Arvustus. Fischerspooneri tume erootika, agressiivselt homoseksuaalne
Uus album
Fischerspooner
„Sir“ (Ultra)
8/10
See album läheb iga kuulamiskorraga paremaks. Fischerspooner on üks vähestest 90ndate lõpul peamiselt New Yorki patuse klubimaailma hämarates saalides plahvatanud, kuid kahetsusväärselt lühikese elueaga electroclash'i harjal sündinud kooslustest, mille pulss ikka veel vitaalselt tuksub. Electroclash kombineeris süntpoppi, electro't, punki ja performance-kunsti. Pluss seksuaalset vabadust, glämmi ja camp-huumorit. Oli mõnus ja veider seltskond, kes tõstis pead enam-vähem samal ajal, kui The Strokes, Interpol ja Yeah Yeah Yeahs vaatasid samas linnas uudishimuliku pilgu ja avatud kõrvadega ringi, et mida saaks vana hea rokenrolliga ette võtta. Enamik electroclash'i käilakujudest (Miss Kittin, Mount Sims, Felix Da Housecat) on paraku unustusehõlmas, kuid mõni on siiski suutnud vahelduva edu ja mõningase rebrändimisega tänini vastu pidada.
Üks selline on Fischerspooner, kes põhimõtteliselt teeb enam-vähem sama, mida sajandivahetusel, ent on isegi mõnevõrra radikaalsemaks läinud. Fischerspooner ehk endine klassikaline muusik Casey Spooner ja tekstide autor, vokalist ja performance-kunstnik Warren Fischer tegelesid vahepeal paljude muude projektidega. Neli aastat tehtud neljas album „Sir“ ilmus pärast üheksa-aastast pausi albumi "Entertainment" järel. Nende uued videod sisaldavad lisaks suurepärastele saundidele ja haaravatele rütmidele ka ohtralt jõhkra muskulatuuriga poolpaljaid mehi ning õigupoolest ongi Fischerspooner albumit nimetanud otsekoheselt „agressiivselt homoseksuaalseks“. Kinnistest gay-klubidest on tulnud ja tuleb hiilgavat popmuusikat, mille mõju ja elujõud ulatub sellest skenest märgatavalt kaugemale.
Seekord on materjali taga uus ajutrust. Plaadi kaasautor ja produtsent on küll veidi ootamatu ning samas intrigeeriv – R.E.M.-i ninamees Michael Stipe, kelle jaoks Spooner oli ka esimene poiss-sõber. Räpp- ja popprodutsent Boots (Beyoncé ja Run The Jewels) on ka tegev. Chairlifti Caroline Polachek panustab samuti veidi rahutukstegeva soprani ning laulukirjutamisandega.
Fischerspooner pole tehniliselt võttes kunagi duo olnud, bändi liikmeks võib end lugeda paarkümmend inimest stilistidest dramaturgini välja. Kirglik „Sir“ on 13 pala puhast emotsionaalsust ning siin on korda läinud tavatu kombinatsioon, kus eksperimentaalsus toetab häbitult süüdimatut puhast poppi ning vastupidi. Võib muidugi taas tekkida väike vastuolu, kus pop on popinautijate jaoks liiga avangardne ja avangard eksperimentalistide jaoks liiga pop, aga see lühis annabki kogu materjalile särtsu ning on mõistagi taotluslik. Antipop on pop.
Toimetaja: Valner Valme