"Me sattusime sinna südasuvel. Seal on väga soe, maalilised mäed ümberringi, lehmad, haned ja teised koduloomad jalutavad mööda tänavaid, lapsed jalutavad hobuse seljas ilma sadulata. Selline paik, mida maailmas on väga vähe järgi jäänud," rääkis autor Mari-Liis Lill.

"Me täpselt ei teadnud ju, mis meid ees ootab. Teadsime, et mõned eestlased ikka on ja sisenesime külla, kus me katsusime inimesi eesti keeles teretada ja kõik teretasid eesti keeles vastu. Mis oligi esimene kõige suurem üllatus, et tõesti nad räägivadki eesti keelt ja sellist ilusat 100 aastat vana eesti keelt," lisas Lill.

"Eesti keel on päris huvitav, sest nad räägivad siiamaani -ivad lõppudega – olivad, tulivad, läksivad, käisivad, tegivad. Seal on sõnavara, mis on erinev meie siinsest sõnavarast. Huvitavad sõnad, mis on otse vene keelest tulnud või vene laenud, näiteks öeldakse pomidoorisid tomati asemel ja tsäiu tee asemel, galonka, poolkaev," kirjeldas lavastaja Tõnn Lamp.

"Materjal soosib sellist asja, et mingisugused käigud või inimesed tulevad sinu juurde. Selle materjaliga paar-kolm nädalat töötanud, sain kokku oma isapoolsete sugulastega, kes on ka Siberist ja nüüd elavad siin Räpinas. Ta helistas mulle, me pole 31 aastat näinud. See oleks nagu minu isa poolse pere lugu ja needsamad inimesed ja Liine, keda ma püüan kehastada, et nad kõik oleksid nagu sugulased," rääkis näitleja Laine Mägi.