Arvustus. Mees ja tema mädarõigas*
Uus raamat
Dmitri Lipskerov
"Sellest ja liblikatest"
Vene keelest Erle Nõmm
Sari "Punane raamat"
Tänapäev
300 lk.
Kunagi ammu-ammu nähti lühikesi multikaid, kus tegelasteks mees ja tema... väikemees.
Kes sattusid igasugu sekeldustesse. Mees oli võrdlemisi juhm tegelane, aga kuulas sõna. Mõtlemine jäi rohkem väikemehe hooleks, kes küll mõtles võrdlemisi ühes suunas. Aga et mees tegutses mõtlematult mitmes suunas, siis ühes lõpustseenis oli väikemees roolis, mees puhkas tagaistmel daame najal viinaaure ja väikemees turtsus, et seda ei usuks keegi. Või siis sattusid mõlemad kohtusse ja kohtunik käratas väikemehele, et nüüd lähed viieks aastaks sisse! Mille peale loogiliselt vastati: tänan, Teie Ausus.
On ikka filmikunsti nähtud, tõesti. Keegi mõtleb neid välja ja müüb hõlptulu saamise eesmärgil. Keegi ostab ka veel. Kuhu me niimoodi jõuame.
Kui nois filmes oli püksikomplekt see, kel ilmast ilma kelli keerati, siis siin loos läheb veidi vastupidi. Tüüp paneb peremehe mant plehku.
Loll... sihukese mehe vahetas segase tuleviku vastu. Moskva rikkur, tule appi. Aga üks hommik läheb peremees ürgselt loodusega ühinema, avastab, netu. Mispeale kohe mõte käib, et olgu, aga: kuidas? Õnneks on mulguke ikka alles ja surm lükkub edasi. Pirogov kirjeldab, muide, oma esimest avalikku operatsiooni ülikoolis, kus patsiendil olnud põiekivid ja kogu aeg karjus: Wenn ich nur harpen könnte! Mis maakeeli tähendavat, et saaks ma ainult pissida!
Aga.
No kujutlege aga. Kui onu Bella oma eesnäärmevähist raamatu kirjutas, oli kaasa elada päris õudne, aga siin... jah... on ikka õudne küll. Või nii jabur, et isegi õudu tunda ei oska.
Edasi läheb aina moskvamaks. Väidetavalt ülejäänud Venemaa moskvalasi ei salli, et liiga palju raha, liiga läänlase nägu, muidu kah ühed sahmivad ülbikud. Erakliinik ja raevukas vene optimism, no läks, siis läks, teeme uue, kas tahad, et vormiksid ameeriklased või hiinlased, küsimus ainult hinnavahes.
Sihuke sõlmitus.
Ausalt, venelased ikka ei ole täie aruga. No kes, näiteks, paneks küürimisvahendite seeriale nimeks „Tuhkatriinu”? Sihukesest rahvast võib kõike oodata.
Sellega peaks moesolev venelaste kirumine tehtud olema, punkt kirjas.
Riistvara aga ärkab põrgus. Venemaa kolkakülas. Me siin omal maal, kui kohalikud ei kuule, julgeme mõnikord mõnda paika kolkaks põlastada, aga me oleme teadmatud lollid. Ei kujuta ettegi küla, kus kaks-kitse-viis-vanamutti ongi enamvähem tõsi. Ainukesed mehed on kas voodihaiged ätid või hambutud parmud, kaubandusvõrk käejala juures, see tähendab 20 km, oblastikeskus lähedal, 300 km. Olla sellises külas 13 aastane kiirelt arenenud plika, kelle vanavanaema ei ole veel 60 ja leida siis kaunis noormees alguses roosa smurfi mõõdus, aga ööga kasvab valmis, päris valmis ja kohe meisterdab valmis. Ning paneb Moskva poole ajama, tüdrukunarrija!
Need venelased ikka on segased. Teine punkt palun.
Siis on minajutustaja, kes kogu selle jama korraldas...
Näh.
Lühidalt, raamat on täis lõbusaid jõnkse ja jonkse. Päriselt järge ära ei kaota, et kes kus mida teeb ja kes ta sihuke ülepea on. Ometi juhtub, et põnev on jälgida tänapäevase Vene, täpsemalt Moskva kirjeldust. Kus ühed koguvad safiire ja teised oigavad paar tänavat edasi hapu sooja õlle järgi ja küsivad naabrilt seks õilsaks joomaajaks 30 rutsi.
Kus polegi pattu ega seatempu, mis võimatuks kuulutataks, aga risti ette raiumine käib kah hoogsalt ja ristikäigud ületavad iga kell opositsiooni väljaastumisi. Ei, ma ei või. Kui see raamat, pärast seda, kui sul on tükk aega lugedes kole lõbus olnud, miskit kindlasti tekitab, siis kurbust, et ilmas on asjad nii nagu nad on. Kõik üksteise vastu okkalised ja vandid vaenlasemad, vaenlasemad, vaenlasemad. Tahaks ise kaema minna, üle hulga aja, mis nad seal teevad, põrunud sellised. Muidugi võivad imelikuks pidada, et miks iga natukese aja tagant vetsu lippad, kontrollima, kas ikka alles on. Ja niikuinii hästi ei julge.
* Kes ei tea, siis vene keeli tähendab hren seda ka.
Toimetaja: Valner Valme