Imbi Paju: Eesti, Läti, Leedu ja Soome murelik aeg maailma ajakirjanduse pilgu läbi aastal 1939. Kõik algas märtsis
Tihti nimetatakse ennesõjaaegset aega ”vaikivaks ajastuks”, heidetakse ette Eesti välispoliitilist saamatust ja passiivsust enese kehtestamisel ja ”hääletut alistumist” Stalinile. Millised olid poliitilised mängud määrasid tavaliste inimeste ja suurte riikide suhtumise?
Seda jälgis rahvusvaheline ajakirjandus 1939. aastal hoolega. Saksamaa, Jaapan kui ka Itaalia püüdsid ülejäänud maailma arvel oma piire laiendada. Nõukogude Liit laveeris nende vahel, suurendas pidevalt oma sõjalist potentsiaali ja otsis, kellega tasuks end siduda. 1939. aastal, oli laienemispiir jupphaaval saavutatud ja algab kogu maailma haaranud Teine maailmasõda. Vaatlejatele oli selge, et Baltimaid ja Soomet ähvardas sõja tallermaaks jäämine. 1939. aasta jaanuaris käis Eesti sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner Soomes ja kohtus marssal Mannerheimi ja Soome riigimeestega. Talle sai selgeks, et Soome orienteerub Skandinaaviale ega ole huvitatud liidust Baltimaadega. Ühtlasi osales Laidoner koos teiste Eesti kõrgemate sõjaväelaste ja Naiskodukaitse juhi Mari Raamotiga Helsingis Eesti Vabadussõjas võidelnud soome vabatahtlike lahingutee alguse 20. aastapäeva pidustustel.
Sama aasta 15. märtsil okupeeris Saksamaa Tšehhoslovakkia. 22. märtsil sõlmiti Leedu ja Saksamaa leping Klaipėda (Memeli) loovutamiseks. Nõukogude Liit tahtis endale Soomelt Suursaart, Lavansaart, Seiskäri ja Tütarsaart. Vastutasuks pakuti suurt maaala metsarikkast Ida-Karjalast. Soome valitsus küsis Mannerheimilt nõu. Tema vastas, et kuna Soome ei jõua neid nagunii kaitsta, võiks asja arutada. Lõpuks Soome siiski keeldus Nõukogude Liidu ettepanekust. Märtsis oli Hispaania kodusõda juba täies hoos. Poola lükkas tagasi Saksamaa nõude lubada Danzigi vabalinnal Saksamaaga ühineda. Inglis- ja Prantsusmaa garanteerisid Poola iseseisvuse... 17. aprillil tegi Nõukogude Liit Inglis- ja Prantsusmaale ettepaneku sõlmida kolme riigi sõjaline konventsioon. Algasid läbirääkimised, mis muutis eestlased ja teised Balti riigid ärevaks. Ootamatult leidsid teisneteis Stalin ja Hitler, mille järelmõjud kestsid 1991 aastani.
Dagens Nyheter (DN) 2. juulil 1939: Eesti, Läti ja Soome Londoni suursaadikud on esitanud Briti välisministeeriumile noodi selle kohta, et nende riigid ei soovi enda käsitlemist kolme suurriigi kokkuleppes.
Svenska Dagbladet (SD) 5. juulil Londonist: Timesi teatel leiab NSV Liit, et Läänemere riikidele tuleks kasuks, kui neid kaitstaks vaenlase – Saksamaa vastu. See tulevat neile garanteerida, tahavad nad seda ise või mitte.
SD refereerib 4. juulil Timesis avaldatud ja Pravdast pärit Ždanovi artiklit. Ždanov esitab küsimuse, et kui Poola ja Inglismaa kaitsevad Leedut ja Hollandit, siis ei peaks tekkima raskusi sellega, kui Inglismaa ja Venemaa tagaksid Baltimaade ja Soome kaitse.
L’Oeuvre (L’O) 5. juulil: Inglise-Vene läbirääkimised katkevad, sest ei leita täpset definitsiooni „kaudse hädaohu” nimetamiseks. Kuulduste järgi olevat Vene noodis, mille esitas Molotov, tehtud ettepanek, et „kaudse hädaohu” definitsioon hõlmaks ka mõne kolmanda riigi mõju Baltimaade välis- või sisepoliitikale. Loodetakse, et mõlemad pooled teevad kokkuleppe saavutamise huvides järeleandmisi. Sama leht kirjutab järgmisel päeval, et Saksa- ja Venemaa alustavad läbirääkimisi kaubalepingu üle. Pariis tegevat pingutusi selleks, et Briti valitsus muudaks oma viimastel istungitel võetud seisukohta mitte aktsepteerida Balti riikides kolmanda võimu õhutusel tehtavaid riigipöördeid, mida põhjendataks Venemaa „kaudses hädaohus” olekuga.
L’O 7. juulil: kolme suurriigi vastastikune abistamispakt kirjutatakse arvatavasti Moskvas alla.
SD 5. juulil: Inglismaa on nõus Läänemere maid Venemaale ohverdama. Järgnevad Eesti ja Läti kibedad kommentaarid. Timesile viidates kirjutatakse, et Eestist on deklareeritud: jääb mulje, et Inglismaa on valmis ohverdama Läänemere maid omaenese hüvangu huvides. Läänemere maad on väikesed, kuid mitte nii väikesed, et nendega ei tarvitseks arvestada.
DN 5. juulil: Balti riigid on küllalt õppinud. Nad on veendunud, et läbirääkimisi pidavate riikide mõjukad ringkonnad on valmis igasuguse südametunnistuseta ohverdama väikeriikide sõltumatuse oma välispoliitiliste kalkulatsioonide heaks. „Sõlmitagu InglisePrantsuse-Vene liit, kuid jäetagu meid välja. Meie ei soovi olla objekt, kellele täna lubatakse kaitsegarantii ja kes homme maha müüakse.”
SD 9. juuli juhtkirjas: NSV Liit uurib esitatud ettepanekuid nõudlikult. Ta küsib, esitab vastuväiteid, lükkab tagasi ja venitab. Kolm kuud on möödunud tulemusteta. Vene poolelt väidetakse, et nad ei saavat nõustuda lääneriikide esitatud kitsa garantiimõistete definitsiooniga, mis puudutab Balti riike. Ka ei soovi NSV Liit mõista, kuidas ta saab anda garantii Hollandile ja Šveitsile, mida tema jaoks õiguslikult üldse ei eksisteeri (puudusid diplomaatilised suhted). Juhtkirjas öeldakse, et Balti riikide võimas vastureaktsioon peaks lääneriikide diplomaadid mõtlema panema.
SD 10. juulil: suurvõimud hakkavad Soomet Venemaale ohverdama. Justiitsminister Karl Gustav Westmann ütleb oma kõnes Brunnskogis ja Kölas: „Küsimus on suurvõimude ohtlikkuses Soome, Eesti ja Läti iseseisvusele, ühise Põhjala neutraliteedi võimalustes ja huvis, et Ahvenamaa ei satuks ühe suurriigi militaarkontrolli alla... Nüüd, kus barjäär on Euroopas langenud, paistab, et NSV Liit vaatleb Soomet, Eestit ja Lätit sellise pilguga. Ta soovib koos Inglis- ja Prantsusmaaga kindlustada neid maid kallaletungi vastu. Soome, Eesti ja Läti aga näevad selles garantiis ähvardust oma iseseisvusele.”
L’O 12. juulil: otsitakse vormelit, defineerimaks Venemaa nimetatud „kaudset hädaohtu”, mis annaks talle õiguse n-ö tungida Baltimaade territooriumile neid maid kaitsma. Inglased on valmis seda nn hädaohtu aktsepteerima, kui sel on sõjaline ilme, kuid venelased nõuavad, et hädaohtu aktsepteeritaks ka juhul, kui see on puht sisemise iseloomuga (natsistlik putš jms).
L’O 16. juulil: Londoni ja Pariisi hästiinformeeritud ringkonnis arvatakse, et kolme-suure-pakt (Inglise, Prantsuse, Vene) on diplomaatilisest küljest õigesti koostatud, ainult pakti sõjaline külg pole veel kindlaks määratud, sest arvatakse, et venelased püüavad sõjalise valdkonnaga kompenseerida oma kaotusi diplomaatilises sfääris. Tänaste läbirääkimiste resultaadist oleneb, kas Moskvasse saadetakse üks Prantsuse ja üks Inglise kindral.
L’O 18. juulil: Moskvast pole uudiseid. Molotov läheb kolmenädalasele puhkusele
Päevaleht 20. juulil: „Neutraliteedi mõiste kohaselt on suveräänse riigi välispoliitiline avaldus võitlevate poolte suhtes sõja korral, kui just riik ei ole end erilise kokkuleppega lasknud tunnustada alatiseks neutraalseks. Viimaselgi juhul ei ole ükski riik omandanud mingisuguseid õigusi neutraliteeritud riigi sisepoliitika kohta, vaid on pidanud piinlikult hoidma rikkumast selle suveräniteeti, kartes vastasel korral välja kutsuda enda vastu teiste garantiiriikide sanktsioone. Kõigest sellest on Moskva läbirääkimistel mööda mindud. Balti riike ei ole kutsutud läbirääkimistele, millel on kõne all nende riikide neutraliteedi garanteerimine. Balti riikide puutumatuse garanteerimiseks ei ole küsitud arvamust kõigilt riikidelt, kes sellest võiksid huvitatud olla, ja täiesti imelikul kombel on Balti riike puudutavates läbirääkimistes tõstetud esile nende sisepoliitilised probleemid, millel neutraliteediga tavalises mõttes ei ole midagi ühist. Samuti puuduks Moskva kavatsuste kohaselt täieliselt tasakaal neutraliteedi garantiide vahel, kuna üks riik omandaks õiguse astuda garanteeritute suhtes niisuguseid samme, nagu ta peaks kohaseks, teised garandid oleksid aga kohustatud mitte garanteerima ganateeritut, vaid võimalikku garantii rikkujat.”
L’O 20. juulil: Prantsuse seisukoht on, et London aktsepteeriks Venemaa tingimusi. 24. juulil: „kaudse kallaletungi”mõiste määratlemisel on britid pärast teatavate muudatuste tegemist (kokkulepped) aktsepteerinud Vene seisukohta.
DN 31. juulil: Rootsi välisministri Sandleri suur poliitiline sõnavõtt Stockholmis 30. juulil. Ta ütleb muu hulgas: „Moskva läbirääkimised on avanud ähvardavaid perspektiive ja ilma raskusteta
võib mõista muret ning vastuseisu, mis nn garanteerimiskavad on vastavais riikides esile kutsunud. Tekkinud olukord ei jäta ka meid täiesti puutumata, see võib enesega kaasa tuua kõige tõsisemaid konsekventse.”
L’O 2. augustil: Chamberlain ei kõhelnud suure otsekohesusega nimetamast asjaolu, mis on kokkuleppe suurim takistus: „kaudse hädaohu” determineerimine, mis käesoleval puhul puudutab Balti riike. Inglise välispoliitika südametunnistus on sundinud Londoni valitsust eelistama vormelit, mis keelaks Balti riikide siseasjadesse sekkumise. Chamberlain ei varjanud, et see oleks väikeriigi iseseisvusele, kes on võimetu kaitsma end võimsa naabri vastu, sama ohtlik kui sõjaline invasioon. Niisiis arvatakse, et hoolimata Balti riikide teatud vastupanust, mida mõjutab tugevasti Saksamaa, leitakse Moskvas vormel, et garanteerida rahu NSVL-i soovide kohaselt isegi varjatud hädaohu korral.
L’O 3. augustil: pakti allakirjutamine on nüüd pärast suuri raskusi silmapiiril ja väärib rõhutamist, et Chamberlaini eilne deklaratsioon parlamendis leidis aset tänu Daladier’ ja Bonnet’ pidevale mõjutusele 21. märtsist saadik, et rahu säilitamiseks on vaja NSVL-i kaasabi. Inglise valitsus näib olevat lõpuks järele andnud prantslaste tungivale soovile, mis lubab täna kergemini tulevikku ennustada. Inglased saadavad Moskvasse oma silmapaistvad isikud ja tähtsamad maa-, mere- ja õhuväe esindajad.
SD 3. augustil Londonist: konservatiivist alamkojaliige Duncan esitas peaministrile küsimuse, kas tema tähelepanu on juhitud kõnele, mille Rootsi välisminister Sandler pidas 30. juulil ja milles ta ütles, et Rootsi huvisid riivaksid jutuks olnud printsiibid tõsiselt ja et ei taheta lasta end kohelda võimupoliitilise kombineerimise objektina. Kas peaminister peab Inglise-Vene pakti sõlmimist kaaludes meeles Rootsi seisukohta ning arvamusi, mida varem on väljendanud Soome ja teiste Balti riikide esindajad? Alamriigisekretär Butler vastas: valitsus arvestab teiste riikide vaateid ja huvisid. Ei tule kõne allagi sundida neile riikidele peale garantiisid või teha neid võimupoliitika kombineerimisobjektiks,
ühe või teise kõnealuse riigi iseseisvuse või neutraliteedi rikkumine puudutaks kolme riigi elulisi huve.
Socialdemokratenile annab intervjuu Stockholmi Eesti pressiatašee Karl Ast, kes teatab Eesti Vabariigi kavatsusest anda ajutiselt keelatud poliitilistele parteidele Eestis taas tegutsemisõigus. Kavakohaselt peab algama poliitiliste parteide registreerimine.
L’O 11. augustil: täna jõuavad Inglise ja Prantsuse sõjaväe esindajad Moskvasse. Kolm partnerit (Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa) alustavad kohe sõda, kui praegune poliitika, mis on suurelt osalt lepingus täpsustatud, toob kaasa konflikti mõne teljeriigiga.
DN 17. augustil: NSV Liidu kutsel saabus 14. augustil Moskvasse Saksa delegatsioon, mis koosneb majandusministeeriumi, põllumajandusinstituudi ja majandusringkondade esindajatest. Delegatsioon külastab Moskva põllumajandusnäitust.
DN 21. augustil: Berliini ja Moskva vaheline majandusleping. Berliin annab Venemaale 200 miljoni riigimarga ulatuses krediiti ja NSV Liit kohustub andma lähema aasta jooksul Saksamaale 180 mln marga eest kaupu.
SD 21. augustil: Inglise peaminister Arthur Neville Chamberlain naasis kalastusretkelt. Lääneriikide läbirääkimised olid kestnud viis kuud. NSV Liidu ja Saksamaa liit oli talle suur läbikukkumine.
(Ei maksa unustada, et 1938. aastal oli ta Münchenis alla kirjutanud Inglismaa ja Natsi-Saksamaa kokkuleppele, mis andis Saksamaale vabad käed ühe Euroopa demokraatlikuma riigi Tšehhoslovakkia okupeerimiseks.)
SD 22. augustil: Vene-Saksa mittekallaletungipakt. Kogu maailma poliitiline olukord on muutunud. Poola saatus on määratud, tema neljas jagamine ukse ees.
DN 22. augustil (United Pressilt Berliinist): šokk Londonis ja Pariisis. Saksamaa ja NSV Liidu valitsus sõlmisid mittekallale- tungipankti. Välisminister Ribbentrop saabub 23. augustil Moskvasse. Läbirääkimisi on peetud täielikus saladuses.
L’O 22. augustil: Saksamaa ja NSVL on otsustanud sõlmida mitte kallaletungipakti. Eileõhtuste andmete järgi mindi majanduskokkuleppelt üle poliitilisele. See peaks panema lõpuks mõtlema meie põikpäid, kes olid raudkindlad natsismi ja kommunismi sobimatuses.
New York Times (NYT) 22. augustil: Riiast saadud andmeil on Saksamaal ja Nõukogude Liidul kavas Balti riike jagada. Teadete põhjal langeks Saksamaale Leedu ja osa Lätit, Eesti ja ülejäänud osa Lätit läheks NSV Liidu valdusse.
SD 23. augustil: Vene ringkondades väidetakse, et piiririikide kartused olevat asjatud. Nõukogude Liidul polevat kavas neid Saksamaale ohverdada, samuti polevat neil nende väikeriikide vastu mingeid agressiivseid kavatsusi, kui nad paluvad abi natsifitseerimise vastu. Nõukogude Liidul polevat seda territooriumi vaja.
SD: Saksa-Vene pakt kirjutatakase alla 23. augusti öösel vastu 24. augustit.
Neue Züriche Zeitung (NZZ) 28. augustil: nii Baltikumis kui ka Skandinaavias on murega küsitud, mis hinda võisid sakslased Venemaale maksta. Balti riikides kardetakse, et venelased on paktiga saanud vabad käed need maad okupeerida. Suure huviga võeti vastu Saksamaa Helsingi saatkonna teade Soome ajalehtedele, et ei vastavat tõele arvamus, nagu oleks pakt venelastega sõlmitud Läänemere maade ja Soome kulul.
Times 31. augustil: Saksamaa seisukohtadega polemiseerides kirjutab ajaleht: „Ka väikestel rahvastel on oma uhkus, patriotism ja õiguslikud huvid ja nad keelduvad alistumast mõne teise võimu türanniale. Kui sõda peaks puhkema, võitlevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Poola rahvusliku ja individuaalse vabaduse eest Euroopas ja väikeste rahvaste õiguse eest elada oma elu.”
185
(1. septembril kell 5.45 algab Saksa vägede pealetung Poolale. 2. septembril arutab Eesti Vabariigi valitsus mobilisatsiooni küsimust. Pärast põhjalikku nõupidamist loobutakse sellest. Eesti kuulutatakse erapooletuks. 8. septembril pikendatakse Eesti kaitseolukorda veel üheks aastaks.)
NZZ 11. septembril (United Pressilt Moskvast 9. septembril): Venemaa mobiliseerib oma vägesid, rongid liiguvad Valgevene ja Leningradi läänepoolses ruumis. Nende piirkondade teed on sõjaväekolonne täis. Eraisikul ei ole võimalik seal kandis rongipileteid osta.
NZZ 12. septembril: Soome reservväelased mobiliseeritud. Lätis 12. septembril osaline mobilisatsioon: 1914., 1915., 1916. aastakäik.
NZZ 13. septembril: osaline mobilisatsioon Venemaal. 12. septembril Daily Telegraphilt: 4 miljonit meest relvil, neist kaks kolmandikku Euroopa-osas. Peale selle mobiliseeritud 18 aastakäiku spetsialiste. Londoni Nõukogude ringkondadest teatatakse, et mobilisatsiooni põhjus olevat tarvidus kaitsta Vene piiri põgeneva Poola armee vastu.
(15., 16. septembril tuleb Tallinna Poola allveelaev Orzeł, et kaks haiget meeskonnaliiget maale saata. 17. septembril ületavad Nõukogude väed Poola piiri ja alustavad Ida-Poola okupeerimist.)
NZZ 19. septembril: Leedus on kutsutud lippude alla hulk aastakäike reservväelasi, et tugevdada piirikaitset.
NZZ 20. septembril Helsingist: Lätit ja Eestit teevad ärevaks Venemaa pidevad süüdistused, et Eesti ja Läti pakkuvat kaitset endistele Poola sõjajõududele. Lätis on maandunud üle 80 Poola lennuki, mis võib neutraliteedipoliitikale raskusi tekitada. Kardetakse, et Venemaa otsib ettekäänet Balti riikide okupeerimiseks, mis oleks Poola invasiooni arvatav jätk. Poola allveelaeva Orzełi põgenemist on TASS kasutanud Baltimaade-vastaseks kampaaniaks.
Associated Press 20. septembril Moskvast: diplomaatiliste ringkondade arvates on NSV Liidu väed juba Eestisse marssimiseks valmis seatud.
(Need teated ilmusid Ameerika ajakirjanduses ajal, kui Eesti välisminister valmistus sõitma Moskvasse kaubanduskokkulepet alla kirjutama.)
SD 20. septembril: TASS teatab kindlast allikast, et Poola allveelaevad pidavat varjama end Balti riikide sadamates, neid kaitsvat ja toetavat sealsete valitsuste liikmed.
DN 20. septembril: Tallinnast tulnud informatsiooni põhjal on Vene laevastik blokeerinud Eesti ranniku, eeskätt Tallinna sadama. Laevadel ei lubata sõita sisse ega välja.
SD 21. septembril: Eesti teadeteagentuur eitab Eesti sadamate blokeerimist Vene laevastiku poolt. Molotov on Eesti ministrit Moskvas informeerinud, et Vene laevastik jälitavat Soome lahes Poola allveelaeva, mis Tallinnast põgenes.
NZZ 21. septembril Helsingist. Helsingin Sanomate teatel on Venemaa Läänemere laevastik Kroonlinnast välja sõitnud. Laevu on nähtud Tallinna esisel. Eestis ollakse rahutud ja kardetakse, et Vene laevastik on TASS-i teates toodud ähvarduse kohaselt juba hakanud Baltimaade sadamates laevasõitu kontrollima.
SD 22. septembril: Helge Hellroth raporteerib Pariisist, et Moskva press räägib Balti riikidest agressiivses toonis. Punalaevastik olevat Eesti sadamad juba sama hästi kui blokeerinud. Zürichikorrespondent oletab, et venelaste Eesti-vastane aktsioon algab juba kõige lähemal ajal.
(22. septembril sõidab Eesti välisminister Selter Moskvasse, et kirjutada NSV Liiduga alla uus kaubandusleping.)
SD 24. septembril Moskvast: „Siinses välismaalaste ringis ollakse veendunud, et Eesti välisminister ja asjaomased Vene ametivõimud arutavad Eesti saarte demilitariseerimise küsimust.” Sama lehe juhtkirjas öeldakse muu hulgas: „Viimaste ööpäevade kestel on levinud kartustäratavad kuuldused Vene vägede kontsentreerumisest Eesti piiride taha, sõjalaevastiku demonstratsioonist
Tallinna all. Eesti välisminister on saabunud Moskvasse ja seal peetavate nõupidamiste tulemus võib tuua saatuslikke tagajärgi senisele ülisoodsale Balti status quo’le, mida Rootsi ja Soome on kahe idüllilise aastakümne kestel nautinud.”
News Chronicle (NC) 23. septembril: NSV Liidu Moskva, Kalinini, Leningradi, Valgevene, Harkovi ja Orjoli sõjaväeringkonna reservväelased, kes 7. septembril kokku kutsuti, on kuulutatud mobiliseerituiks kuni ülemnõukogu uute korraldusteni.
SD 27. septembril (Moskva, TASS-ilt 26. septembril): Eesti valitsus polevat andnud rahuldavat seletust Poola allveelaeva põgenemise kohta Tallinna sadamast. On tõenäoline, et teda repareeriti ja varustati kütusega. Kuna Luga lahes on nähtud võõraid allveelaevu, on võimalik, et allveelaevadel on Eesti rannikul baas.
NZZ 27. septembril Stockholmist Exhange Telegraphilt: sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner seletas raadiokõnes: „Eesti on teinud kõik, et selles konfliktis seista ja jääda erapooletuks. Kui aga sellest hoolimata meile kallale tullakse, siis saame endid kaitsma ja selle visaduse ja kindlusega, nagu meie seda tegime 20 aastat tagasi Eesti Vabadussõjas.” DN-i järgi nõuab Venemaa Eestilt baase ja kontrolli väliskaubanduse üle.
Daily News (DN) 27. septembril: punased ähvardavad Eestit Poola abistamise pärast. Teatakse, et Vene õhu- ja merejõud sooritavad ümber Eesti piiramismanöövrit. Moskva tahtvat oma nõudmisi iga hinna eest läbi suruda. United Press teatab Tallinnast: Eesti valitsus esitas Nõukogude Venele energilise protesti erapooletuse korduvate rikkumiste pärast Vene sõjalennukite poolt. Kaks N. Vene sõjalennukit tiirutas täna keskpäeval Eesti pealinna kohal, kuid Eesti õhutõrje ei tulistanud neid.
NZZ 28. septembril: TASS teatab Vene auriku Metallist torpedeerimisest. Provokatsioon. Vene laevastik aktsioonivalmis, Saare- ja Hiiumaad nõutakse tugipunktideks. Eestlastele olevat Moskvas mõista antud, et venelaste nõudmised on kooskõlas Saksa-Vene kokkuleppega.
DN: tundmatu allveelaev on Vene aurikut Metallist kolmapäeval umbes kella 18 ajal Narva lahe läheduses torpedeerinud ja ta uputanud. See on Moskva meeled üles ärritanud. Vabrikuis ja ettevõtteis on korraldatud protestimiitinguid, kus on nõutud, et Eesti valitsus teeks lõpu piraaditegudele Eesti vetes. Arvatakse, et Metallisti torpedeerimise mõju ulatub kaugele ja mõjutab NSV Liidu suhtumist Eestisse. Kuulduste järgi on Molotov nõudnud, et Saare- ja Hiiumaa antaks Vene baasideks.
SD 28. septembril: Berliin arvatakse olevat Nõukogude Liiduga solidaarne. Berliini eilse teate järgi keeldutakse siin Vene auriku torpedeerimise küsimuses seisukohta võtmast. On jäänud mulje, et Saksamaa toetab kõigiti Nõukogude nõudmisi. Sama lehe juhtkirjas kirjutatakse, et Stalinile ei meeldi sõda, mis on ohtlik, ega ka võidukad kindralid, kellest võivad saada Stalini võistlejad. Oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks imiteerib Stalin Hitlerit. Neid võtteid hakatakse nüüd rakendama Baltimaades. Seda, mis ebaõnnestus 1. detsembril 1924, kui Laidoner sundis mässajad alistuma, on nüüd võimalik efektiivsemate vahenditega järk-järgult saavutada. Esialgu käib venelaste himu sõjalaevastiku baaside järele Saaremaal. „Küllap näeb siis selgemalt, kui kord kurbmängult eesriie kerkib, kuidas kõigi Läänemere-äärsete asukate meelest võib tõlgendada pealkirja: Stalinile ei meeldi sõda.”
Daily Mirror (DM ) 28. septembril: „Euroopa poliitikavaatlejaid ei üllataks, kui NSV Liit otsiks põhjust Eestit okupeerida, sest laeva põhjalaskmist võetakse siin kui tüüpilist kommunistide ettekäänet oma vallutusplaanide läbisurumiseks.”
NYT 28. septembril: teatakse, et Eesti on valmis alistuma, kui Vene-Saksa läbirääkimised uuesti algavad. G. E. R. Geyde märgib, et Orzełi põgenemine ja Metallisti põhjalaskmine on relvad, millega Moskva nõuab oma garnisonide paigutamist Eesti territooriumile. Samas numbris on Eesti kohta pikem piltidega illustreeritud kirjutis, milles tõstetakse esile omariikluse aegseid saavutusi.
Manchester Guardian (MG) 28. septembril: Tallinnas on palju närvitsemist. Moskva peab Eesti valitsust vastutavaks Poola allveelaeva Orzeł põgenemise eest ja väidab, et muudki võõrad allveelaevad pidavat kasutama baase Eesti rannikul. Poolametlikult teatatakse Eestist, et Nõukogude sõjalennukid on rikkunud neutraliteeti ja mitmel korral lennanud üle Eesti territooriumi. Eesti valitsus on protesti avaldanud.
Daily Telegraph (DT) 28. septembril: mitteametlikult teatatakse, et Nõukogude valitsus nõuab Eestilt Saaremaad ja Hiiumaad, mis asuvad vastu Ahvenamaad, sest see olevat vajalik Nõukogude julgeolekule.
Deutsche Allgemeine Zeitung (DAZ) 28. septembril: Selter on jälle Moskvas, Vene-Eesti läbirääkimised jätkuvad. Selter, kes esmaspäeval Tallinna tagasi tuli, pidas Uluotsa ja Piibuga ning samal ajal Tallinnas viibiva Eesti Moskva saadiku A. Reiga nõu uue kaubanduslepingu allakirjutamise üle.
Times 29. septembril:Venemaa surve Eestile pole vähenenud. Nõukogude pool kannab oma laeva Metallist põhjalaskmise Tallinna sadamast põgenenud Orzełi arvele ja seda kasutatakse ettekäändena nõudmistele, mis tõesti ulatuvad kaugemale kui ainult avardatud kaubandussoodustused ja võivad kergesti sisaldada Eesti territooriumile laevastikubaaside nõudmist. Huvi, mida Nõukogude Liit möödunud suvel Prantsuse-Briti läbirääkimiste ajal Eesti, Läti ja Soome vastu ilmutas, nagu nüüd näeme, polnud ainult heatahtlikku laadi.
Daily Telegraph (DT) 29. septembril: Eesti delegatsioon eesotsas välisminister Karl Selteriga sõidab Moskvasse.Selle kohtumise sisust ei ole antud ametlikku teadet. Taani ajalehe Politiken Stockholmi korrespondent teatab, et Eesti delegatsiooni on kehvalt vastu võetud – ainult väheste Vene väliskomisjoni liikmete poolt. Korrespondent arvab, et Eesti on sunnitud Nõukogude nõudmised vastu võtma. Nõukogud tahavad okupeerida Eesti saared Saare- ja Hiiumaa. Ajaleht nimetab Selteri visiiti Moskvas „Balti Berchtesgadeniks”.
NZZ 29. septembril: TASS-i teatel on tundmatu laev rünnanud Narva lahes Nõukogude laeva Pioner, mis jooksis seepeale madalikule. Umbes samas kohas torpedeeritud kahe päeva eest teist Vene laeva. Teade tuleb parajaks ajaks, et toetada Venemaa nõudmisi baaside asjus. Helsingist teatatakse 29. septembril, et ollakse jahmunud, kuid kõigile on selge, et see tähendab ühtlasi Eesti Vabariigi lõppu. On vaid aja küsimus, millal praegune kord kukub.
Neue Züriche Zeitung 29. septembril: esiküljel avaldatakse ka suur kirjutis Eesti kohta pealkirjaga „Eesti, Euroopa eelpost”. Kirjutises öeldakse muu hulgas: „Eestlased on minevikus imperialistlikku Venemaad küllalt tundma õppinud, et mitte mõista hädaohu tõsidust – mida tähendab Vene kolossi naabrus... Eesti tunneb bolševismi oma kurbadest kogemustest. Pärast oktoobrimässu 1917 ja Punaarmee invasiooni novembris 1918 oli viimane bolševike võimuhaaramiskatse 1. dets 1924. See oli umbes 300-meheline jõuk, kellest enamik oli salaja Venemaalt tulnud. Pärast seda katset keelas Eesti viimasena Balti riikidest kommunistliku parteiorganisatsiooni... „Me elame vulkaanil,” on öelnud üks eesti naispatrioot, „me peame olema võimelised end kaitsma.” Neis sõnades avalduv alatise ähvardava hädaohu tunne annab noore Eesti riigi eksistentsile peaaegu traagilise varjundi. See kajastub ka nimetuses „Euroopa eelpost”. Võrdlus on õige, sest põhja protestantlikku ja Lääne-Euroopa kultuuripiirkonda kuuluv „kodanlik” Eesti võib pidada end euroopalikkuse esindajaks bolševismi ja saatuslikult lähemale nihkunud asiaatliku Venemaa vastu. Ilma abita suudaks Eesti vaenlast ainult lühikest aega takistada. Eesti ootab Inglismaalt enam kui platoonilist huvi. Ainult Saksa lehed ei teata Vene nõudmistest midagi.”
New York Times teatab 29. septembril üle esikülje ulatuva hiigelpealkirjaga: „Eesti annab Moskvale mere- ja õhubaase.” G. E. R. Geyde kirjutab oma sõnumis muu hulgas: „Eesti poliitika viimaseks varjutuseks olid õnnetu Eesti välisministri „läbirääkimised” Moskvas. Samal ajal kui Ribbentrop istus pärast banketti vene balleti etendusel, anti väike antikommunistlik riik üle Vene kolossile. On teateid, et Eesti on veel üheteistkümnendal tunnil esitanud apellatsiooni Berliini. „Eesti pakt” vihjab agressioonivõimalusele mõne suurema jõu poolt. Ainus „suur jõud” saaks olla vaid Saksamaa.”
New York Herald Tribune (NYHT) lisab samal päeval: Eesti järel on oodata Läti ja Soome alistumist.
SD 30. septembril, juhtkiri: „Neljapäeva õhtul sõlmiti Nõukogude Liidu ja Eesti vahel „vastastikuse abistamise pakt”. Selle eellugu põgenenud Poola allveelaevast on kõigile tuttav, meenutades valmi hundist ja lambast, kus hunt, seistes ise ülesvoolu, süüdistab lammast ojavee sogaseks ajamises. Lugu lõppes sellega, et hunt murdis lamba. Nii juhtub looduses. Inimmaailmas toimub „murdmine” lühikese vaheaja tagant, mille üks näide on „abistamispakt”.
DN 30. septembril: Tallinna korrespondent teatab, et üldiselt ollakse Tallinnas rahunenud. Päev varem kardeti, et Vene väed marsivad Eestisse nagu hiljuti Poolasse. Valitsusringkonnas on rõhutud meeleolu. Poola saatus püsib meeles hirmutava kummitusena.
Observer 1. oktoobril: Baltikumis on Eestist saanud Vene protektoraat. Erinevus endisest seisneb selles, et tsaar Peeter sai pärast pikka Põhjasõda ka Riia. Kuid see ja veel teisedki on valmis protektsiooni vastu võtma. See on väikerahvastele murelik päev.
Times 3. oktoobril: Baltikumis hakkab pilt mõnevõrra selginema. Tallinna on saabunud Venemaa tehniline komisjon, et läbi rääkida Hiiu- ja Saaremaale ning Paldiskisse paigutatavate Vene vägede suuruse ning nende baaside ja lennuväljade paigutuse üle. Asjatundjad kahtlevad, et võimalikud katsed tsiviliseeritud ja võimekaid eestlasi bolševiseerida võiksid olla edukad. Hiiu- ja Saaremaa elanikud, enamikus eestlased ja vähesed rootslased, on poliitiliselt tugevasti konservatiivsed ja head usklikud luterlased. Pealegi pole kommunism olnud tugev Eesti mandril.
SD 2. oktoobril: Venemaa nõuab Lätilt Vindavi ja Liibavi sadamat.
SD 3. oktoobril: Leedu välisminister kutsuti Moskvasse. Seni oletati, et Leedu kuulub Saksa huvipiirkonda.
Times 4. oktoobril Moskvast: Pravda viitab, et Nõukogude Liit on huvitatud sellest, et takistada Briti, Prantsuse ja Ühendriikide kapitali mõju kinnistumist Eestis.
(4. oktoobril esitab peaminister Eenpalu Pätsile lahkumispalve.)
Manchester Guardian 5. oktoobril: refereeritakse prof Ivanovi artiklit Izvestijas: „Bolševike ajalooline umbusaldus Inglismaa vastu on põhjustanud Nõukogude katsed saavutada Baltikumis hegemoonia ja nõudmised Balti riikide kaitseks, mida ähvardavad Briti kavatsused rajada Soome lahte laevastikubaasid.” Artiklis räägitakse „agressiivsetest Euroopa riikidest”, kes armastuse ja rahu maski all on püüdnud Läänemerel kanda kinnitada. Et agressori all on mõeldud Inglis- ja mitte Saksamaad, selgub järgnevast seletusest, et olevat tehtud katseid saada laevastikule baase Saare- ja Hiiumaal.
Frankfurten Zeitung (FZ) 7. oktoobril: Hitleri kõnest „Kord idas – julgeolek Euroopas”: Saksamaa suhted Balti riikidega, Põhjamaadega, Hollandi, Belgia, Šveitsi, Jugoslaavia, Ungari, Slovakkia ja sõbraliku Itaaliaga on selgelt ja lõplikult rahulikult korraldatud.
SVD 6. oktoobril: Einar Fors-Bergström kirjutab Tallinnast: „Niikaua kui jätkub elu, jätkub lootust.” Tallinnas on resigneerunud meeleolu. Küsitakse: kas kokkulepe Moskvaga püsib ja venelased ei suurenda oma nõudmisi? Läbirääkimised, mis nüüd peetakse Tallinnas, puudutavad sõjalisi küsimusi. Läbirääkimiste jätkudes on neis Eesti ringkondades, kes saavad jälgida läbirääkimiste käiku, jälle tärganud teatav optimism. Kuna kolmapäeval levis kuuldusi Venemaa uutest kasvavatest nõudmistest, on pärast pakti ratifitseerimist ja jõustumist jälle võidud kergemalt hingata. Teatakse, et mobilisatsiooni ei õnnestuks teostada. Pealegi võidakse aimata, et iga vastupanukatse võiks halvendada rahva tulevikku. Teatatakse hiiglaslikust evakueerimisest senistelt piirialadelt... Sellest peale kui selgus, et Saksamaa on andnud Venemaale vabad käed, pole ükski vastutav organ tõsiselt mõelnud vastupanuvõimalusele.
Times 6. oktoobril: Moskva raadio andis eile mõista, et Eesti ja Läti kaubanduse senised liiklusteed on nüüd lõplikult blokeeritud. Nõukogude valitsus on aga nõus neile avama „uusi ja huvitavaid” võimalusi Valge ja Musta mere kaudu. Valge mere puhul viidatakse selgesti Leningradi – Valge mere kanalile, mis on tuntud Stalinikanali nime all. Musta mere puhul on viidatud Dnepri alamjooksu laevatatava osa kasutamise võimalustele.”
SD 7. oktoobril: Eesti opositsioon toetab nüüd valitsust. Endine riigivanem Jaan Tõnisson (intervjuu) rõhutab murdumatu rahvusrinde loomist. „Nüüdses uues välistest mõjutustest tekkinud olukorras on ainus, mida me saame oma iseseisvuse säilitamiseks teha – luua lõhedeta rahvuslikku kokkuhoidu. Aeg nõuab meilt nii põhimõtteliste kui ka isiklike vastuolude mahamatmist, et katsuda realiseerida seda sisemist vabadust, mis meile veel on antud, ja jälgida, et kõik rahvakihid oleksid rahuldatud, nii et ükski õigustatud rahulolematus ei lõhuks rahvusrinnet.” „Meie lootus on võida teostada seesugust poliitikat, et vene rahvas võiks olla veendunud selles, et vaba ja rippumatu Eesti ei kujuta enesest mingit ohtu Venemaale, vaid vastupidi – on eeliseks. Me tahame lojaalselt täita Moskva kokkulepet, kuid me püüame ülal hoida ka seda neutraalset vaimu, mis on juhtinud kogu meie poliitikat.”
Observer 8. oktoobril: sel ajal kui sõda vaikib, arenevad poliitilised sündmused hiiglakiirusega. On öeldud, et Stalin järgib tsaaride teed, kuid seda seitsmepenikoormasaabastega. Peetril kulus üle 20 aasta, enne kui ta võis end Läänemere äärde sisse seada ja „avada oma akna läände”. Praegusel Kremli isandal ei võtnud Baltikumi vallutamine rohkem kui mõni nädal, kuigi omavalitsus on veel alles.
NZZ 6. oktoobril: Itaalia Baltimaade-kirjasaatjad kirjutavad läänt ähvardavast bolševistlikust hädaohust süngeis värvides. Corriera della Sera ja Stanoa kirjeldavad põhjalikult Baltimaade vägistamist Venemaa poolt. Stampa Tallinna-kirjasaatja räägib Baltikumis tormilise kiirusega arenevast draamast. Seitsme sajandi järel on kolm Balti riiki oma suveräänsuse tagasi võitnud, olevat valus seda 20 aasta pärast jälle kaotada. Hoolimata Vene-Eesti lepingust ei saa faktides kahelda. Hiiu- ja Saaremaa ning Paldiski sadam kuuluvad nüüdsest venelastele. Venemaa on küll lubanud Eestit mitte sovetiseerida, kuid see ei saa kuidagi kokku sobida, et 20 000–30 000 Nõukogude süsteemi all kasvanud sõdurit ja ohvitseri elavad väga kapitalistlikul ja vabal kodanlikul maal. Venemaa ja Baltimaade vahel jätkub diplomaatiline mäng. Veel kirjutatakse alla lepinguid, avatakse läbirääkimisi ja korraldatakse isegi bankette. Nõukogude marss idast läände on ometi alanud ja seekord puudub vastane. Saksamaa mõju ning tema funktsioon tasakaalustajana ja õhtumaise tsivilisatsiooni kaitsjana Põhja-Euroopas puudub, see võib olla Euroopale suureks kahjuks...
Corriere della Sera teatab Tallinnast: Venemaa varjab vaevalt oma sihte. Stalin ja Molotov olevat Moskvas näidanud Eesti välisministri vastu otse küünilist hoiakut. Selteri protestile õhupiiri rikkumise kohta Vene lendurite poolt olevat Stalin hajameelselt vastanud, et niisugused juhtumid olevat seletatavad noorte entusiastlike lendurite innuga, kes on harjutuslendudel eksinud. Molotov olevat lausunud: olevat selge, et Eestis viibivate Vene vägede suurus peab vastama sõjapidamisvahendite hulgale: 500 pommituslennukit, 1000 soomusmasinat ja mitu tuhat kuulipildujat. Välisminister Selteri väite peale, et Tallinnas vaadatakse sellele kui maa loovutamisele, vahetanud Molotov teemat ja avaldanud kahtlust, et Vene väed saavad läbi Eesti buržuaadega. Tema arvates peaks Eesti omaks võtma kommunistlikule mentaliteedile vastavad majanduslikud ja sotsiaalsed eluvormid. Kui Selter oli osutanud sõlmitud pakti sätetele, olevat Molotov muiates vastanud, et keegi ei mõtlevat end segada Eesti siseasjadesse, aga olevat Eesti valitsuse ülesanne luua järkjärgulise evolutsiooni kaudu eeldusi Vene külalistele sobivateks sotsiaalseteks vormideks. Tallinnas arvestatavat kodanlik-vabariikliku režiimi kukutamisega ja proletariaadi diktatuuri loomisega. Sõjaline vastupanu tuleb vaevalt kõne alla.
(9. oktoobril sõidab Soome delegatsioon eesotsas Paasikiviga Moskvasse läbi rääkima. Soome delegatsiooni Moskvasse sõidu kutse oli esitatud 5. oktoobril. 11. oktoobril saabub punalaevastik Tallinna. 12. oktoobril moodustab prof Uluots uue Eesti Vabariigi valitsuse. Mannerheimi „Mälestuste” järgi alustatakse Soomes 14. ok- toob ril üldmobilisatsiooni – varjatud kujul, reservharjutustena.)
Daily Telegraph 10. oktoobril: viimased Nõukogude sammud Baltikumis ja eriti Soomele esitatud nõudmised on Skandinaavias põhjustanud üldise häire. Suurimat ärevust on tekitanud Nõukogude domineerimine Baltikumis ja Balti riikide iseseisvuse kaotus. Üldiselt süüdistatakse Saksamaad, kes on asetanud KeskEuroopa vene kommunismi mõju alla.
Taani ajaleht Berlingske Tidende kirjutab: Saksamaa on Baltimaade bolševiseerimist ette näinud ega saa seda takistada.
Times 11. oktoobril: Poola hävitamine ja Saksamaa Baltikumist eemaletõmbumine on jätnud Baltimaad Nõukogude meelevalla alla. Nõukogude valitsus on viibimata hakanud realiseerima oma ambitsioone, mille iseloom ilmnes IngliseNõukogude läbirääkimiste ajal Moskvas. Neid tuleb tõlgendada kui katseid takistada tulevast võimalikku kallaletungijat, kelleks ilmselt saab olla ainult Saksamaa. Ometi võib Venemaa kujutleda võimaliku agressorina ka Suurbritanniat liidus Skandinaaviaga.
SD 9. oktoobril Pariisist: Skandinaavia riike, eriti Soomet ähvardav sõjaoht tõuseb ikka enam esile. Le Populaire konstateerib, et Läänemere ruumis on toimunud põhjalikke muutusi. Läänemeri on olulistes osades muutunud Vene mereks. Hitler möönis seda oma hiljutises kõnes Riigipäeval, kus ta põhjendas Saksamaa passiivset suhtumist neisse sündmustesse sellega, et Saksamaal olevat seal kaitsta ainult „majanduslikke huve”. Olukord on kujunenud selliseks, et laevad ei saa sõita Läänemerel ilma Nõukogude allveelaevu ja rannapatareisid arvestamata. Leht toob veel kõmulisema teate: Saksamaa annab Venemaale PõhjaEuroopas vabad käed, et sundida Inglismaad rahu tegema. Eestit ja Lätit ootab bolševiseerimine. Arvatakse, et tulevane olukord erineb vähe sellest, mis juhtus Ida-Poolas.
NZZ 14. oktoobri juhtkiri: konstateeritakse Nõukogude ekspansioonitahet ja öeldakse muu hulgas: „Baltimaade puhul on vaid aja küsimus, mil nad kommunistlike ideedega läbi immutatakse.”
SD 14. oktoobril: kuningas Gustav V kutsub kokku Põhjamaade valitsejad. Suur rõõm Soomes.
Times 16. oktoobril: Riia korrespondent kirjutab: „Viimastel päevadel on veidi valgust langenud Stalini väga tulusale tehingule Hitleriga. Informeeritud ringkondades nenditakse, et Saksamaa tagasitõmbumise mõte seisnes selles, et Hitler on müünud Saksa „koloniaalhuvid” Euroopa kulla eest Stalinile. See seletab osalt, miks Berliin kiirustas saksa vähemust Balti riikidest ära kutsuma. Hitler vajas kulda viibimata, kuid Stalin polnud nõus avanssi maksma ja nõudis üht tagasivõtmatut sammu Saksa huvide loovutamise suunas sellega, et sakslased kutsuti Baltimaadest tagasi, enne kui ta nõustus esimese kullasaadetise Berliini saatmisega. Need iidsed Saksa impeeriumi eelpostid peavad oma naha ja vabadusega kinni maksma Hitleri Poola-vallutuse ja sõja läänes. Nende hind kullas varustas Hitleri vahenditega Skandinaaviast maagi ostmiseks ja muu sõjavarustuse hankimiseks.”
Times 17. oktoobril Kopenhaagenist: Taani ajaleht National Tidende teatab ühes sõnumis Berliinist, et paljud näevad Venemaa Läänemerele tungimises põhjust uueks sõjaks. Kuigi Saksamaa teeb praegu Nõukogude eesmärkide peale head nägu, on karta, et venelased võivad sakslastele selles nii eluliste huvide sfääris suuri pahandusi tekitada.
NZZ 16. oktoobril: United Press on usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et Venemaa on salajast leppepunkti täites saatnud Saksamaale 5–6 miljoni naela väärtuses kulda. Kuld on osamakse baltisakslaste ümberasumise eest, mis sündis Moskva soovil, et sakslasi Baltikumist eemaldada.
SD 22. oktoobril pealkirja all „Peeter Suure jälgedes”: „Samal tunnil, kui Rootsi rahuarmastavad lipud tervitasid Lejonbackenil Põhjamaade riigipäid, veeresid Vene soomusüksused läbi Narva ja möödusid Peeter Suure monumendist, mis on püstitatud sündmuse mälestuseks, millega Venemaa läände tungimine kord peatati. Samal ajal tulid Vene kolonnid üle Eesti piiri ka Pihkva poolt. Neil on kõigil sama siht: allutada Eesti Vene kontrollile, nihutada NSV Liidu sõjaline piir vähemalt omaaegse Peeter Suure piirini. Sõjalisest seisukohast on lähemaks sihiks ehitada üles rannakindlustus, mis kord kandis uhket nimetust „Peeter Suure kindlus”. See oli Esimese maailmasõja ajal, kui kõik majanduslikud kaalutlused kõrvale heideti ja ehitati ulatuslik kindlustus, et kindlustada Vene ülemvõimu Soome lahel ja Ahvenamaal. Tookord ehitati see Saksamaa vastu – nüüd sünnib ehitamine Saksamaa abiga.”
New York Times kirjutab punavägede sissemarsi puhul: „Pärast 20 õnnelikku iseseisvusaastat, mida tähistas püsiv majanduslik ja kultuuriline areng, on Balti riigid jälle võõraste vägede poolt okupeeritud. Ametlikult tulid need üksused sõprade ja külalistena, et kaitsta julgeolekut ja rahu vastavalt Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud paktile. Kuid punaväe üksused tulid kui isehakanud sõbrad ja kutsumata külalised, kes on kirjutanud küllakutse püssitääkidega. Nad marssisid oma suurte patroonide Peeter Esimese ja Lenini tähiste all. Oma kohalolekuga suruvad nad Balti riigid Moskva meelevalla alla, muudavad nad Vene impeeriumi „garnisonideks” ja asetavad maailmarevolutsiooni punase lipu nende keskele.” Eesti baaside ulatust iseloomustades märgib ta: „Eestlastele oleks vastuhakk tähendanud ainult kangelaslikku enesetappu.”
NYHT 3. jaanuaril 1940: „Ajakirjanduses on sageli märgitud, et Eesti, Läti ja Leedu on N. Vene poolt absorbeeritud. See pole tõsi. Balti riikidel oli ainult üks valik: kompromiss venelastega, või neid oleks tabanud sama saatus kui Soomet 1939. aasta 30. novembril. Soome oli palju suurem ja palju paremini relvastatud maa. Balti riigid tegid targa valiku. Kui Euroopas seatakse jälle jalule õiglus, kord ja seadused, siis on lääne tsivilisatsiooni kohus bolševikud oma puuri tagasi ajada. Juba sada aastat on Vene armee olnud vaid bluff, kelle tegevusest ajakirjandus on toonud väärteateid.
Soome sõjas soomlased teavad, miks nad võitlevad. Vene talupojad ei tea seda; nad ei taha surra ega haavata saada. Mida nad tahavad, on pöörduda tagasi koju. Niisugused sõdurid pole edukad. Üksainus pilk kaardile näitab, et Eesti, Läti ja Leedu merekaubandus on ära lõigatud, nende iseseisvus on ohus ja sõltub Vene- ja Saksamaast. Ajakirjandus peaks neid julgustama jääma selles suletud rõngas rahulikuks, selle asemel et lüüa neile hingekella.”
(Materjalid Imbi Paju raamatust ”Soome lahe õed. Vaadatest teiste valu” (2012).
Toimetaja: Valner Valme