Arvustus. Mangi horoskoop kolmes vaatuses Belle And Sebastianilt
Uus plaat
Belle And Sebastian
“How To Solve Our Human Problems 1-3” (Matador)
7/10
Belle And Sebastian on 90ndate teisest poolest olnud üks neid indie-popi bände, mis vähemalt mingil hetkel kandnud kogu nähtuse olemust. Tennised ja kampsunid, T-särgid ja poolpulsthabemed, natuke äraolevad poisid ja tüdrukud, halvasti valgustatud ruumid, veini ja käsitööõlut. Kitarriduure ja veidi kurbust, nostalgiat ning eneseirooniat. Jaa, selliseid bände on palju, miks siis Belle And Sebastian on eriline?
Belle And Sebastiani peamine ideegeneraator on Stuart Murdoch, kes oli bändi algaegadel 20ndate eluaastate lõpus noor mees. Stereotüüpse kirjelduse järgi peaks lisama “energiline” või “vihane”, aga antud juhul see üldse ei sobi. Kui stereotüüpne rockstaar on narkomaan või eluõde, siis jumalakartliku Murdochi elu üks enim mõjutanud asju on tema peene nimega haigus müalgiline entsefalomüeliit ehk krooniline väsimussündroom. Belle And Sebastiani esimesi plaate (näiteks debüüt “Tigermilk”, 1996) kuulates kõlab see loogiliselt. Muusikas on ühendatud spetsiifiline elutüdimuslik magushapu meeleolu meeldejäävate kitarrikäikudega.
Keskmise indie-bändi elukaar saab minna kahte moodi: kas pisut bändi teha ja kuulsusetult laiali minna või kuulsaks saanud bändi mudeli järgi. Esmalt kannavad kriitikud sind kätel, siis teeb artist pärast katsetuslikke albumeid midagi raadiopopilikumat ja tõsised fännid sõimavad bändi enda väärtuste mahamüüjateks, kuid ühtlasi tekib täiesti uusi fänne. Umbes nii on läinud B&S puhul – kui esimeste plaatide järel sai bänd hulga kiitvaid arvustusi ja fänne, siis kolm seni viimatist teost “The Life Pursuit” (2006), “Belle And Sebastian Write About Love” (2010) ning “Girls In Peacetime Want To Dance” (2015) said varem neid kiitnutelt üksjagu peksa liiga tavalise popi tootmise pärast.
See kõik on suhteline, sest Belle And Sebastian pole tegelikult kunagi olnud rahvusvaheliselt eriti edukas bänd, vaid pigem on tegu indie-klassiku ja väiksema kogukonna lemmikuga. Nende plaadid ei müü miljoneid, vaid pigem sada tuhat eksemplari või pisut rohkem. Sarnanused The Smithsi või Morrisseyga pole juhuslikud, Murdoch on teda alati ühe suurima eeskujuna tunnistanud. On siis põhjuseks haigusega parem toimetulek või USA fotograafi Marisa Priviteraga abiellumine, on viimased plaadid tõesti olnud varasemast energilisemad.
Aga nüüd siis uus plaat, mis ei ole tegelikult üks album, vaid kolm järjestikku ilmunud EP-d kokku viieteist looga (mis nüüd ilmunud ühel CD-l või kolmel vinüülil, või digitaalselt) - toim.). Kolmeks plaadiks hakkimine jääb natuke segaseks ja vägisi tekib kahtlus, et kas üritatakse Mangi horoskoobi eeskujul juppideks lõigates ühe asemel mitme plaadi raha kätte saada, kuigi kujuneb siiski mõtteline seos B&S 1997. aastal ilmunud kolme EP-plaadi seeriaga: "Dog On Wheels", "Lazy Line Painter Jane" ja "3.. 6.. 9 Seconds Of Light". Pärast kolme EP kuulamist ei suuda täielikult tabada kolme plaadi olulisi erinevusi, sest kõigil kolmel kõlab B&S ikka nagu nad kõlavad.
Siin on isiklikumaid-mõtlikumaid lugusid nagu “There Is An Everlasting Song” või kiiremaid ja optimistlikumaid nagu “Show Me the Sun” ja “The Same Star”, kõiki saatmas juba tuttavad teemad igatsusest, sõprusest, armastusest ja üksindusest. Sisu poolest tuleb vananeval bändil juttu ka lastekasvatamisest, vanaks saamisest ja murest tuleviku ees. “We Were Beautiful” on ootamatult drum 'n' bass ning “Cornflakes” britpopilik, kuid muidu on kõik varasemast tuttav. Jah, B&S on taas sama ootuspärane kui näiteks kodumaa analoogi Vaiko Epliku (või andestatagu see võrdlus, Sven Lõhmuse looming) uue plaadi ilmumine, kuid täieliku kannapöörde puudumisest hoolimata pole plaat halb.
Pisut teistsuguse kogemuse saamiseks soovitan vahele kuulata Stuart Murdochi ühekordset kõrvalprojekti God Help The Girl. Andekad inimesed jõuavad palju, aga eks nemadki kipuvad end kordama. Albumi nimi ilmselt ei pürgi pakkuma lahendusi, vaid nendib, et kõik me peame igapäevase eluga toime tulema – ärgem hakakem siit mingit sügavamat mõtet otsima, vaid lihtsalt kuulakem korralikku poppi.
Toimetaja: Valner Valme