Peeter Helme: vähem pilte, rohkem elu! ({{commentsTotal}})

Pere 1958. aastal mustvalget televiisorit vaatamas
Pere 1958. aastal mustvalget televiisorit vaatamas Autor/allikas: Evert F. Baumgardner/Wikimedia Commons

Ei ole mitte midagi uut tõdemuses, et elame piltide ajastul. Raadio, ajalehed või ka raamatud on kui mitte just taandumas, siis vähemasti peavad nad kohanema pildi hegemooniaga. Seejuures polegi eriti tähtis, kas pilt on liikuv või mitte.

Seotud on see muidugi paari leiutise ja nende koosmõjuga. Pean silmas pilte ja filme tegevaid telefone ning internetti, täpsemalt andmevahetuskiiruse plahvatuslikku laienemist viimase kümnekonna aasta jooksul.

On keeruline öelda, mida see meiega teeb, kuigi olen seda endalt mitut puhku küsinud, pannes näiteks tähele, et 21. sajandi teisel kümnendil sündinud põlvkond on inimkonna ajaloo kõige hoolikamalt dokumenteeritud – üles pildistatud ja filmitud – generatsioon.

Omamoodi on see lahe, omamoodi ka hirmutav.

Sattusin hiljuti lugema Briti ajakirjast London Review Of Books artiklit, milles autor Tom Crewe arutleb natuke samal teemal. Ta küsib, mida teeb meiega üks hiljuti levima hakanud nähtus: vanade fotode koloreerimine? Viimasel ajal on – jälle paljus tänu internetile – fotoasjatundjad hakanud elutruult koloreerima vanu ja fotosid, mille originaalid olid muidugi must-valged.

Artikli autor toob näitena tuntud foto Ameerika kodusõjast, kus puutüvele nõjatub Põhjaosariikide kindral Ulysses Grant. Hästi koloreerituna mõjub see vaat et šokeerivalt.

Tom Crewe sedastab, et selle foto mustvalge originaal annab meile selge signaali, et tegu on möödanikuga – et Ameerika kodusõja õudused on läbi, ei kordu enam iial, et see on üks huvitav lugu ja ei enamat.

Kuid mis juhtub pilt värviliseks tehes? See ärkab ellu. Ärkab rohkemgi ellu kui võimsalt ja eriefektidega tehtud ajaloofilm, mille puhul võime küll imetleda elulähedust, millega möödunud ajad elustuvad, kuid mille puhul samavõrra imetleme ka näitlejatööd, eriefektimeistrite nutikaid lahendusi või ootamatuid kaameraplaane.

Foto seevastu kannab algusaegadest peale, vaatamata kõigile võltsimis- ja töötlemisvõimalustele endas ometi sõnumit autentsusest. Ja nõnda, nendib Tom Crewe, ei jäta selliste koloreeritud piltide vaatamisega ajalugu meid enam päriselt rahule. Tõsi, võib-olla see polegi halb. Seesama artikkel toobki välja, et on avaldatud ka seisukohti, mille järgi fotode koloreerimine aitabki hoida huvi ajaloo vastu. Jah, miks mitte.

Kuid tulles tagasi jutu alguse juurde – kui elame niigi pildiuputuse ajastul, mil meist ja meie lähedastest on internet täis pilte, mille üle meil mingit kontrolli pole ning neid tekib sinna üha juurde, siis milleks minna veel minevikuga mängima?

Ütlen ausalt – ma ei tea. Aga nii väga, kui ka naudin neid 19. sajandi keskpaiga fotosid, mis on ühtäkki saanud värvi ja selle kaudu elu ja kinnituse, et – jah, see oli reaalne, jah, need inimesed elasid ja kõik see tõesti toimus – siis ometi on selles, mida pildid meiega teevad, midagi hirmutavat. Veider küll, aga tundub, et pildid muudavad maailma üheplaanilisemaks ja mustvalgemaks. Justkui võluväel näivad nad võtvat värvi päris maailmalt ning justkui ütlevad meile – reaalne on ainult see, mis on üles pildistatud ja reaalne pilt on ainult see, mis asub internetis.

Kuigi mitte päris teadlikult, olen vahel selle protsessi vastu käitunud. Nimelt kui mingi olukord või vaade on imeilus, olen jätnud sellest teadlikult klõpsu tegemata. Miks? Selleks, et talletada hetke, mis on päriselt minu ja millele ei lisa väärtust Facebookis antud laigid ega absurdne mõte, nagu kujundaks tulevased põlved just selle pildi põhjal oma arusaama tänapäevast, vaid mille väärtus seisnebki tema hapruses – ta kas jääb meelde või mitte ning kui ei jää, siis polnudki nõnda määratud ja tühi temaga. Ehk siis: vähem pilte, rohkem elu! Ilusat kevadet! •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: