Keelesäuts. Tasuta ühistransport ehk küütimine
Viimasel ajal on räägitud palju tasuta ühistranspordist. Seejuures on tekkinud ka üks huvitav keeleküsimus. Nimelt on mitu inimest osutanud asjaolule, et kuigi Tallinna elanikud praegu bussis, trammis ja trollis piletit ostma ei pea, siis sellest hoolimata tuleb meil kõigil kaudselt maksumaksjatena üksteise sõitude eest tasuda. Järelikult – kas on ikka õige nimetada seda „tasuta“ ühistranspordiks? Kas seda saaks nimetada teisiti?
Kuidas oleks „piletita sõit“? Tegelikult üsna eksitav, sest piletite asemel ongi juba tänapäeval sõidukaardid, sõidukontod ja muud lahendused. Kuidas oleks aga „ühiskassaga transport“? Sisuliselt juba tabavam, kuid mõiste „ühiskassa“ tekitab eksitavaid seoseid organiseeritud kuritegevusega.
Võib-olla proovida siis moodustada täiesti uus sõna, näiteks nii nagu tekkis mõiste „masu“ ehk „majandussurutis“? „Tasuta ühistranspordist“ saaks moodustada näiteks „tatra“, mis oleks jällegi eksitava tähendusega ja pealegi lähtuks see ikkagi osaliselt sõnast „tasuta“, millest me soovisime ju vabaneda. Võib-olla siis „dotra“ ehk „doteeritud transport“? See sõna kõlab aga kahtlaselt „totralt“.
Äkki aga otsida eesti keele rikkaliku sõnavara seast üks unarusse jäänud sõna ja hakata kasutama seda uues tähenduses? Nii, hakkame mõtlema. Kuidas nimetatakse eesti keeles seda, et sõidu eest maksma ei pea, aga keegi selle eest ometi maksab? Vastus on lihtne – selleks on „küüt“ ja „küütimine“ . Jah, miks ka mitte öelda, et võib-olla hakkavad tulevikus ka maapiirkondade inimesed maksumaksjatelt küüti saama.
Kuulake varasemaid säutse siit.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio