Aapo Ilves: noortel kultuuridel on julgus häbi tundmata teistelt laenata
Luuletaja Aapo Ilvesel läks hiljuti väga hästi võrokeelsete kaverite lauluvõistlusel. Ilves rääkis "Terevisioonis" nii laulukonkursist, oma kirjutatud eurolugudest kui ka sellest, mis teda telemajas praegu häirib.
"Noortel kultuuridel on selline jõud, et nad võivad ilma häbi tundmata teistelt laenata, ja kui Eestit vaadata, siis isegi meie hümn on ju kaver. Võro kultuuris on täpselt samamoodi töötlused olnud läbi aegade tähtsal kohal ja tehtigi selline väike festival," märkis Ilves.
Lugu "Imakõno kullakõ", millega Ilves ja rahvamuusik Marju Varblane võistlusel käisid, leiti lihtsalt.
"Marju Varblane käis Ukrainas ja kuulis seal toredat laulu ja tõi selle minu juurde, et see tuleb nüüd ära tõlkida. See oli isegi enne seda konkursi. Ta arvas, et see on rahvalaul. Guugeldasin mingi hetk ja sain teada, et Angela Manjukan on autor ja ma kirjutasin talle. Kaks tundi hiljem oli mul luba olemas ja hea, et ma leidisin sellise inimese nagu Angela Manjukan ja sain tema loomingust rohkem aimu."
Aapo Ilves on kaks korda osalenud ka Eurovisiooni Eesti eelvoorus ja mõlemal korral on osutunud tema lugu ka konkursi võitjaks. Ott Leplandi "Kuula" ja Neiokõsõ "Tii", mis oli esimene võrokeelne lugu Eurovisiooni ajaloos.
"Ma olen selle Eesti Eurovisioonitralli süsteemis siiamaani sajaprotsendilise tabamusega mees, et mõlemad korrad, mil ma olen osalenud, olen ma võitnud. Ma väga ei jälginud see aasta. Mina harilikult võidan siis, kui mingil arusaamatul põhjusel toimub Eurovisioon Lähis-Idas. Mulle meeldib Lähis-Ida köök."
"Kuulat" ta pole tahtnud ega mõtle ka praegu selle võro keelde tõlkimisest. "Me oleme natuke kiivad selle "Kuulaga", et me ei anna kergekäeliselt selle muutmise lubasid ja ma ei ole pidanud vajalikuks seda võro keelde tõlkida."
Küsimusele, millega ta praegu tegeleb, vastas Ilves, et ta on praegu Eesti Televisioonis ja on natuke häiritud, et siit on koondatud suitsuruum.
"Kui näiteks Lennart Meri oleks tulnud täna "Terevisiooni" ja ta oleks pidanud suitsetama seal välisukse juures, jalg on ukse vahel, siis ta oleks tuuletõmbust saanud, ta oleks ära surnud. Selles mõttes Lennart Meril on ikka räigelt vedanud, et ta on surnud."
Toimetaja: Merit Maarits