Sirbis: teatri aastaauhindade laureaadid, spioonid ja mure metsa pärast ({{commentsTotal}})

Metsaraie
Metsaraie Autor/allikas: ERR

Tutvustame 13. aprilli Sirpi.

TAMBET KAUGEMA „Stseenid ühelt teatriteelt“. Intervjuu Martin Veinmanniga.

Mullu oli Eesti teatris viljakas Ingmar Bergmani aasta, lavale jõudis koguni kolm tema teost: Eesti Draamateatris „Saraband“ (lav Peeter Raudsepp), Theatrumis „Talvevalgus“ (lav Andri Luup) ning Tallinna filmimuuseumis tuli välja „Pärast proovi“ (lav Madis Kalmet). Selline küllus on seotud Bergmani 100. sünniaastapäevaga tänavu juulis. Rahvusvahelisel teatripäeval pälvis Eesti Draamateatri näitleja Martin Veinmann Johani rolli eest „Sarabandis“ meespeaosatäitjana teatri aastaauhinna.

 

LAURI BEEKMANN „Keda teenib Jane Walker?“

Alkoholitööstus on mõistnud, et naiste vastu võitlemise asemel tuleks nad klientideks meelitada.

Märtsis tähistatud naiste ajaloo kuul on tänavu eriti tähelepanuväärne seoses õigustatult tuule tiibadesse saanud #MeToo liikumisega. Donald Trumpi valitsusperioodi tõenäoliselt üheks äramärgitumaks leheküljeks ajalooraamatutes saab olema tema suhe naistesse ja kaudselt siis ka tema „teene“ naiste õiguste eest seisva liikumise tärkamisel. Väljendati ju vahetult pärast Trumpi presidendiks saamist pahameelt just naiste marsil, mis tõi üle maailma tänavatele hinnanguliselt viis miljonit inimest.

 

KALLE KOMISSAROV „Teekond uude teatrimajja“

Tallinna Linnateatri ajaloost jookseb tugevalt läbi oma hoone ootuse teema. Arhitektuurivõistlus pani sellele loodetavasti punkti ja ehitus saab alata.

Hiljuti lõppes Eesti arhitektuurielus oluline ideevõistlus, millega leiti Tallinna Linnateatri kvartalile terviklik ruumiline lahendus. Et mõista sündmuse tähtsust, tuleb pöörata ajaloos mõni lehekülg tagasi.

 

KRISTER KRUUSMAA „Virvendusi linnaruumis ja ühiskonna mälus“

Sel suvel avatakse värskenduskuuri läbinud Tammsaare park. Uuendused peegeldavad ka muutusi ajalootajus. Kas seda on tehtud teadlikult?

Linnade muutumine on loomulik ja paratamatu. See on tingitud teisenenud eluviisist, katkestustest ja taassündidest ühiskonnakorralduses, rahast, uutest arusaamadest jms. Mõnikord on muutuste taga praktiline vajadus, mõnikord ideoloogiline põhjus. Võib ka juhtuda, et kahe suuna vahel selge piir puudub ning esimese tõttu saab ilmsiks teine.

 

KAAREL TARAND „Mis pimedas tehakse, sii katukselle kuulukse ehk Luurajavaba maailma võimalikkusest“

Kui kuskil maailmas üldse peaks leiduma mingeid kirjalikke dokumente sündmuste, otsuste ja korralduste kohta, mis viisid Venemaa endise ehk ülejooksikust luureagendi Sergei Skripali mõrvakatseni, siis jõuavad need maailma avalikkuse ette alles 50 või 75 aasta pärast, kui dokumente valdav riik ja tema luureteenistus otsustavad neilt juurdepääsupiirangu maha võtta. Teine, tõe kiirema selgumise võimalus on infoleke, mis saab juhtuda vaid kellegi ebaseadusliku ja seega karistamist väärt teo tagajärjel.

 

AARE TOOL „Öelge palun, kus asub Tallinnas 52. tänav?“

Tunnustades küll täielikult trummarite teeneid mis tahes ansambli alustalana, pean möönma, et märtsikuu paremate esituste eesliinil olid saksofonistid.

  1. tänav on New Yorgi klubide piirkond, kus möödusid džässmuusika kõige marulisemad kümnendid. Parimad ajad võivad olla küll läbi, ent kunagise suitsuvinese hiilguse sümbolina on see paik igavene. Kui võtta džässilt tema klubipale, need nii veetlevad mälestused ja seosed, siis mis üldse järele jääb?

 

ANNELI IVASTE „See õnnis hetk“. Intervjuu Kaspars Putniņšiga.

Dirigent Kaspars Putniņš, kes tunneb end Eestis muusikas koduselt, vaatab praegusele eesti muusikale väljastpoolt.

Viimase nelja aasta jooksul on Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) teie juhatusel esiettekandele toonud tosin uudisteost. Mis ahvatleb teid nii palju uusi lugusid tellima?

Eestis on suurepärased heliloojad ja nad kõik on isemoodi käekirjaga. Ma ei ole siin kohanud ühtegi heliloojat, kes ei taha uute kõladega katsetada ega koostööd teha. Töö uute lugudega on alati huvitav ja intensiivne protsess. Kuna olen ise alati nii asjas sees, ei oska ehk päris adekvaatset hinnangut anda, aga minu meelest on uued teosed alati väga head. See annab mulle energiat teostega edasi töötada

 

REBEKA PÕLDSAM „Kes kirjutab meie rassismi ajaloo?“

„Häbi-häbi! Eestlased on sellised rassistid!“ – „Omahäbi on häbi-häbi!“ – „Eestlased on palju sõbralikumad, kui ma arvasin! Eestlased ei ole üldse rassistid: nad lihtsalt ei tea mitte midagi.“ Kas pole need põlvkondade kokkutulekutelt pärit tuttavad fraasid, mille vastu Müürilehe jõulutoimetus lugejatele vaimset enesekaitset õpetas? Aastaid on räägitud kooli õppekavade ümbertegemisest, et need vastaksid praegusele eestimaalasele ja/või teatud piirini maailmakodanikule, kes on oma maa kultuuriruumi osa, aga peab ka maailmas hakkama saama. Millise maailma osaga me ennast samastama õpetame ja millele vastanduma õpime?

 

KAISA BERG „Mure metsa pärast – kuidas juurdekasvu arvutatakse?“

Arengukavas on optimaalse raiemahuna kirjas 12–15 miljonit tihumeetrit aastas ning keskkonnaministeeriumi hinnangul aastatel 2021–2030 mahud palju ei muutu.

Peagi hakatakse põhjalikumalt arutama metsanduse arengukava järgmiseks kümnendiks. Juba praegu on arutelu tulipunktis raiemahtude kavandamine. Praeguses arengukavas on optimaalse raiemahuna kirjas 12–15 miljonit tihumeetrit aastas ning keskkonnaministeeriumi esindaja on oletanud, et aastate 2021–2030 arengukavas need mahud palju ei muutu.

 

ULVAR KÄÄRT „Teod – meile lähedal, ent siiski vähetuntud“. Intervjuu Liina Remmiga.

Eesti ohustatud liike koondava punase raamatu ajakohastamise käigus on kõigi teiste eluslooduse esindajate kõrval luubi all ka meie teod. Tigude uurijad on selle töö käigus silmitsi tõdemusega, et paljudel juhtudel tunneme oma teoliike liiga vähe, et oskaksime öelda, kas nad on ohustatud või mitte. Tigudest ja nende uurimisest rääkis Tartu ülikooli zooloogia osakonna teadur Liina Remm.

 

Arvustamisel

Saara Jantuneni „Infosõda“ ja Christoph Kucklicki „Granulaarne ühiskond ehk Kuidas digitaalne lõhustab meie reaalsust“

luulekogud:  fs, „Tätoveerimata inimene“, Kelly Turk, „Rakenduslik teoloog“ ja Mihkel Kaevats, „43 luuletust“ ning kogumik „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid. Sõprade teateid rännuteedelt 1905–1950“

dokumentaalfilm „Ahto. Unistuste jaht“ ja dokumentaalfilmide kassett „Noor veri“

näitused: „Metafoorid kodule. Noorte kunstnike tõlgendusi“, „Rauge õhtu. Luulik Kokamägi (1921–1986). Maalid“ ja Kai Kaljo „Lilled“

kontsert „Peep Lassmann 70“

Vanemuise „Viini veri“ ja Endla „DreamWorks“

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: