Arvustus. Lordliku tarkuse varasalv
Francis Bacon
„Esseed”
Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna „Kahe ajastu piiril”: Ilmar Vene
Sari Avatud Eesti raamat
Ilmamaa
264 lk
Ilmar Vene (1951), kes on ise teatavasti vaimurikas esseist, asus Francis Baconit tõlkima juba üle kolme aastakümne tagasi; Loomingus 1987/5 ilmus kimp esseid: "Armastusest", "Jultumusest", "Ateismist", "Õnnest”. Nüüd on see töö õnnelikult lõpule viidud ja saanud pilkupüüdva, 59 lühiesseest koosneva raamatu kuju.
Francis Bacon (1561-1626), hilisemas eas lordkantsler, on üks neid suuri mõtlejaid, kes sai tuntuks nii filosoofina kui ka kirjaniku-esseistina, tema elegantne mõttetarkus kuulub maailmakirjanduse kullafondi.
Baconi „universaalsusse pürgiv vaim” (lk 46) liigub eraelulisest sfäärist, abielu ja perekondlike suhete läbivalgustamiselt („Sageli võib näha, et halbadel abielumeestel on väga head naised” – lk 37-38) sundimatu kergusega poliitika ja religiooni valda. Riigivalitsemise kohta arvab Bacon: „...kavaluse väikesi trikke on lõputult, ja oleks kiiduväärt tegu, kui keegi koostaks nende nimistu, sest miski ei kahjusta riiki rohkem, kui kavalate inimeste tarkadeks pidamine” (lk 100).
Oma väidete kinnituseks esitab Bacon hulgaliselt tsitaate ja näiteid kaugemast minevikust, eriti antiikajast. Ent tundmatute nimede küllus ei tohiks takistada autori mõttekäikude jälgimist, tema terav psühholoogipilk ilmutab end väga erinevates variatsioonides („Kadedusest”, „Kavalusest”, „Sõprusest”, „Rikkusest”, „Õnnest”, „Vihast”). Heade esseede austajaile on lugemisnauding garanteeritud!
On igihaljaid aforisme: „Armastus on meeletuse laps” (lk 47); „Tark inimene loob ise rohkem soodsaid juhuseid, kui ta neid eest leiab” (lk 202). Omaette pärlina hakkas silma essee „Aedadest” (lk 183-189), kus filosoof lausa meie Tõnu Õnnepalu laadis asjatundlikult arutleb oma aia harimisest: „See, mis kõige rohkem annab õhule ülimeeldiva lõhna, on kannike, iseäranis valge täidisõieline (---). Neid aga, mis lõhnastavad õhku ülimeeldivalt siis, kui neid tallata ja mitte niisama mööda minna, on kolm: punanupp, metsik tüümian ja vesimünt” (lk 185).
Oma saatesõnas toonitab Ilmar Vene „filosoofi täielikku ükskõiksust kõige üleloomuliku ja metafüüsilise suhtes” (lk 234). Ilmekaks näiteks sellisest hoiakust on Baconi suhtumine ettekuulutustesse: „...inimesed täheldavad nende täitumist, kuid ei märka kunagi nende viltuminekut, nagu see üldiselt kehtib ka unenägude puhul.” Ja seetõttu: „Minu arvamus on, et neid kõiki tuleb põlata, sest nad on kõlbulikud vaid talveõhtuseks jutuaineks kaminatule ääres” (lk 151).
Muidugi on ka Baconit ennast püütud rakendada esoteerilis-krüptilise salatarkuse vankri ette, näitena võib mainida Virginia M. Fellowsi pseudouurimust „Shakespeare’i kood” (e. k. 2009), üha ja aina „salakoode” ja kõiksuguseid kunstlikke konstruktsioone kuhjavat süüdimatut sepitsust, millest on Baconi ja Shakespeare’i ajastu mõistmiseks rohkem kahju kui kasu.1
Meie sogasest esoteerikast üleujutatud raamatuturul tuleb tervitada igat vähegi selgema peaga kirjutatud teost ning Baconi „Esseed” on siin lausa selge mõtlemise etalon, inimrumaluse otsatut ookeani eredalt valgustav tuletorn.
1Selle raamatu kohta on ilmunud asjalik arvustus: Maris Peters, "Libeda tõe jälgedes: Shakespeare’i kood” – Sirp 8. mai 2009, lk 7: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/libeda-toe-jaelgedes-shakespearei-kood/
Toimetaja: Valner Valme