmekirjandusele. "Seal on mingisugune äratuntavalt teistsugune õhustik kohati sees, aga kuna see [kogumik] on alates 50ndatest kuni kaasaajani välja, siis ilmselgelt need varasemad lood eristuvad ikka väga selgelt. [Seal on] selline hurraaulme ja Nõukogude teadussaavutuste, elustiili ja mis iganes kiitmine."
Eesti ulmega ta jällegi seda kogumikku võrrelda ei oskakski. "Kui eesti autoritel on olnud eeskujusid, keda järgida, siis võib-olla ikka ka pigem angloameerika autorite poole pealt tuleb seda [mõju] rohkem, et see on see suund, mis seal ulmes rohkem valitseb."
"Vene ulme, eks ta on selline, mõnikord öeldakse, et seal on mingisugused hoovused, kus tegeldakse rohkem inimeseks olemise ja moraalsete valikutega. Mõnele see jälle väga ei meeldi. Mõned ütlevad selle kohta, et see on see lõputu vene äng ja viinaviskamine, et ei lähe nagu peale. Kohati seda lööb sealt läbi, samas on seal väga [palju] ka selliseid huvitavaid asju, teistsuguseid hoovusi kui selles angoameerika ulmes on alati olnud," nentis Belials.
Ta märkis, et ega ta siiamaani päris hästi aru ei saa, miks ta kirjanduspreemiate nominentide hulgas on. "Kui võtta isegi kas või see vähene, mida ma tõlkinud olen, siis ma ise pean siin aastatetagust vendade Strugatskite "Hääbuvat linna" ikka oluliselt tähtsamaks tõlketööks enda jaoks ja ka kirjanduslikult olulisemaks kui seda konkreetset kogumikku. Aga iseenesest muidugi tore."
Tõlkijana on Belialsil on olnud hea elu, sest tõlkimine on olnud tema jaoks rohkem nagu hobi. "Mul on tõlkijana olnud mingil määral eelis, sest ma olen saanud tõlkida täpselt seda, mida ma ise tahan. Nagu ma ütlesin, ka need kaks kogumikku: ma olen need jutud ise valinud, ise need kogumikud koostanud ja saanud neid ise tõlkida. Ma saan aru, et see ei ole just kõigi tavapärane praktika, et siiamaani ma olen kõik asjad, mida ma olen tõlkinud, saanud ise ka valida. Ilmselt ikka tõlgid natuke teistmoodi, kui sa ise oled selle jutu, raamatu või romaani valinud ja ta on kuidagi sind kõnetanud ja sa tead, et sa saad ta nüüd eesti keelde panna ja eesti lugejale kättesaadavaks teha. See kindlasti annab natuke teistsuguse tulemuse."
Toimetaja: Merit Maarits