Bahhrušini-nimelises teatrimuuseumis võtavad Vladimir Anšoni tööd enda alla neli saali. Koos lavakujundustega on eksponeeritud segatehnikas tööd, maalid ja graafika.

"Need on kunstiloomingu täitsa erinevad küljed. Aga nad on terviklikud ja annavad ettekujutust kunstnikust kui terviklikust isiksusest. See on selle kunstniku kõikide pooluste imeline harmoonia," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" Riikliku Teatrimuuseumi direktor Dmitri Rodionov.

Nii Eestis kui ka Venemaal tuntakse Vladimir Anšoni eeskätt kui teatrikunstnikku. Saatuse iroonia – ajutisemat kunsti on raske ette kujutada. See elab, kuni etendus on mängukavas.

"Tõesti, kui paned end täielikult mitte ainult eskiisi või maketti, vaid päris dekoratsiooni – siis hakkab see elama ja võtab vastu kunstniku vaimu – sa annad osa iseendast. Ja see kõik eksisteerib nii lühidalt, hakkab surema ja sa jätad hüvasti, siis tulevad pettumus ja kurbus. Aga see on teatri olemus," nentis teatrikunstnik Vladimir Anšon.

Etenduse autoriks me peame lavastajat. Kuidas ta aga valida endale kaasautor-kunstnikku? "Ande põhjal. Ma nägin mitut tema lavastust, sealhulgas ka Nüganeni "Pianolat", ja ma sain aru, et ta on suur kunstnik," sõnas lavastaja Adolf Šapiro.

On selge, et ka kõige geniaalsem kujundus ei garanteeri geniaalset lavastust. Vladimir Anšon suhtub sellesse huumoriga. "Mul on idee – ma äsja tegin viimase lavastuse – et kui ei laseks üldse näitlejaid lavale ja müüks pileteid vaid selleks, et publik saaks nautida lavakujundust."