Arvustus. Tühjus ja tusk
Uus raamat
Hannes Varblane
"Teise üksinduse aegu"
Ilmamaa
107 lk
"Lõpuks ometi!" hüüatab luulesõber jaanuari esimestel päevadel raamatupoodi sattudes, leidnud sealt eest Hannes Varblase vastse värsiraamatu "Teise üksinduse aegu". Kui aastatel 1990–2000 ilmus Varblaselt kuus uudis- ja üks valikkogu, siis käesoleval sajandil on ta olnud lugejatele luulepalakeste pakkumisel hoopis kitsim ning seegi vähene, mis vahepeal meieni on jõudnud, pole olnud kõige värskem: 2009. aastal kirjaniku kuuekümnendaks juubeliks välja antud kogumik "Taarnateel" kannab alapealkirja "Katsetusi 1967–1970" ja sisaldab tekste Varblase nooruspõlvest, 2014. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Kirjandusmuusemi koostöös sarjas "Kirjanike hääled"“ ilmunud luuleplaat "Kõikide üksilduste ajal" jällegi koondab valikut värssidest ajavahemikust 1967–2000. "Teise üksinduse aegu" on seega Varblase esimene päris uut loomingut hõlmav luulekogu pärast peaaegu kahe aastakümne pikkust pausi, kätkedes endas palu alates eelmise kümnendi lõpust.1
Kaua rambivalgusest eemal olnud poeedi publiku ette naasmine tekitab alati elevust – kas ja kui palju on luuletaja aja jooksul muutunud? On tema väljenduslaad teisenenud, teemadering kasvanud või kahanenud? "Teise üksinduse aegu" üllatusi ei paku, Varblane jätkab uusimaski kogus näiliselt igikestvat rännakut sünge taeva all lömitavas, hämarusse mattuvas maailmas, "ses elu müürivahes" (lk 7), mõtteis keerlemas ikka needsamad sõnad: elu, surm, armastus, hirm, usk(matus) ja aeg.
Neile on lisandunud vanaduse teema. Varblane kirjutab: "kõik jaheneb / ka ajakulg / mul minna on vaid talve / mis tulekul" (lk 35). Vananemine seostub tal otsemaid tasahilju ligemale hiiliva surmaga, mida ta pelgab. Elu on üks suur mandumine ja "roojas roomamine" (lk 5), ent ometi ei taha ta sellest lahti lasta, kannatustest loobuda, sest usu puudumisel surma ümbritsevad teadmatus ja tühjus on veel õudsemad. "alles nüüd mil / surmahirm on suurem / olen ma eluhirmu kaotamas," tunnistab lüüriline mina (lk 89). Surma lähedus asetab ka kõige mornima mehe jaoks elu teise valgusesse.
Õõvaga võitlemiseks ja hirmumõtete tõrjumiseks Varblane õigupoolest kirjutabki. Ta kuulutab: "mida enam paberit / seda vähem hirmu" (lk 72) ning kuigi seegi rohi alati ei toimi (vt luuletusi lk 66 ja 75), pakub teadmine, et kirjutatud ridadesse jääb alati tükike autorist alles, talle ometi lohutust ("nagu valgus / joon läbib ihu / jääb mu elu sellele lehele siin / tehke järgi kui julgete teha / öeldes olin kord siin", lk 73). Teisalt võiks küsida, kas Varblane üldse ongi nii vana, kui ikka veel kirjutab, sest "vanad ei loo ega laulenda enam" (lk 23). Usume autorist parimat ja eeldame, et tegu pole pelgalt mänguga – üritab ta sel juhul petta iseend või meid? Olgu kuidas on, eks oma traagika ole selles vastuoluski.
"Teise üksinduse aegu" kaaned on süsimustad ja musta värvi on ka pealkiri sel, peegeldades hästi raamatu sisu. Varblase värsid balansseerivad vastuhaku ja alistumuse piiril, neis segunevad äng ja paine, valu ja kurbus ning vaen ja meeleheide. Ta on kui "kondaja kõrvalteedel" (lk 67), keda vaevab elu ja surma, kahe ühtviisi võika väljavaate paratamatus ning teadmine, et inimene on kõige selle keskel üksinda, kaaslasteks vaid "tühjus ja tusk" (lk 75).
Raev ja troostitus pole seejuures kunagi Varblase luuletustesse paremini passinud, tema read nii täpsed ja teravad tundunud. Tumedad toonid sobivad kui valatult vanaduse ning sellega seotud hirmu, üksinduse ja jõetu viha kujutamiseks, ühtlasi mõjuvad vana mehe sellekohased pihtimused siiramate ning sügavamatena kui noore mehe mässumeelne rähklemine.
Doris Kareva on leidnud, et Varblase luule jõud avaldub eelkõige just "olemuslikus äratundmises ja sageli selle valulises läbielamises".2 Varblase pilk on pööratud sissepoole, ta keskendub oma hingeheitluste vahendamisele ja avab lugejale oma sisemaailma, õigemini lubab sinna piiluda, kutsumata teda päriselt sisse. Varblane kirjutab ikkagi eeskätt iseendale, oma hirmude ja ebakindlusega toime tulemiseks. Seepärast kipuvad mõned tema tekstid vahel endasse sulguma ja vähese üldistusjõu tõttu ligipääsmatuks jääma.
Sõnastuse kohatist ebamäärasust süvendab käputäie väljendite üha uuesti ja uuesti kasutamine. Lisaks eespool loetletud kinnismotiividele esinevad luuletustes aina sellised sõnad, nagu õiglus, vale, vihkamine, rist, meri, taevas, valgus. Korduste üleküllus kahandab teose kujundilist rikkust ning muutub ajapikku veidi tüütukski. Veel vähendab see lausumise mõjujõudu – sõnad voolavad tähendusest tühjaks ja hakkavad õõnsalt kõmisema. Kareva kirjeldab Varblase luulelaadi kui „omamoodi jonnakatki püüdu kord valitud nael lõpuni sisse taguda“, mille käigus sündivat vahetevahel „otsekui loitsiva šamaanitrummi rütm“.3 Paiguti paisub see aga lihtsalt müraks, mis peletab lugeja pigem eemale – pilk hakkab kui iseenesest aiva korduvatest sõnadest üle libisema –, kui kutsub sest mõtet otsima.
Varblane mõistab isegi, et sõnu on saanud liiga palju, kui ohkab: "täita lehte tähtedega / mille sisuks on tühjus / millest aru ei saa / on taeva tühjuse / täitmine tähtedega / millest veel vähem aru saad" (lk 68). Vähem võiks olla mitte ainult sõnu, vaid tekste üldse. Praegu tuleb neid kokku peaaegu sada, millest kolmandiku saaks kindlasti kärpida, võib-olla rohkemgi – nõrgemad luuletused ei tumestaks nii paremate sära ning kogumik saaks ühtlasem ja läbivalt tugev. Taolisi tähelepanekuid on ennegi tehtud. Mart Kivastik kirjutab juba 1995. aastal Varblase kolmandat luulekogu "Vihkamiseta" arvustades: "[Varblane] on pisike prügikastilind, ei lenda, ei kõnni, hüppab ainult. [---] [Ta] on niivõrd suur enesearmastaja, et ei raatsi luuletustest ridu maha tõmmata. Nii oli "Sina armasta mind" ilmselt kolm korda jämedam, kui oleks tohtinud, ja nüüdne ehk poole suurem kui vaja. Kui Varblasel oleks nii palju mõistust peas, et viskaks saasta välja, siis saaks ilusa kogu. Olevat olnud üks türklane või kreeklane, kellel oli tuhat luuletust, kes jättis neist alles sada kakskümmend ja lõpuks vaid kakskümmend üks. Niisugune Varblane olla ei saa – tema head tuleb prügi seest taga otsida. Kah stiil."4 Võrdlus on karm (kuigi kahtlemata muigamisi tehtud), ent tabav.
Varblase luulekeel on see-eest lihtne ja loomulik, liigsete ilustuste ja sõnamängudeta. Küll armastab ta alliteratsiooni ("kooldudes / kooled korjuseks koolmel", lk 5, "pole sul Pootsman / piipugi pihus", lk 26, "tulevad tüdrukud tänavalt / tegelikult taevast", lk 99) ega põlga ka lõppriimi. Ületarvitatud kujundite sekka mahub ka mitmeid väga leidlikke, nagu "ma tõesti ei tea / kas ma olen hääletaja / usu ääremaal / või teeline teispoolsusse" (lk 18), "hirm mida kerjakotina kaelas kannad" (lk 33), "usk mida sa tahad kassipojana uputada [---] aeg tahmaprinterina armastusvandes" (lk 55) ja "aeg kõigub nagu katedraal / surm ihusse on surut" (lk 96). Keel pole tal üksnes vahend sõnumi edastamiseks, vaid ka väärtus iseeneses. See tahk Varblase loomingust on saanud teenimatult vähe tähelepanu (see arvustuski pole erand.)
"Teise üksinduse aegu" mõjub omamoodi Varblase kirjanikutee kulminatsioonina: luuletaja on saanud vanaks ja vaatab tõtt teda terve elu jälitanud surmaga. Mis edasi? Kas võitlus jätkub või ootab ees hirmude, nii surma- kui ka elupaine lahustumine ja lahtumine? Või järgneb hoopis uus, seekord lõplik vaikus? Eks aeg näitab. Jah, kes muu.
1 http://ilmamaa.ee/raamatud/teise-uksinduse-aegu
2 Doris Kareva "Kuidas portreteerida Varblast". – Sirp 30. VII 2010.
3 Samas.
4 Mart Kivastik "Poeedi argipäev". – Kultuurileht 15. XII 1995.
Toimetaja: Merit Maarits